BERLIIN
Pictoplasma konverents oli mõningane pettumus, ei leidnud sealt eriti seda infot, mida otsisin. Mõned okeid näitused ja perfokad, paar väga head videot, aga ettekanded olid nõrgad.
Postporno konverents oli hõrgum elamus - teiste hulgas esines 60aastane paljastatud hiidtissidega tädi, kes võdistas oma rindadega viisi "Sinisel Doonaul". Veel vaadati suures teatrisaalis eriti räiget netipornot, mille üks kultuuriteoreetik oli kokku röövinud. Kui ta oleks selliste piltide eest näiteks oma krediitkaardiga maksnud, oleks ta olnud seksuaalkurjategija. Selle asemel häkkis ta leheküljed lahti, daunlaudis pildid ja näitas neid nüüd suurel ekraanil oma ettekande taustaks. Pervoporno Robin Hood. Tuleb tunnistada, sotsiaalteadlased oskavad lõbutseda, paremini, kui videokunstnikud. Ja ka DJ oli neil linna parim.
Hamburger Stationis oli mitu Artforumiga seotud näitust. Põhistaar Torres jättis täiesti külmaks. Ta on ikka haip. Üks neist , kes said õigel ajal ja õiges kohas AIDSI.
Atlas Groupi Libanon-project oli väga hea.
Krediitkaardiga ei saanud kusagil maksta, mitte keegi ei aktsepteerinud minu MasterCardi. Mõtlesin, et kamoon, see on Euroopa süda ja 21 sajand ja teil nagu polekski e-pankasid ja virtuaalraha, mille üle meie, tiigrihüpikud nii uhked oleme. Ma ei usu oma silmi, teie arveldate ainult metallist müntidega! See pidi ju minevik olema! See oli nii kummaline, et tasapisi tekkis mul kahtlus, et äkki on virtuaalne raha hoopis petukaup, idaeurooplastele kaela määritud vuffel - umbes nii, et meie kirjutame teie imaginaarsele pangakontole mõned numbrid ja teie annate meile vastu selle tehase. Aborigeenidele ju anti maa eest kenasid värvilisi klaashelmeid, mis Euroopas olnuks väärtusetud.
Kuivõrd selgus lihtne loogika, et mänguraha eest reaalset võileiba ei saa, olin mõnda aega näljas. Kuni leidsin ühe kalli hõrgutistepoe, mis võttis vastu virtuaalraha. Ja võttis seda vastu suurtes kogustes. Nii ma siis pendeldasin sotsiaalsel skaalal üles-alla. Nälja ja delikatesside vahel.
Pictoplasma konverents oli mõningane pettumus, ei leidnud sealt eriti seda infot, mida otsisin. Mõned okeid näitused ja perfokad, paar väga head videot, aga ettekanded olid nõrgad.
Postporno konverents oli hõrgum elamus - teiste hulgas esines 60aastane paljastatud hiidtissidega tädi, kes võdistas oma rindadega viisi "Sinisel Doonaul". Veel vaadati suures teatrisaalis eriti räiget netipornot, mille üks kultuuriteoreetik oli kokku röövinud. Kui ta oleks selliste piltide eest näiteks oma krediitkaardiga maksnud, oleks ta olnud seksuaalkurjategija. Selle asemel häkkis ta leheküljed lahti, daunlaudis pildid ja näitas neid nüüd suurel ekraanil oma ettekande taustaks. Pervoporno Robin Hood. Tuleb tunnistada, sotsiaalteadlased oskavad lõbutseda, paremini, kui videokunstnikud. Ja ka DJ oli neil linna parim.
Hamburger Stationis oli mitu Artforumiga seotud näitust. Põhistaar Torres jättis täiesti külmaks. Ta on ikka haip. Üks neist , kes said õigel ajal ja õiges kohas AIDSI.
Atlas Groupi Libanon-project oli väga hea.
Krediitkaardiga ei saanud kusagil maksta, mitte keegi ei aktsepteerinud minu MasterCardi. Mõtlesin, et kamoon, see on Euroopa süda ja 21 sajand ja teil nagu polekski e-pankasid ja virtuaalraha, mille üle meie, tiigrihüpikud nii uhked oleme. Ma ei usu oma silmi, teie arveldate ainult metallist müntidega! See pidi ju minevik olema! See oli nii kummaline, et tasapisi tekkis mul kahtlus, et äkki on virtuaalne raha hoopis petukaup, idaeurooplastele kaela määritud vuffel - umbes nii, et meie kirjutame teie imaginaarsele pangakontole mõned numbrid ja teie annate meile vastu selle tehase. Aborigeenidele ju anti maa eest kenasid värvilisi klaashelmeid, mis Euroopas olnuks väärtusetud.
Kuivõrd selgus lihtne loogika, et mänguraha eest reaalset võileiba ei saa, olin mõnda aega näljas. Kuni leidsin ühe kalli hõrgutistepoe, mis võttis vastu virtuaalraha. Ja võttis seda vastu suurtes kogustes. Nii ma siis pendeldasin sotsiaalsel skaalal üles-alla. Nälja ja delikatesside vahel.