BABE, BABE, DONT HURT ME

Minu ümber, minu inimesed hakkavad lapsi saama. Me oleme koos, sellises mõnusas grupis, ajame juttu, vaatame silma ja siis hakkavad järsku tüdrukutele kõhud ette kasvama. Kitsaks läheb, punduvad vatsad aga aiva pressivad peale, tursunud torsod tõukavad eemale, lükkavad välja. See on nagu epideemia, mis puhkeb iga umbes viie aasta tagant. Vahepeal on vaikne, korjad allesjäänud kamraadid kokku, leiad uued. Ühest demograafilisest plahvatusest ma olen pääsenud, see juhtus varsti pärast ülikooli. Minust läks mööda, aga ümberringi said paljud vanad sõbrad sedamoodi hukka, kasvaja kõhus. See sõi neid seestpoolt. Väike lõpustega peletis tõmbas aga nabanööri ja tühjakssöödud hampelmannid liigutasid käsi ja jalgu. Kui elukal sellest meelelahutusest kõrini sai, ronis ta sisikonnast välja ning kakas voodisse. Ja laua peale. Ja vankrisse. Ja mulle mantli peale.

WHAT'S UP, DOC?

Jään loengusse 7 (seitse!) minutit hiljaks ja saan noomida. Olen jahmunud, nördinud - ma jään alati igale poole hiljaks! Ma jään iga päev tööle kaks, ei, kaks ja pool tundi hiljaks! See on privileeg, mille ma olen elus välja võidelnud - jääda hiljaks, aga mitte jääda ilma! Aga nagu näha, universiteedis mu magic ei kehti.
2 tundi hiljem annan ise loengut, üks õpilane jääb hiljaks, hakkan just tegema sapist märkust, kui mind tabab dejavu-efekt ja ma jätan asja nii. Seejärel on tööalane kohtumine pankurite heategevusfondiga, nad tahavad parandada oma imagot ja on seepärast asunud toetama surnud kunstnikke.
Siis moondun uuesti õpilaseks, astun klassi, istun pinki, inimesed minu ümber on nooremad - bakid ja magistrandid, sellised entusiastlikud, kes töötavad kaasa, varjun taharitta, tunnen ennast nagu istumajäänu, näpin oma neoonvärvilist dressipluusi, koolipink tundub ebamugav ja ahistav, nihelen, kõlgutan jalgu, vaatan ringi, piilun tüdrukute poole, ilgelt tahaks suitsu teha. Õpetaja jagab laiali paberilehed ja palub kõigil kirjutada sellele oma nimi, voltida paber kolmnurgaks ja panna laua nurgale püsti. See tundub mulle kuidagi ebamääraselt tobe, viivitan sellega, väldin õpetaja pilku, mõtlen, et kas ma peaks kuidagi protesteerima, aga see tundub veel tobedam, kriipseldan paberile oma nime, õpetaja noogutab kiitvalt, panen paberilehe lauanurgale, aga kolmnurgaks seda ei voldi.
"Nüüd saame omavahel tuttavaks, igaüks räägib inglise keeles lühidalt endast ja seejärel võivad teised talle küsimusi esitada." Loodan et ehk läheb see karikas minust mööda. Ei lähe. Esinen väikese enesepaljastusega ja tunnistan, et tunnen end antud situatsioonis mõnevõrra veidralt.
Saan vastuseks: "Eks koolihirmu vastu aitab ikka kõige paremini see, kui hakata kohe julgelt otsatst teadmiste kallal näkitsema."
Mõtlen: "Ei ole võimalik."