Wednesday, March 11, 2009
Saturday, February 14, 2009
Sissekanne Sise-Mongoolia reisipäevikust
Ma ei olnud mitu ööd õitei maganud. Mingi unehäire. Üritasin tsüklit tagasi paika saada. Heitsin pikali ja püüdsin uinuda, see ei õnnestunud kuid ma saavutasin vähemalt mingi letargilise sisundi. Lebasin niimoodi tundide kaupa poolteadvusel. Mõte seejuures muudkui lippas, aga vabamalt kui harilikult. Ja ma siis draivisin niimoodi, Lõpuks jõudsin tagasi lapseks. Olin oma lapsepõlvemaadel ja pooleldi vaatasin seda kõrvalt. Ja sain laps olemisest aru. Ma sain aru, et inimesed on algusest pele valmis, st et nende tahted ja ihad on algusest peale olemas. Ja et see on hirmus jõud. Ma kõndisin koduaias ja mängisin ettejuhtuvate asjadega. Ja kui ma mingi asja olin kätte võtnud, kui ma sellega mängisin, siis ma olin sellesse täielikult keskendunud, st et oli üks objekt korraga ja kogu minu energia ja tähelepanu oli alati jäägitult sellele keskendunud, Kuni mulle sattus ette mingi järgmine juhuslik asi. Siis eelmine asi ununes ja kogu tähelepanu keskendus uuele objektile, nagu poleks midagi muud enne seda olnud, nagu see oleks ainus asi maailmas. Mänguklots, või lill või putukas. Kõik kõlbas. Ma sain aru. miks lapsed asju lõhuvad, miks nad loomi piinavad. Sest nad rakendavd nende objektide peal kogu oma iha ja energiat, kogu kirge ja tähelepanu, midagi tagasi hoidmata, kogu võimalikus skaalas. Ja ma sain aru, et lapsed on väikesed mitte selle pärast, et nad ema kõhtu mahuksid, vaid seepärast, et kui nad oleks suuremad, tugevamad, siis nad oleks liiga ohtlikud. Nad lõhkeks nagu pommid, ükskõik milline asi võiks olla neile sütikuks. Aga kuna lapsed on väiksed, siis ei juhtu sellest midagi eriti hullu - mõni lõhutud taldrik, ärasolgutatud kass, ärarbitud tiibadega liblikas, tuhat surnukstallatud sipelgat.
Kogu kasvatus on selleks, et lapse ähvardavat kirglikkust maandada, seda kõrvale juhtida. Inimene õpetatakse elu jooksul siduma oma kirge valitud asjadega. Ja nendeks asjadeks on “õnn” ja “armastus”. Inimene õpib hakkama tahtma just neid kahte asja. Kuna suurem osa inimese tähelepanust on rakendatud nende kahe asja otsimisele ja leidmisele, saab üldse taustal tiksuda, pingsalt tühjusest õnne ja armastust otsiva pilgu silmanurgas eksisteerida selline asi nagu ühiskond, ilma et sellele liigset tähelepanu põõrataks, ilma et see kohe lõhki rebitaks. Ja neid kahte asja, mida kõik tahavad, vist tõesti pole olemas, loogiliselt võttes ei tohikski vist olla, sest siis saaks võibolla keegi need ikkagi kätte ja ta saaks siis tagasi sama vägevaks kui laps. Ja ta võiks öelda: “Kui tuhande päikese kiirgus...”. Ja siis ta lõhkeks nagu Little Boy.
Ramajanas räägitakse pühameestest, kes meditatsiooni teel jõudsid ülima täiuseni. Ja nende laubast kiirguv aura kasvas selle tagajärjel nii võimsaks, et ähvardas lõhkuda kogu universumi. Ja siis jumalad üritasid neid neutraliseerida, saatsid nende silme ette tantsima kauneid naisi, laotasid nende ette varandust ja kuningriike, pakkusid igavest noorust jne. Tavaliselt see aitas.
