Black Guevara

Takso muudkui sõitis, linnast linna, külast külla, vahepeal mäed, maisipõllud, mäed, maisipõllud,mäed. Mägedevaheline käänutamine ajas sees keerama, taksos oli palav, akna lahtikeeramine ei olnud variant, sest akna taga varitses päike, kes ainult ootas, et oma kiiri sisse toppida, ma hakkasin ära kukkuma. Kaalusin võimalust, et mind on kidnapitud – see on Mehhikos suht tavaline bisnis, Mexico Citys tegutses aastaid ulatuslik taksomaffia, mis röövis ja tappis kliente, see oli nii massiline, et ajutiselt keelati üldse taksoteenus, hiljem see taastati, kuid sellest ajast käib Citys taksode tellimine ainult läbi ametiisikute, kes saadavad sind taksoni ja kirjutavad taksonumbri üles. Maakohtades sääraseid turvameetmeid muidugi pole. Niisiis, kas mind on röövitud? Või olen ma jatkuvalt klient? Igatahes kavatsen ma vastupanu osutada. Ma võin näiteks taksojuhile näpud silma torgata. Seljatagant, ennetavalt.

Põllud lõppesid, inimasustus hajus ja kadus lõpuks sootuks ja me jõudsime kõrbe. Takso peatus. „Zapatistas?“ küsisin umbusklikult. „Zapatistas,“ vastas taksojuht. Vaatasin aknast – kõrb mis kõrb. „Zapatistas?“ „Zapatistas.“ Astusin autost välja ja takso sõitis minema. Olin kõrbes. Olime jäänud ainult mina ja päike. Ja edasi? Edasi taipasin, et minust vasemal pool on tõesti kõrb, kuid paremal pool ei ole mitte silmapiirini ulatuv liivaväli, vaid kõrge liivakarva müür. See oli juba märksa positiivsem perspektiiv. Ja asi läks veelgi paremaks – selle müüri sees oli kitsas ukseavaus. Taarusin ukseni, ronisin sisse ja leidsin ennast tiheda rohelise põõsastiku vahelt. Jäin seisma, tõmbasin hinge. Siin see on, vastupanuoaas, ma olen kohal. „Passaporte,“ kuulsin korraga üht häält ütlevat. Vaatasin ette, vaatasin paremale, vasakule. „Passaporte,“ korrati. Vaatasin alla. Minu ees, lehtede varjus, seisis tilluke indiaaniplika – indiaanlased ongi sellised pisikesed, ja lapsed on neil veel pisemad ja lapselapsed vist veelgi pisemad. Tüdrukul oli seljas roosa printsessikleidike, nagu barbinukul ja peas silmapiludega must mask - nagu zapatistidel. Ta sirutas oma lapsekäe, kohmitsesin kotis, ulatasin nõutud dokumendi ning plika kadus sellega põõsaste vahele. Ootasin kümmekond minutit ja hakkasin siis ka ise läbi põõsaste trügima – avastasin, et võsa sees on käik, mida ma enne ei märganud, sest põõsavõrad moodustasid selle kohal võlvi, aga ma olin liiga suur selle tillukese läbipääsu jaoks, ma pressisin ennast edasi, läbi okste, sest ma ei tahtnud ilmuda zapatistide ette käpuli. Ning jõudsingi kohale, salapaika, mille jälgi ma mitu nädalat olin ajanud, sirge seljaga, püstipäi, mõnede kriimudega. Ja tõesti, ma ütlen, see ei olnud asjata tulek- sees oli küla, nagu ei ükski teine, kahel pool teed seisid majad, üleni kirkalt täismaalitud, seintelt piidlesid mind vastu kümned hiiglaslikud Che Guevarad, eri värvides, neoonroosad Ched, purpurpunased Ched, taevasinised, sünkmustad, kõigil pilk ühtemoodi trotslikult leegitsev. Lisaks veel hulk Emiliano Zapatasid ja mõned Pancho Villad. Kõik ühtemoodi kompromissitud, kõigil see ilme peas, et nemad juba läbirääkimistesse ei lasku. Peale surnud revolutsionääride ei paistnud kedagi. Siis järsku avanes ühe lähemal asuva maja seinale maalitud suure Musta Che suu ja sealt libises välja väike roosa keeleke.

Uks avanes, sealt astus välja seesama roosas barbikelidis plikake ning viipas mind sisse. Mis siis ikka, kuhu iganes preilinna käseb. Kui vaja, siis ka otse Musta Che kurku.

