Linnatuur, see on uus innovatiivne linnaosa, kus kunst on juba majadesse sisse ehitatud. Mingi kivist junn. "See objekt siin on ühe jaapani tüdruku tehtud, " kuulutab lektor. "Ta elas meil siin Soomes ja ta ütles et Soomes on niiii-niii raske elada ja seepärast ta võttis kõige-kõige kõvema kivi, mis Soomes leidub, sellel kivil olid väga teravad sakilised servad, aga see väike jaapanlane hõõrus seda kivi nii kaua kuni kivi muutus ümaraks ja pehmeks. Alles siis läks see tüdruk Jaapanisse tagasi." Lektor vaatab ringi. "Ou, right, we have japanese also on our group. Hey - come here, come here japanese! Please, look at this stone!"

Esineb britt, tema on tootedisainer ja tal on esileulatuvad hambad, kui ta räägib, suu avab, siis küünitavad need välja ja haukavad õhku, tal on kena näokuju, kuid põskede alumine osa läheb järsult laiemaks, mis viitab sellele, et suukoopas on tal veelgi rohkem hambaid. Tal on hea ettekanne ja täiesti geniaalne kontseptsioon, ta disainib tarbeesemeid, mis suunavad kasutajale peale teatud käitumise. Kui üldiselt, nagu ma aru saan, püüdleb disain universaalsuse poole, siis tema objektidesse on sisse ehitatud vead, aga just nende ebatäiuste kaudu juhivad objektid oma kasutaja käitumist. Näiteks veinipokaal, mida ei saa käest panna enne kui sa oled leidnud endale paar kaaslast. Ja konjakiklaas, mida ei saa käest panna enne kui see on tühjaks joodud. Need on tal kõigest esimesed katsetused aga juba need on minu meelest apokalüptilist mõõtu, mu jumal, kui need pokaalid peaks laborist välja pääsema...28 päeva hiljem ärkab Gillian Murphy koomast ja avastab, et inimkond on zombistunud.

Siis on jälle juttu sellest, kuidas kunst on tegelikult teadusega samaväärne. Kunstnik teeb kunstiteose kallal sama põhjalikult tööd kui teadlane uurimistöö kallal. Hakkan jälle mõtlema, et oleks võinud ikka öösel veidi magada, ma alati tean öösiti, et ma hommikul kahetsen, aga ikkagi ma ei maga vaid leiutan igasugu motoorseid tegevusi et ärkvel olla. Silmad vajuvad kinni. Kas auditooriumil on küsimusi? Magan. "What would you say about accusations, that Phd program for artists is just a attempt to create new aesthetic elite?" Ma olen ärkvel, ma kuulan. "Oo....i dont think so..." alustab lektor. Jään uuesti magama.

Kolm briti chikki. Nad esitavad oma ettekande mänguliselt, neil on hallid teadurikostååmid ja kraftwerki taustamuusika, nad jagavad laiali küsimustikud, kus analüüsitakse kunsti ja tedustöö omavahelisi kattuvusi, vastustevariandid on humoorikad. "Interesting," ütleks ma, kui nad mult küsiksid. Üks chick on päris kena, teised kaks mitte. Ettekande lõpuks paluvad nad küsimustikud paberlennukiks voltida ja neile tagasi lennutada. "Oh really, its very interesting," ütleks ma. Voldin lennuki vastumeelselt valmis, mõtlen, valin välja kolmest kõige inetuma - temast on kõige vähem kahju - ja sihin lennuki talle silma. Viskan kogu jõust, aga nii, et käsi liigub ainult küünarnukist, et kõrvalt vaadates poleks aru saada, et tunduks nagu ma ainult kergelt lükkaks hoogu. Minu lennuk liugleb üle laudade, kõrgemalt ja kaugemale kui teised lennukid, tabab mitte-eriti-ilusat-chikki ohutult õlga ja pudeneb maha. Chikk pöördub minu poole: "Nice flight! You must have done very good construction for this plane." ja naeratab viisakalt.