Thursday, February 05, 2009
Monday, February 02, 2009
Ice Ice Baby
Pidu klubis Cool, bändi Coolness sünnipäev. Päris särts elctrofunkpunk. Esinemise lõpuks lõhuti nagu kord ja kohus ära trummid ja löödi kitarr vastu maad. Maci läpaks aga pakiti ilusti kokku. Minu meelest päris tore üldistus, arvutimuusikaajastul ei ole rokkatribuutika kuhugi kadunud, lihtsalt selle funktsioon on muutunud. Kitarr ei ole enam mitte muusikariist, vaid ühekordseks kasutamiseks mõeldud aksessuaar.
Pärast Coolnessi jäi mikrofon vabaks ja siis õieti huvitvaks läkski, järjest uued inimesed publiku hulgast ronisid lavale, haarasid mikrofonist kinni, ja hakkasid siis, niipea, kui DJ plaati vahetada üritas ja vaiksem hetk tekkis, soolot esitama – selgus, et need kõik olid publiku hulka sattunud erinevate bändide solistid või muidu electrounderground-kuulsused, kohalikud lottejürjendalid, keldri-misskittenid. Kelledele käis üle mõistuse, et nemad on lava ees ja mitte lava peal. Sest lava ei salli tühja kohta.
Taksos rahakotti otsides avastasin, et sellel peol olid tegelikult ka oma varjuküljed. Kõik oli läinud, pangakaardid kaasa arvatud.
Helistasin Hansapanka, lasin pangakardid kinni panna, helistasin rahvusvahelisse krediidikeskusse ja tellisin endale asenduskaardi. Lubati saata ööpäeva jooksul. Mul oli taskus peotäis münte. Surusin käe müntidesse, et veidigi turvatunnet ammutada. Hankisin kahe kesklinna supiköögi aadressid.
Hommikul sadas lund. Sõitsin ülikooli offisisse. See oli suletud. Veider. Veeretasin lumepalli ja viskasin vastu offissi ust. Paras. Mul on nende pärast nüüd jalad märjad. Sõitsin ülikooli peahoonesse. See oli kinni. Kaks jaapani tshikki istusid lume sees ja itsitasid. Lehvitasid mulle. Oleksin tahtnud neid hoiatada, öelda, et see valge ollus pole vatt, see ei ole mingi taevamanna, see on pigem nagu munasarjapõletik, aga ei osanud. Niisiis, ma lehvitasin neile vastu.
Ka kõik ülejäänud ametiasutused, nagu raamatukogu ja galerii olid kinni. Tasapisi hakkas mulle kohale jõudma, et tegelikult olen ma keset looduskatastroofi. Londonit pommitati pilvedest. Inimesed olid varjunud, asutused suletud. Transport seisis. Kuninganna külmetas. Ainult mina, põhjamaalane ei saanud sellest kohe aru. Linnas edastati valjuhääldite kaudu sõnumeid, inimesi hoiatati uute senitundmatute ohtude eest. Soovitati püsida kodudes, sest tänavatel luurab eriti metsik kiskja, kohutva hädaoht. See beast on kondimurdja, luudepurustaja, vereväljalööja. See on valge või lausa läbipaistev ja eriti libe. See on jää. Tundsin ennast nagu amfiibinimene New Orleansis. Tuhisesin üle lumise väljaku, üle hangede ja läbi lume. Jah, ma suudan kõndida jää peal. Britid minu kõrvalt jäid maha, ebavlvalt lumehunnikute taha kõhklema. Metroojaamas kuulutas megafon kõigele lõppu: Victoria line- cancelled! Bakerloo line – cancelled! District line – last train! Circle line- cancelled!
Mobiil helises. Helistati rahvusvahelisest krediitkaardikeskusest. Nad ütlesid et nende kuller, kes pidi mulle krediitkaardi tooma, jõudis hommikul Londonisse kuid seejärel side temaga katkes, nad uurisid, kas ta on minuga äkki ühendust võtnud. Nad küsisid, kas mul on aimu, mis toimub. Nad olid mures.
Wednesday, January 28, 2009
Kodused probleemid: Haunted House, Virtual Home. Flatshare Party. Wonderland.