San Cristobal, 5. päev

Linn põleb. Keeran ümber nurga ja tunnen, kuidas kuumalaine mind näkku tabab. Tänav on tihedalt inimesi täis, ühed trügivad tulekahjupaigale lähemale, teised trügivad sellest eemale. Üle inimeste peade, kuskilt keskväljaku kandist paiskuvad öötaevasse eredad leegid, rullivad end kokku ja lahti, kerkivad tulepilvedena üles ja pudenevad sädemevihmana alla tagasi. Valin väljaku suunas liikuva inimhoovuse ning hakkan tasapisi sündmuste keskme poole kanduma. Edasi liikudes muutub kuumus tugevamaks, valgus eredamaks, inimhäälte suminaga liituvad tuletõrjesireenid. Triivin keskväljakule, seal rahvavool aeglustub, hakkab väiksemate, mõnekümnepealiste pööristena hargnema ning lõpuks settib enamus inimesi paigale poolringi ümber valitsushoone – seal ongi action. Tuletõrjujad sibavad ümber erepunaste tuletõrjeautode, rullivad nobedalt lahti voolikuid, keeravad kraane, suunavad veejugasid. Kuid pritsimeestega on kaasas veel üks spetsialist. Tema ei torma leekide keskele, tema ei haara kustutit ega sikuta voolikut. Selle asemel lükkab ta autost välja kõlarid, veab kaabli, ühendab võimuga, seab kesksele kohale püsti mikrofoni, sätib mikrofoni taha kasti, ronib selle otsa ja hakkab õhtut juhtima: “Damas i Gaballeros, Ladies and Genetelmen, San Cristobali residendid ja turistid, meie kauni linna kallid külalised. See, mida te näete, on tulekahju. Kuid pole põhjust muretsemiseks, sest kohal on San Cristobali tuletõrjeekipaazh. Ma palun - aplaus!” Seejärel annab ta ülevaate kohaliku tuletõrjekomando ajaloost, märgib neile osaks saanud ametialast tunnustust ning loetleb suuremaid töövõite – San Cristobali Lastehaigla, San Cristobali Püha Vere Kirik, teatrihoone, mitmed muuseumid, valitsusasutused, hotellid ja muidugi lugematul hulgal väiksemaid objekte ning eramaju. Nad on neid kõiki kustutanud. Seega, tõesti, ei mingit põhjust muretsemiseks. Sissejuhatus tehtud, asub õhtujuht kommenteerima jooksvat kustutustööd, selgitab toimuvat ning juhib seejuures tähelepanu tuletõrjujate professionaalsusele ning vaprusele. Ja tõesti – vaprad ning osavad pritsimehed saavad tule kiiresti kontrolli alla, tulekolle isoleeritakse ning vähem kui tunni ajaga on leegid kustutatud. “Ma palun – üks vägev, vägev, vägev aplaus San Cristobali tuöetõrjujatele!” Tuletõrjujad joonduvad rivisse ning teevad kummarduse.
Sellega pole üritus veel lõppenud – eduka kustutustöö tähistamiseks tuuakse välja ilutulestikuraketid. Vaatan, kuidas värvilised tulesabad vininal taevasse sööstavad, plahvatavad kunstipäraselt ning sajavad siis sädemetena katustele, või siis põrkuvad raketid paukudes vastu majaseinu, paar tükki lendab otse vastasasuva katedraali pihta. Naasen hotelli, topin kõrvadesse tropid, üritan magama jääda. Väljast kostab jatkuvat paugutamist.

