BABE, BABE, DONT HURT ME

Minu ümber, minu inimesed hakkavad lapsi saama. Me oleme koos, sellises mõnusas grupis, ajame juttu, vaatame silma ja siis hakkavad järsku tüdrukutele kõhud ette kasvama. Kitsaks läheb, punduvad vatsad aga aiva pressivad peale, tursunud torsod tõukavad eemale, lükkavad välja. See on nagu epideemia, mis puhkeb iga umbes viie aasta tagant. Vahepeal on vaikne, korjad allesjäänud kamraadid kokku, leiad uued. Ühest demograafilisest plahvatusest ma olen pääsenud, see juhtus varsti pärast ülikooli. Minust läks mööda, aga ümberringi said paljud vanad sõbrad sedamoodi hukka, kasvaja kõhus. See sõi neid seestpoolt. Väike lõpustega peletis tõmbas aga nabanööri ja tühjakssöödud hampelmannid liigutasid käsi ja jalgu. Kui elukal sellest meelelahutusest kõrini sai, ronis ta sisikonnast välja ning kakas voodisse. Ja laua peale. Ja vankrisse. Ja mulle mantli peale.