Asjad olid kokku pakitud. Kodu polnud enam minu kodu. Olin jäänud ainult mina ja veel üks inimene, viimane inimene mind ära saatmas. Maakler istus diivanil. Kirjutasime üürilepingu lõpetanisele alla, sellele lehekülejel ja siis järgmisele, mina vasakusse nurka tema paremasse nurka. Maakler ütles et võib mu lennujaama ära viia. See oli temast kena, aga tegelt tundus mulle, et tal on sellega mingi oma plaan. Ma täpselt ei saanud aru, mis plaan, aga igal juhul on positiivne, kui inimestel on plaanid. Minul näiteks oli ka oma plaan ja see plaan lõppes täpselt Heatthrowl.
“Eks see korter sind ootama jääb,” arvas maakler, “praegu ei liigu siin enam miski. Kõik seisab.”
Istusin maakleri maasturisse. “Olgu,” ütles maakler, “nüüd ma võin sulle ära rääkida. Enam pole nagunii vahet. Ega sa vist keldris pole käinud, eksole?”. Auto keeras Pärnu maanteele. “Ega seal keldris ei saagi käia. Ma ükskord läksin sinna alla. Aga nad hakkasid kohe karjuma. Sina vist pole kuulnud? Nad ülemisele korrusele vist ei tule. Aga esimesel korrus rahvas on juba ära harjunud. Seepärast ongi kelder tühi, puuriidad on maja kõrval, sest keldrisse ei taha keegi minna.” Estonia puiestee. “Sõja ajal oli selle maja keldris varjend. Ma ei mäleta, kes need olid, kas sakslased või venelased. Aga maja sai otsetabamuse. Lennukilt heideti spetsiaalne pomm, varjendite õhkimiseks mõeldud. See rammis ennast kukkudes läbi korruste. Ja lõhkes alles siis kui oli alla varjendisse jõudnud. Maja jäi püsti, aga kõik kes varjendis olid, said surma. Sellest ajast kummitab.” Gonsiori tänav. “Selles majas elas tol ajal noor Aleksius Teine. Tema luges Piiblit kui õhurünnak tuli. Oli nii süvenenud, et märkas häiret alles siis kui hilja ning ei jõudnudki varjendisse. Ja jäi ellu. Kui pomm keldris lõhkes, siis sai Aleksius Teine oma esimese ilmutuse.” Avaldasin imestust, et maja ikka veel püsti püsib. Ütlesin, et kui trammid depoosse sõidavad, siis hakkab maja värisema. “See on jah ime, et see maja püsti püsib” nõustus maakler. “seal all on ju kõik tühi, ainult üks suur pommilehter.”
Pronksi tänav. Maakler hakkas nihelema, sain aru et ta hakkab jõudma sinnamaale, kus ta tahab oma salaplaanist rääkida. Ja sealt see tuli. “Tead,” alustas ta ettevatlikult “ma võin sulle odavamalt teha. Kui sa praegu mulle otse sulas maksad.” Ütlesin, et see on minu poolest okei. “Siis ei lähe raamatupidamisest läbi, ei pea makse maksma,” selgitas maakler veidi vabandavalt. Ütlesin, et see on minu meelest mõistlik. Maakler tõmbas kõrvaltänavasse ja parkis auto Swedbanki automaadi kõrvale. Astusin välja, toksisn koodi, võtsin raha, istusin autosse ja ulatasin rahapataka talle. Maakler võttis selle vastu ja vangutas pead:“Mina küll ei tea, mis sest riigist saab niimoodi, ma lihtsalt ei kujuta ette, kust see riigieelarve täituma peaks. Päris kole olukord, ikka täitsa perses. Sest keegi ju enam makse ei maksa. Hiilivad kõrvale, sest on endal kitsas käes. Näed, mina ka ei maksa. Ikka täitsa perses.” “Ahh, olgu pealegi,” tõmbas maakler autole tagasikäiku. Ja sõitis taga seisvale autole sisse.