Ärkan poole lõuna paiku. Unerezhiim on endiselt paigast ära ning uperpallitab omasoodu, ignoreerides igasuguseid ajavööndeid ja kellaosuti liikumist. Ajan ennast püsti ja hakkan asjalikuks. Tänane programm: otsida kontakte zapatistidega. Lähen internetipunkti – ei midagi. Seejärel postkontorisse helistama – ei midagi. Programm täidetud. Tulemus - nagu ikka, null. Longin tülpinult tagasi kesklinna poole. Minust kihutavad huilates mööda politseimaasturid, kastides istumas kuulivestide, kiivrite ning näokatetega eriüksuslased, automaaditorud püsti, näpud päästikul. Nagu juba tean, ei tähenda see, et midagi toimuks – see on lihtsalt Mehhiko valitsuse arusaam sellest, kuidas anda turistidele teada, et kõik on korras.
Olen saatnud Victorile (kontoriametnik Victor, endine zapatist) korduvaid meile, ta ei vasta, iga päev helistan talle, ta ei võta toru, hankisin kohaliku numbri ja helistasin selle pealt, ikka ei võta toru. On aeg endale tunnistada, et edasine helistamine ja meilimine on mõttetu. Sest Victor ei kavatsegi vastata. Oleksin pidanud seda arvama, tema hirmunud olekust, kidakeelsusest, minemakippumisest. Oleksin pidanud kohe aru saama, et ta võib mulle lubada mida iganes, aga tegelikult laseb ta esimesel võimalusel jalga, poeb peitu, teeskleb surnut. Kuradi nahahoidja. Valelik argpüks. Revolutsiooni reetur. Ja mina ise – mina ise ei oska nüüd enam midagi teha. Sitsun siin San Cristobalis juba viiendat päeva ja see hakkab ausaltöelda ikka täiega ära viskama. Ei mingeid zapatiste, ainult turistid, ei mingit revolutsioonilist tegevust, ainult turistiatraktsioonid. Mõttetu. Mõt-te-tu. Tajun, kuidas tühjusetunne hakkab hinges tasapisi võimust võtma. Võibolla peaksin minema neile meditatdsioonikursustele, mida hotellis pakutakse? See peaks ju mõttepuuduse ja hinge tühjusega hästi kokku sobima. Või siis hoopis papmasheekursustele, mida samuti hotellis pakutakse? Võibolla peaksin Bibile meilima ja ette kandma, et Victor ei tee koostööd, paluma, et ta Victori suhtes midagi ette võtaks? Kas Bib viitsiks sellega niipalju tegeleda? Vaevalt. Pealegi on Victor tõenäoliselt juba maalt lahkunud, identiteeti vahetanud ja vuntsid maha ajanud. Tüütu. Tüü-tu. Kõmbin mööda teed ja tigetsen omaette. Kogu see jälgede ajamine, mööda Mehhikot edasi-tagasi ringisõitmine - ja siin ma nüüd olen, ja kuskil siinsamas lähedal on ka zapatistid, ainult, et ma ei tea, kus. Ja ei saagi teada. Ja selles kõiges on süüdi Victor the Betraitor. Ja mina ise – mina ise pean lihtsalt sellega leppima. Ja endale vähemrevolutsioonilist meelelahutust otsima. Ohh jahh, tagasi hotelli ja siis papmasheekursustele.
Minu kõrval peatub takso. Olgu pealegi, võtame takso. Seda kiiremini papmasheega mäkerdama jõuan. Istun autosse, juht jääb ootama, et ma ütleks talle aadressi. “To zapatistas,” viskan tujutult nalja (hea nali, eksole). “Si, Senior,” ütleb taksojuht ja lükkab käigu sisse.

Zapata jälgedes

Kas teie olete bussiga läbi pilve sõitnud? Mina olen. Kõrgmäestikus, teel Mexico Cityst San Cristobali, pilve läbimine võttis aega ca pool tundi. Vott.
Bussiga reisis lisaks minule ja veel mõnele tavareisijale hulk sinistes ürpides ja valgete pearättidega nunnasid. Minu kõrval istus vanem naisterahvas, kes oli tavariietes, kuid kes osutus abtsissiks. “Olgu jumal mulle armuline, aga see nunnarõivastus on minu meelest koomiline,” kommenteeris ta oma mitteseisusekohast välimust. Ta oli elanud USAs, rääkis ladusalt inglise keelt, hetkel sõitis koos oma nunnadega juhtima üht katoliku kiriku missiooni Chiapase indiaanikülades. Rääkisin, et kavatsen zapatistidega kokku saada. Abtsiss kergitas seepeale kulmu ja tasandas häält. Jah, ta on zapatistidega oma varasematel missioonidel kokku puutunud - pärast 2005ndat küll mitte, kuid varem küll. Ja ta on zapatistidele ka abisaadetisi organiseerinud: “Me ei hankinud neile raha, seda mitte, seda oleks võidud lugeda riigivastase tegevuse rahastamiseks, kirik ei saanud sellega riskida ... aga me varustasime zapatiste mitmesuguste praktiliste töövahenditega … näiteks palusid nad kirikult matsheetesid ja me siis hankisimegi neile mitu partiid uhiuusi matsheetesid”.
Mõne tunni pärast läksid nunnad maha, abtsiss soovis edu, mind ootas veel paar tundi bussisõitu. San Cristobali jõudsin päris pimedas. Buss sõitis linna sisse, majadest möödudes käitsid mu tähelepanu viidad ja sildid kirjaga Zapateria. Kas zapatistide esindused, parteirakukesed?
Järgmisel päeval, kui Zapateriad olid oma uksed avanud, sain aru, et Zapateria tähendab kingsepatöökoda. See oli muidugi huvitav avastus. Niisiis – Emiliano Zapata... zapateria... kingsepp... kingasepp... Viktor Kingissepp, eksole! Mõistsin, et olen jõudnud mingi suure, hämara ja igasugust praktilist väärtust mitteomava seoseni maailma asjade vahel.

