Koosolek. Kohtume ministeeriumi pika laua taga. Ministeeriumi juhataja on sõbraliku ümmarguse näoga vanaproua. Nagu vanaema. See vanaema, kes enne oli hunt ja hakkas vanaemaks pärast seda, kui oli päris-vanaema ära söönud. Tema paremal käel istub asetäitja - pikk kõhn keskealine vamp-ametnik, üleni mustas, v. a. kuldsed käevõrud, meenutab Krista Kodrest. Juurde tuleb veel trobikond anonüümseid ministeeriumitibisid. "Meil on siin demokraatia, me tahame, igaüks saaks arvamust avaldada," selgitab Vanaema.
Arutame kampaania läbiviimist. Tutvustan meiepoolset nägemus. Vanaema kuulab, on väga joviaalne, noogutab, ütleb tubli, tubli. Aegajalt pöördub oma tibikarja poole ja küsib midagi stiilis: "või mis teie arvate?". Tibikari vaatab siis veidi segaduses ringi ja hakkab noogutama. Saan presentatsiooniga ühele poole. "Tubli. Võtke nüüd kommi, noormees," ütleb Vanaema ja ulatab minu poole suure assortiikarbi. Võtan kommi. Vaikus. Tibid vaatavad ringi. Vanaema noogutab. Tibid hakkavad noogutama. Aga Vamp ei nooguta kaasa. Ta lööb sõrmed käevõrude kõlinal kokku, tema näole ilmub skeptilne muie, nagu sõjamaaling. Ja ta alustab: "See kõik on ju tore, aga minu meelest peaksime keskenduma hoopis tööle lastega...."
Vanaema reaktsioon on kiire ja hävitav. "Kullake," ütleb ta oma asetäitjale hoolitsevalt, "sa ei saa ju praegu lihtsalt aru, onju". Vambi mustad küüned tungivad krõbinal nahktooli käetugedesse, sügavale naha sisse. Aga suu ununeb lahti. (Tahaksin pärast lähemalt uurida, et kas küünejäljed on toolinahal ka hästi näha, kuid ei teki võimalust)
Vanaema sirutab uuesti minu poole kommikarbi: "Võta veel kommi, need on väga head". Võtan kommi.