Ronisime autost välja. Maasturil polnud häda midagi, aga teine auto oli veidi mõlkida saanud. Maakler vehkis sõnatus ängis veidi aega kätega, haaras oma peast kinni, ringutas, sirutas ja jagas siis minult saadud rahapataka kaheks ning andis ühe osa taga seisnud auto juhile. Istusime tagasi autosse, mõnda aega sõitsime vaikides. “Kokkuvõttes oli ikkagi õnnelik õnnetus,” ütles maakler järsku. Kinnitasin talle, et minu meelest oli ka õnnelik õnnetus.
Lennujaam. Kohver pagasnikust välja, käepigistus.
“Helista mulle, kui tagasi tuled,” hõikas maakler.
Lennukis lugesin ajakirja Time arvustust Sony loodud uue virtuaalkeskkonna kohta, Selle nimi on Home. Põhimõtteliselt sama, mis Second Life, Sony klientidele on sisseregistreerimine tasuta. Arvustus oli pigem positiivne, kiituse osaliseks sai keskkonna üldine hea väljanägemine, ja turvalisus. Ka on avataride välimus ning miimika palju detailsemad kui Second Lifes. Mõnevõrra irooniliselt märgiti siiski, et endale avatari valides on võimalik valida üksnes seksika ja superseksika välimuse vahel. Samuti toodi negatiivse poole pealt esile, et Homes leiduvad virtuaalpoed on küllalt kallid, oma avataridele on võimalik soetada uusi rõivaid üksnes disainerbrändidelt nagu Diesel, Boss jne. Kokkuhoidlikumale virtuaaltarbijale pole mõeldud. (Õigluse huvides pean siinkohal mainia, et virtuaalteksad maksavad vähemalt esialgu siiski vähem kui sama brändi reaalteksad.)
Lennuk oli pilvedes, all kumasid Lodoni tuled läbi sumeda uduloori, misa andis neile hubase, küünlavalgusesarnase kuma. Maandumise järel jäi sellest järgi üksnes külm ja niiskus. Rongi oodates sain suurepäraselt aru, miks nad omal ajal pool maailma ära vallutasid. India anastamine tundus sellise kliima taustal igati positiivse programmina.
Hakkan uut kodu otsima. Saadan, kuulutusi, loen kuulutusi, vahetan meile. Selle toob kaasa mitmeid meeldivaid vestlusi ning mitmeid kahetsevaid äraütlemisi. Tasapisi muutun nahhaalsemaks ja palun endale igal korteriülevaatamis-külastusel kohvi serveerida. Tavaliselt pakutakse siis juba midagi ka kõrvale ning võimalik on kerge koosõhtustamine. Et olgu siis pealegi, et jah, ma tean, et ma olen a) tudeng, b) kunstitudeng c) töötu kunstitudeng d) töötu ida-Euroopa kkunstitudeng ja ma saan aru, et see ei pruugi teis, lugupeetud Londoni majaomanikud just usaldust äratada (olgugi, et te kinnitate alati, et vestlus oli erakordselt huvitav), aga päris tühjade kätega (õigemini, tühja kõhuga) ma teie juurest ka ei lahku.
Siin muide on populaarsed sellised peod nagu flatsharre partyd - üritused, kus mingil kindlal päeval kogunevad mõnda pubisse või klubisse kõik need, kes otsivad või pakuvad elamispinda. Saavad kokku ja joovad ja tantsivad ja tutvuvad ja leiavad teineteist ja siis mingil hetkel, nagu sellistel puhkudel ikka, tekib küsimus, et "kas minu juurde või sinu juurde?" ja siis tuleb veel küsimusi, et kui suur on sel juhul elektriarve ja et kas on gaasiküte ja kas internet on sees ja kas sooja vee surve kraanis on piisav.
Esialgu pole ma midagi huvitavat leidnyd. Pean kirjavahetust ühe naisprofessoriga, kes keeldub oma pärisnime ütlemast ja kasutab varjunimena Alice in Wonderlandi. Eks näis.
Eile nägin oravat kes istus puuoksal ja röökis. Pikalt ja läbilõikavalt. Lisaks on kesklinnas palju rebaseid.
Saturday, January 17, 2009
Kohalikke uudiseid
Friday, December 12, 2008
Tulgu Kuningriik
Ministeeriumi suures saalis antakse üle Underi stipendium. Kultuuriminister ütleb: "Palju õnne Kunderi stipendiumi saamise puhul!"