Mexico City

Aukonsul Le Brun

Le Brun ulatab mulle ümbriku. Tänan teda. “Kui midagi on, siis kõigepealt helista mulle, mitte politseile,” ütleb La Brun. Tänan teda veelkord. Enne lahkumist küsin, et kuidas sai temast, Mexico City Prantsuse lütseumit juhatavast USA kodanikust Eesti Vabariigi aukonsul. Le Brun naeratab ja räägib mulle loo, mis algab sellega, et üks tema sõber oli juba Läti aukonsul ja teine sõber oli Leedu aukonsul.

Ökopunkar Bib

Bib nõjatub ööklubi The Under ukse kõrval vastu seina. Ta on esindusliku välimusega, kannab valget triiksärki ja tumedat hästiistuvat ülikonda. Ütleb, et on punkar sisemiselt.

Kuni me Bibiga väljas vestleme, astuvad tema juurde pidevalt ühed ja teised, kel temaga omi asju ajada - valdavalt on need tumedates peene triibuga ülikondades tursked tegelased, juuksed pumatiga üle pea kammitud, kuldsed ketid kaelas. Vahetatakse lauseid, surutakse kätt, patsutatakse õlale, pihkupeidetud rahasedelid rändavad käest kätte. “Martial Anarchists,” ütleb Bib selgituseks.

Läheme sisse, Bib noogutab ja baarmen ulatab meile joogid. Siis asub Bib oma valdusi näitama. Kahel korrusel, kolmes saalis mängitakse eklektiliselt läbisegi punki, rokki, industriaali ja evergreen hitte, põhilise klientuuri moodustavad gootipunkarid. Klubi seinad on võõbatud must-valgeks, neid ehivad üsna klisheelised emo-maalingud, kuid, mis huvitavam, siis on suur osa interjöörist kaetud tekstidega - need jooksevad üle seinapaneelide, ripuvad lõikudena alla või looklevad pikkade lausetena mööda sambaid üles, kogu lagi on neid täiskirjutatud. “Tead, mis tekstid need on?” küsib Bib. “Need on Guy DeBordi tekstid. Kui me The Underit alustasime, siis me mõtlesime, et teeme sellise koha, kus ei tarbita alkoholi vaid pakutakse taimeteed, koha kus näidatakse õpetlikke filme ja hiljem arutletakse...Aga tead, mitte keegi ei tulnud. Kedagi ei huvitanud. Ja meil polnud millestki üüri maksta. Ja siis me mõtlesime järgi. Ja me tegime ümberkorraldusi. Et olgu siis nii. Palun, nüüd on see ööklubi, siin on chicad, siin on muusika, siin on odav alkohol - kui sa tahad juua, siis joo, joo palju jaksad, mida rohkem jood, seda parem, see on kõik meie tulu. Ja kui sa siis lõpuks oled täis nagu siga ja kui sa siis lõpuks põrandale pikali kukud... mida sa siis näed? Sa näed Guy DeBordi tekste!” Bibi näol on põlglik grimass: “Ainult niimoodi on võimalik seda loomakarja kuidagi harida!”

Kokkuvõte intervjuust Bibiga

Bibi perekondlik taust: ta vihkab oma isa, sest see on despootlik macho. Kuid ta austab väga oma ema. Isa ei hooli emast ja ema ei armasta isa, kuid ometi ei julge ema vastu hakata, vaid kannatab vaikides edasi. “Ema peaks isa maha jätma ja hakkama elama oma elu,” arvab Bib.

Bibi poliitilised vaated: ta vihkab Mehhiko riiki, sest see on despootlik süsteem. Kuid ta austab väga Mehhiko rahvast. Riik ei hooli rahvast ja rahvas ei armasta riiki, kuid ometi ei julge rahvas vastu hakata, vaid kannatab vaikides edasi. “Rahvas peaks riigisüsteemile selja pöörama ja minema üle kogukondlikule elukorraldusele,” arvab Bib.

Ernesto

“See on minu uus äripartner,” viitab Bib kohmetu olekuga noormehe suunas.

Opositsioonipoliitik Salvador Nava Calvillo

Demokraatia Edendamise Ühendus. Salvadore lösutab suure, aga veidi kulunud olekuga laua otsas, tema selja kõrgub hiiglaslik portree. “See oli enne väga mõjukas partei,” ütles Bib mulle enne sisseastumist: “aga pärast 2005ndat...”.

