Sissekanne Sise-Mongoolia reisipäevikust

Ma ei olnud mitu ööd õitei maganud. Mingi unehäire. Üritasin tsüklit tagasi paika saada. Heitsin pikali ja püüdsin uinuda, see ei õnnestunud kuid ma saavutasin vähemalt mingi letargilise sisundi. Lebasin niimoodi tundide kaupa poolteadvusel. Mõte seejuures muudkui lippas, aga vabamalt kui harilikult. Ja ma siis draivisin niimoodi, Lõpuks jõudsin tagasi lapseks. Olin oma lapsepõlvemaadel ja pooleldi vaatasin seda kõrvalt. Ja sain laps olemisest aru. Ma sain aru, et inimesed on algusest pele valmis, st et nende tahted ja ihad on algusest peale olemas. Ja et see on hirmus jõud. Ma kõndisin koduaias ja mängisin ettejuhtuvate asjadega. Ja kui ma mingi asja olin kätte võtnud, kui ma sellega mängisin, siis ma olin sellesse täielikult keskendunud, st et oli üks objekt korraga ja kogu minu energia ja tähelepanu oli alati jäägitult sellele keskendunud, Kuni mulle sattus ette mingi järgmine juhuslik asi. Siis eelmine asi ununes ja kogu tähelepanu keskendus uuele objektile, nagu poleks midagi muud enne seda olnud, nagu see oleks ainus asi maailmas. Mänguklots, või lill või putukas. Kõik kõlbas. Ma sain aru. miks lapsed asju lõhuvad, miks nad loomi piinavad. Sest nad rakendavd nende objektide peal kogu oma iha ja energiat, kogu kirge ja tähelepanu, midagi tagasi hoidmata, kogu võimalikus skaalas. Ja ma sain aru, et lapsed on väikesed mitte selle pärast, et nad ema kõhtu mahuksid, vaid seepärast, et kui nad oleks suuremad, tugevamad, siis nad oleks liiga ohtlikud. Nad lõhkeks nagu pommid, ükskõik milline asi võiks olla neile sütikuks. Aga kuna lapsed on väiksed, siis ei juhtu sellest midagi eriti hullu - mõni lõhutud taldrik, ärasolgutatud kass, ärarbitud tiibadega liblikas, tuhat surnukstallatud sipelgat.

Kogu kasvatus on selleks, et lapse ähvardavat kirglikkust maandada, seda kõrvale juhtida. Inimene õpetatakse elu jooksul siduma oma kirge valitud asjadega. Ja nendeks asjadeks on “õnn” ja “armastus”. Inimene õpib hakkama tahtma just neid kahte asja. Kuna suurem osa inimese tähelepanust on rakendatud nende kahe asja otsimisele ja leidmisele, saab üldse taustal tiksuda, pingsalt tühjusest õnne ja armastust otsiva pilgu silmanurgas eksisteerida selline asi nagu ühiskond, ilma et sellele liigset tähelepanu põõrataks, ilma et see kohe lõhki rebitaks. Ja neid kahte asja, mida kõik tahavad, vist tõesti pole olemas, loogiliselt võttes ei tohikski vist olla, sest siis saaks võibolla keegi need ikkagi kätte ja ta saaks siis tagasi sama vägevaks kui laps. Ja ta võiks öelda: “Kui tuhande päikese kiirgus...”. Ja siis ta lõhkeks nagu Little Boy.

Ramajanas räägitakse pühameestest, kes meditatsiooni teel jõudsid ülima täiuseni. Ja nende laubast kiirguv aura kasvas selle tagajärjel nii võimsaks, et ähvardas lõhkuda kogu universumi. Ja siis jumalad üritasid neid neutraliseerida, saatsid nende silme ette tantsima kauneid naisi, laotasid nende ette varandust ja kuningriike, pakkusid igavest noorust jne. Tavaliselt see aitas.