Peeter sai korraga 2 auhinda. Olin tema saatjaks pidulikul kätteandmistseremoonial. Restorani oli kaetud rikkalik laud suupistete ja napsudega. Kohal oli rida kirjandusklassikuid ja hinnatud esseiste. Pärast tseremoonia lõppu istuti edasi, joodi veine ja aeti juttu. Valdavalt rääkisid kirjanikud fondidest, EU projektitoetustest, kultuurkapitalist, raha kantimisest ühe projekti alt teise alla, vahetasid vihjeid loomestipendiumite kohta jne. Olgugi, et mul polnud selle infoga midagi peale hakata, kuulasin aukartusega. Proffid.
Aeg voolas pokaalidesse. Arvan, et kell oli 7 läbi 750 ml, kui bankett lõppenuks kuulutati ja otsustati minna edasi Juuksurisse. Hakkasime koomale tõmbama, kui märkasin korraga üht vahuveini - see oli kullakarva ja seisis teistest pudelitest veidi eemal, pisut, nagu mulle tundus, üksildasena, palmi varjus. Ma olin ka nagu nats üksi, Peetri varjus. Sirutasin käe, haarasin kuldsel pudelil kaelast. Hopitasin seda veidi ja jõudnud otsusele, surusin sõrmed kaela ümber tugevasti kokku ning rebisin teise käega korgi ümbert ära punase riba. Samal hetkel libises minu kõrvale Kalevkeskküla ja sosistas: "Mina teie asemel seda ei teeks. Pange see nüüd iiilusti vaa-aaikselt tagasi". Kuid oli juba hilja. Vupsti materialiseerus mu kõrval kelner, kes küsis: "Kas teie eemaldasite pudeli kaitseriba?". Nägin, kuidas inimesed tõmbusid mu ümbert eemale. "See shampus maksab xxxx krooni." Tadahh! Seisin, ühes käes pudel ja teises äratõmmatud turvariba. Enesetaputerrorist hinnapommiga. Vaatasin abiotsivalt ringi ja nägin, et plahavtus oli tekitanud minu ümber ca 2 meetrise raadiusega tühja ala. Tundsin ennast väga üksildasena. Inimesed vaatasid. Huviga. Panin pudeli aeglaselt käest ära ja astusin kiiresti sammu eemale. "See ei aita," ütles kelner "Pudelilt on eemaldatud turvariba. Pudel on avatud." Tundsin ennast abitult. Oleks, et ma oleks ise ka mõne diplomi saanud, siis võinuks sellega vehkida. Aga ka seda relva mul polnud. Ja Peeter oli ka kuhugi kadunud. Mõtlesin, et äkki proovida autistlikku taktikat. Seda meetodit propageerib Mihkel, ta teeb alati nii kui jamaks läheb - on vait ja reageerib kõigele eriti aeglaselt, nagu oleks ta autist. Pidi olema väga tõhus viis probleemide lahendamiseks. Mihkli eeliseks on muidugi see, et ta on autist. Mitteautistidel ei pruugi autisti mängimine nii veenvalt välja tulla.
"Mul ei ole seda raha." Ja parandasin oma steitmenti kohe: "Meil kellelgi pole sellist raha." See oli juba tunduvalt parem. Oluline oli mitte jääda üksi vaid rõhuda sellele, et meie, loomeinimesed kollektiivselt avasime selle pudeli. Et see siin on võimu ja vaimu vaheline konflikt. Mõned rohkem koomass kirjanikud haakisidki ennast kaasa. Kelner sai mitmeid ettepanekuid, nende hulgas ka täiesti konstruktiivseid, näiteks kork tagasi peale kleepida, või siis meid räige sõimu saatel välja visata (nagunii pidanuksime juba ammu Juuksuris olema) jms. Õhus oli anarhiat. Lõpuks lahendas olukorra kultuuritoimetaja J, kes helistas erinevatele institutsioonidele ning saavutaski lõpuks selle, et summa xxxx võtsid enda peale ajaleht Sirp, poliitik Tarand ja riigiettevõte Eesti Raudtee.
Tähistamaks vaimsuse võitu, jagasime kuldse shampuse kõigi kohalolnute vahel ära. Aga et jooki ikka piisvalt oleks - ja et kelnerile valu valmistada - valasime peale ühe pooliku veini ja kolm Värska vett ning loksutasime segamini. Ja tõesti, see oli nektar. Jumalate jook. Igat senti väärt.