“You know who this is?” ja Salvador nookab peaga portree suunas. “This is Emiliano Zapata,” vastan krapsakalt. Salvador muigab oma vuntsi ja noogutab rahulolevalt. Ta meenutab suurt blaseerunud kõutsi. Salvador piilub kavalalt meie pole ja viibutab Ernesto suunas näppu: “Ah et äripartner. Haa. Bib tõmbab sul naha üle kõrvade! Teeb su tüü-ühjaks ja la-seb jalll-ga.” ja naerab. Bib kõhkleb hetke ja naerab siis kaasa. Ernesto naeratab ebavlevalt. Siis pöördub Salvador aeglaselt minu poole tagasi, viibutab uuesti näppu ning nurrub: “Ja sina peaks hoolsamini sõpru valima. Naaad löö-öövad sulllle no-a sellll-ga.”

Kontoriametnik Victor, endine zapatist

Jah, ta on elanud laagrites. Jah, ta tunneb inimesi. Aga ta peaks nüüd tagasi kontorisse minema. Jah, nad oskavad inglise keelt. Jah, jah, ei, ei - ei ole mingit probleemi. Aga ta peaks nüüd tõesti tagasi tööle minema, seal juba oodatakse teda. Istume Bibi autos. Victor on närviline, eriti rahutuks muutus ta pärast seda, kui mainisin ettevaatamatult, et käisin hommikul saatkonnas. Victor tahab ära, seda on näha. Samamoodi on näha, et Bibi juuresolekul ei tihka ta väga mittekoostööaldis olla. Lõpuks kirjutan üles Victori meiliaadressi ja telefoninumbri ja lepime kokku, et kui San Cristobalis olen, siis võtan Victoriga uuesti ühendust ja tema siis vahendab mulle vajalikud inimesed. Astun autost välja ja Bib sõidab Victorit tagasi kontorisse viima.

Pakin oma asjad ja lähen San Cristobali suunduva bussi peale.

Püha Linna elanikud.

“Siin on imeilus, kliima on ideaalne, mäed, jõed, kõike on, ümbruskonna metsad on täis vanu templeid - ja ometi on siin nii vaikne ja rahulik. Ja tead, miks see nii on? Sest Tepotzlan on püha linn. Ja riigi seadused siinkandis ei maksa,” seletab Dona: “Siin on omad seadused. Kogukonna seadused. Need ei ole kuskil kirjas ja keegi pole neid välja öelnud, aga need on ainsad seadused, mis siin maksavad. Neid tuleb tundma õppida, muidu ei saa siia jääda. Tuleb püüda neid aja jooksul ära tabada. Ja mis peaasi, tuleb olla tasakesi ja ettevaatlikult.”

Dona jätkab: “Näiteks üks mees Mexico Cityst ostis siin mägedes maatükke kokku. Kümne aasta jooksul ostis ja liitis pisikesi maalapikesi, ajas omavalitsustega asju, maksis vajalikele ametnikele jne. Kuni lõpuks oli tal olemas nii maa kui vajalikud ehitusload – Voila! Siia tuleb golfiväljak! Selle peale kutsusid kohalikud elanikud mehe välja ja lasid ta maha. Läksid mõned aastad ja tuli üks teine mees, tahtis hakata rajama siia mägiraudteed. Tema oli kavalam, tegi enne riigiosalusega firma. Selle peale kuulutas Tepotzlan ennast Mehhiko riigist sõltumatuks. Linnarahvas barrikeeris teed ja pani välja patrullid, kättesattunud riigiametnikud võeti pantvangi. See kestis kolm aastat. Kolm aastat piiras sõjavägi linna, aga siseneda ei julgenud. Ja linnas oli kogu see aeg pidu – ümberkaudsed külad saatsid toitu, Punane Rist oli kohal, zapatistid tulid üheksa suure bussiga, piiskop õnnistas rahvast, mehed ei käinud tööl ja lapsed ei käinud koolis, muudkui aga peeti poliitilisi miitinguid, lauldi kirikulaule ja lasti saluute, Kolme aasta pärast andis Mehhiko riik järgi ja tühistas raudteeprojekti. Ning Tepotzlan omalt poolt muutus tagasi endiseks. Uniseks väikelinnaks keset neitsilikku loodust, mis justkui ainult ootaks, et keegi hakkaks siinkandis midagi suurt ette võtma. Ja küll varsti tulebki jälle keegi, kes proovib. Sest koht on ju ilus.” Dona teeb pausi, et ma saaks loo moraali seedida.

Seedin. Ja jõuan järeldusele, et Dona tunneb zapatiste. Küsin: “Sa siis tunned zapatiste?”