See on ministri poolt huvitav teemaarendus. Mõtlen, millele või kellele ta selle sõnademänguga viitab? Ma oletan, et see on jada, kus on antud algus, mille põhjal tuleb tuletada õige vastus:
Under -> Kunder -> ........
Lahendan jada. Muidugi viitab minister Gert Kanterile.
Under -> Kunder -> Kanter
Ministri käepigistus on soe. Ka direktori käepigistus on soe. Direktor annab mulle Eesti Kunstimuuseumi kuldkaardi. Mina annan allkirja. Juhataja kohusetäitja annab mulle roosi.
Niisiis, on mul nüüd Kuningriiki minekuks kaasa antud kolm maagilist eset - raha, roos ja kuldkaart.
Roos närtsib, see läheb esimesena. Raha saab ka mingi aja pärast otsa, kusjuures, ma arvan, et palju kiiremini kui ma arvan. Kuldkaart aga jääb. Sellel kaardil on minu nimi ja see kaart kaotab kehtivuse siis kui mina suren. See kaart tagab mulle elu lõpuni tasuta sissepääsu kõigisse eesti Kunstimuuseumi filiaalidesse ja ükski piletimüüja ei tohi mind takistada ega ükski saalivalvur mulle hõlma hakata. See on väga praktiline, sest nüüd, kus ma Vabariigist lahkun ja Kuningriiki elama asun, nüüd kui ma oma korteri ära annan (penthouse kesklinnas, kõigi mugavustega, eriplaneering läbi kahe korruse, vaade pargile), siis tegelikult ju ei jäägi mulle enam kodu ega kohta, kuhu tagasi tulla. Niiet, võibolla siis, kui väga on vaja kodumaad väisata, võibolla siis ma võtangi oma kuldkaardi välja ja ööbin näiteks Adamson-Ericu majamuuseumis. Või Niguliste kirikus.
Järgmisel päeval tegelen kapitalitehingutega. Ministeerium konverteerib minu sümboolse ja kultuurilise kapitali ümber virtuaalseks rahaks ning see lähetatakse elektrooniliselt minu kontole, mille avasin pangas, mida enam ei ole.
Lasen kadunud Hanasapangal kogu konto üle viia Briti korrespondentspanka ning muuta arveldus naelapõhiseks. Loogika on selles, et kuigi hetkel pole võimalik ennustada ei seda, kas kroon devalveeritakse või mitte, ei seda, kas Swedbank peab vastu või mitte, ega ka seda, kas brittide drastilised sammud oma majanduse ergutamiseks osutuvad geniaalseteks või katastroofilisteks. Võiks öelda, et kõigi kolme puhul on võimalused fifty-fifty. Ja panustades briti rahandusele, jääbki võimaluseks võita või kaotada 50-50. Kuid, hoides krooni-arvet Rootsi pangas, liidab see kaks riskitegurit - Eesti panga ja Rootsi Swedbanki - ning tõenäosusteooriat rakendades jääb võidushansiks sel juhul 33% ning kaotuse omaks 66%. Seega, praeguses finantssituatsioonis on kõige mõistlikum konverteerida oma kultuuriline kapital briti naelteks. Seda enam, et naela vahetuskurss on praegu erakordselt soodne.
-----------
Õhtul vaatan youtubest klippi, kus esineb erakorralise avaldusega Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.
President ütleb, et meie pole süüdi. President lahkub ja kaadri täidab Apple korporatsiooni logo. Klipi lõpetuseks näidatakse veel Vene tsaari suvilat - seal elabki nüüd meie president. Jah, suvilarajoonides ikka juhtub, et talvel, külmal ajal, kui pererahvas tagasi linna kolinud, et siis murravad asotsiaalid mõnda suvemajja sisse ja sätivad ennast sinna mõneks ajaks elama. Ega see kena tegu ei ole, aga parem ikka kui surnuks külmuda. Küllap, kui seda kaadrit Kadrioru lossist hoolega vaadata, siis leiaks sealt üles selle katkise aknaruudu, selle koha, kustkaudu sisse on mindud.