Dona ilmes väljendub kerge pettumus. “Jah,” venitab ta puiklevalt: “Ütleme nii, et siinkandis on palju inimesi kes teavad kedagi. Või on kunagi kuskil olnud. Aga sellistest asjadest ei räägita. Sest igal pool on kõrvad. Seintel on omad kõrvad ja ka mägedel on omad kõrvad. Siin tuleb olla tasa ja targu, tuleb otsida tasakaalu.” Dona väljendab veel mõnda aega krüptilisi mõtteid tasakaalust, kogukonnaseadustest ja kõrvadest. Mõtleb siis ümber ning peab põhjaliku loengu Mehhiko sisepoliitikast, zapatistide tõusust ja langusest ja sellest, miks Subcommandante Marcos pärast 2005 aastat kaotas Dona silmis suuresti oma kredibiliteedi. Lõpuks teeb Dona mõned kõned ja annab ühe meiliaadressi – see on pealinna punkar Bib, kellest Dona kasvatas aastaid tagasi ökopunkari ning kes Dona teada peab nüüd Mexico Citys suurt ökokommuuni, mille keskuseks on klubi The Under. Bib tunneb kõiki City anarhiste ning nende hulgas ka gängi nimega Martial Art Anarchists (kellede ideoloogia siis seisnebki võitluskunstide ja anarhia ühendamises, lihtne ja geniaalne, eksole). Ja see grupp turvas Subcommandante Marcost, kui too aastal 2000 pealinna väisas. Lõpetuseks annab Dona vaatamiseks paar videot – täisvarustuses, neetide ja erepunaste harjadega punkarid ehitavad kohaliku kogukonna jaoks ökokäimlat, istutavad puid ja viimaks õpetavad kambale USA realityshow-staarikestele, et prügist saab valmistada...nooo, mis te arvate, mida?...mida saab prügist valmistada? Prügiinstallatsioone muidugi!

Järgmisel päeval lahkun HuaHuaQuiotest ja hääletan linna poole. Peatub ilus hõbedane maastur, roolis rõõmsameelne vanamammi. Tema nimi on Debora, ta räägib perfektset inglise keelt ja temast õhkub sellist erilist karismat, mis on omane vaid mõnedele vanainimestele (viimati nägin suurt kontsentratsiooni selliseid vanainimesi Courtiaud Instituudi korraldatud Darwini seminaril, kuhu olid kutsutud rüütliks löödud professorid jms seltskond). Debora elas vahepeal pikki aastaid Euroopas, kuid nüüd, enne surma, otsustas tulla tagasi kodumaale ning ostis omale maja püha linna Tepotzlani lähedal. Aga Debora ei tulnud tagasi mitte tühjade kätega. Oh ei. Ta tõi võõrsilt kaasa ühe väga erilise taime, taime, mis muidu kasvas vaid Himalaja nõlvadel. “See on täiesti fenomenaalne, praktiliselt kõik selle osad on raviva toimega. Aga mis kõige tähtsam, tema juured puhastavad vett – võtad ämbritäie kõige räpasemast ojast, paned sinna sisse taimejuure ning mõne aja pärast on kogu saaste põhja settinud ning peal on puhas joogivesi!”. Viimased aastad ongi Debora tegelenud oma imelise taime kasvatamise, propageerimise ja levitamisega kohalikes külakogukondades – seal, kus joogikõlbulikust veest kõige suurem puudus. “Kohalikud peavad mind nüüd mingit sorti jumalaks. Keegi ei ütle mulle Debora...või tädi...või vanaema...kõik ütlevad – Jumal tuleb! Tere, Jumal! Aitäh, Jumal! Head aega, Jumal! See on ausaltöelda natuke väsitav.” kurdab Debora. Auto peatub, ronin välja. Mina lähen paremale, Debora pöörab vasakule, mäkkeminevale teele. Mäe jalamil on indiaaniasulad, mäe tipus valendab Jumala modernistlik villa.

Hea uus ilm

Kell heliseb. On väga vara, väljas on veel hämar. Kogu ülejäänud kommuun magab. Kontrollin taskulampi. Hiilin oma cabanast välja, sulgen vaikselt ukse. See on ülemäärane ettevaatus, sest teised ei ärka enne kella 9t ja pealegi asub lähim cabana ligi saja meetri kaugusel. Pööran oma majakese nurga tagant teerajale, mis viib sügavamale metsa sisse. Rada on tuttav, eelmisel päeval käisin igaks juhuks läbi ja püüdsin kõik käänakud ja hargnemiskohad hoolega meelde jätta. See läheb ladusalt. Kõnnin paarsada meetrit metsa suunas, siis paremale, alla kuivanud jõesängi, natuke mööda seda. Möödun suurte punaste õitega põõsast. Üks kommuunitshikk ütles, et kui neid õisi süüa, siis jääd kolmeks päevaks magama. Nii. Umbes siit peaks olema, ronin nõlvast üles, veel mõnisada meetrit. Siis tekib väike segadus, aga peagi leian sildi “Kommuuni territooriumile sisenemine võõrastele keelatud”, lähen sellest edasi ja jõuangi okastraataiani. Aia taga on kraav, otsin üles selle koha, kust üle kraavi viib murdunud puu. Astun ettevaatlikult üle okastraadi ja okstest kinni hoides ületan purde. Seejärel veel üks okastraataed. Nii. Valmis. Väljas. Tee ei olnud ülemäära pikk ega keeruline, aga ometi hingeldan. Küllap see on kõrgmäestikuõhust. Nii. Varsti peaks tulema külake, kuulen juba kukkede kiremist. Laskun mööda lauget nõlva alla ja satun aiamaadele. Otse edasi ja siis paremale. Lai kliburada, mis peagi läheb üle asfaldiks. Nii. Paar hommikuselt uimast koera tuiab vastu. Külakeskusest läbi, mööda teed alla ja siis vasakule. Maantee. Mõtlen, kas jääda bussipeatusse ootama, või hakata astuma. Linnani peaks mitte rohkem kui kuus kilomeetrit. Hakkan astuma, et teepeal mõnd mööduvat autot püüda. Varsti üks peatubki. Ronin lahtisse kasti ja sõit algab. Auto siksakitab nobedalt mägedevahelisel teel, kurvitamine ajab kergelt iiveldama, aga vaade on see-eest dramaatiline – silme ees rulluvad lahti aina uued kuristikud. Hakkavad tulema majad, algul üksikud, siis juba moodustavad need mõlemal pool teed tiheda müüri. Oleme linnas. Auto pöörab keskväljakule ja peatub. Ronin kastist välja, ütlen “Gracias”.

Olen kohal. Vaatan ringi, turulette sätitakse üles, kaupu pakitakse lahti. Äkki tulin liiga vara? Hakkan väljakule tiiru peale tegema. Piraat-DVDd, Mehhiko estraad, piraat-DVDd (Terminator IV: Ressurection), Che Guevara T-särgid, piraat-DVDd (Terminator IV: Ressurection), rahvamustrilised linikud ja vaibad, piraat-DVDd (Terminator IV: Ressurection), keraamilised potid-tassid...nii, see siin tundub olevat lubav koht. Astun poekesse sisse ja vaatan ringi: piimapakid, mahlapakid, aedviljad.... külmik. Tõmban ukse lahti ja otsin silmadega. Külmutatud pizza?..mmm...pigem vist mitte...Ahhaaa! Siin on! Haaran kapist paki viinereid. Külmad valkjasroosad vorstikesed kilepakendis. Olemas.

Poolel tagasiteel hakkab sadama. Paksu, rasket troopilist vihma. Sellised sajud ei kesta kunagi kuigi kaua, aga mul ei ole aega oodata. Ronin bussist välja ja hakkan ülesmäge astuma. Üksikud külaelanikud, keda asjatoimetused ei luba vihma eest varjuda, on end üleni mähkinud kilekeepalakatesse nii et nad näevad välja nagu sõbralike nägudega kondoomid. Ütlen neile “Ola.”.

Metsatee on muutunud libedaks ja vihm on nii tihe, et kahel korral eksin ära. Lõpuks jõuan traataiani, ronin üle, siis tuierdan üle purde ja viimast aeda ületades takerdun okastraati, vehin kätega, surun keharaskust ettepoole - peaasi et mitte kraavi kukkuda - ja lartsatan püksisääre kärinal kommuuni territooriumile. Ajan ennast keset porist teerada käpuli ja vaatan enda ette. No misasjad need nüüd veel on?! Suured, põidlasuurused vaglad. Kogu teerada, niikaugele kui silm vihma käes ulatab, on neid täis. Jälgid poolläbipaistvad ussid ronivad kobaratena maa seest välja, silmitud vorstjad kehad tõmbuvad aeglases rütmis kokku ja lahku, pressivad end uppumisest pääsu otsides pinnale. Huvitav, kas neist saavad kunagi liblikad? Ajan ennast püsti, koban taskut, viineripakk on alles, vaatan maas vonklevaid vaklu. Pean tunnistama, et nad meenutavad viinereid.

Jõuan oma majakeseni. Ukse taga lõdiseb kommuuni kass. Kõhn ja läbiligunenud. Avan ukse ja lasen ta sisse. Istun toolile ning närin viineripaki nurga lahti. Ma ei jää ootama, kuni mu vorstikestest liblikad kooruvad ja topin neid peoga suhu. Närin ja neelan. Jälgin silmanurgast kassi, kes omakorda jõllitab üksisilmi minu mäluvat suud. “No vaene loom,”mõtlen: “no pisikene, no pisikiskjakene, no kuhu sa küll oled roninud? Taimetoiltaste kommuuni! See p ole vist päris sinu maitse, või mis?” Viskan talle oma viimase viineri. Kass nuusutab seda, tonksab käpaga, katsub hambaga. järab natuke, jätab siis pool viinerit põrandale vedelema ja lipsab toast välja. Ajupestud loom. Raudselt läheb kituma. Kaalun hetkeks, kas tõsta poolik viiner üles ja ise ära süüa. Nopin lihatombu põrandalt, käkerdan selle tühja pakendisse ja viskan prügihunnikusse.

Ja jään prügihunnikut silmitsema. Selle prügihunnikuga seoses ...ütleme nii, et meil on siin väike probleem. Ütleme nii, et prügisorteerimine pole mul päris hästi välja tulnud. Või ütleme siis otse välja - minu suures prügikotis on kõik läbisegi. Aga see lihtsalt läks nii. Ausalt. Algul kogemata, täiesti pahatahtmatult, instinktiivselt, vanast harjumusest. Ja siis ma enam ei tahtnud hakata selles solgis käsipidi sobrama, et sealt plastik ja klaas väljasorteerida. Ja siis ma mõtlesin, et vahet enam nagunii pole ja lasin samamoodi edasi. Ja siis ma ei osanud sellega enam midagi peale hakata – niimoodi seda välja viia ei saanud. Teised tõid iga päev ilusti eraldi kolmes kotikeses orgaanilised jäätmed, plastiku ja klaasi suurtesse jäätmekogumiskonteineritesse. Aga mina mitte. Siiani pole keegi vist midagi märganud. Aga lõptult seda peitust mängida ei saa. Varem või hiljem astub keegi koputamata sisse ja näeb koledat, üleajavat prügikuhja minu toanurgas, kõige peal tühjakssöödud viineripakk. Või siis hakkab see jama haisema. Vahelejäämine on ainult aja küsimus. Ja mida ma siis ütleks? Mul endal ei tuleks sellise asja jaoks küll ühtegi õigustust pähe: “Dziises kraist, mingi tüüp kogub prügi oma toanurka! Mis tal viga on? Mingi väärakas või?” Ei, ma ei saa enam antud probleemiga tegelemist edasi lükata. Risk on liiga suur. See asi tuleb lahendada ja mida varem seda parem.

Kell heliseb. On väga vara, väljas on veel hämar. Kogu ülejäänud kommuun magab. Kontrollin taskulampi. Hiilin oma cabanast välja, sulgen vaikselt ukse. Valin teeraja, mis viib sügavamale metsa sisse. Lähen sadakond meetrit, peatun paksu võsapuhma juures, selle taga on varem valmiskaevatud auk. Valan prügikoti sisu auku ja kühveldan oksarisu peale.

Dona

Ökokommuun HuaHuaQuiote.

Esimene mulje: see on täiesti uskumatu. Muinasjutuliste vormidega, ohtralt mosaiikide ja maalingutega kaunistatud majakesed ronivad mööda järsku möenõlva üles, neid ühendavad looklevad teerajad ja sillad, ümberringi vohab lopsakas, kuid korralikult hooldatud troopiline iluaed, kus muruplatsid ja kiviktaimlad vahelduvad lookas viljapuude ning kirkavärviliste õiemeredega. See on justkui romantiline lasteraamatuillastratsioon. Ja et pilt oleks täiuslik, et midagi poleks välja jäetud, on kohal ka koolibrid, rippumas ühe koha peal õhus, nokk pistetud orhiteeõide. Midagi pole puudu. Aga midagi on siiski üle - majakeste ees seisavad nimelt kallid autod, mõne ees koguni mitu. See viimane asjaolu on minu meelest mõningases vastuolus sellega, mida endast peaks kujutama ökokommuun. Mind taba mõte, et tegelikult näeb see kõik välja kui ekvivalent väikekodanlikust arusaamast täiusliku heaolu kohta.

Dona maja on üks uhkemaid. Ja jumal, milline vannituba! Lisaks ohtrale dekoorile, kõiki pindu katvatele gaudilikele mosaiikidele ja ornamentidele, on seal suur mullivann! “Kõik siin on ringluses.” selgitab Dona tualetpoti juures: “fekaalid komposteeritakse ning kasutatakse väetiseks, uriin kurnatakse läbi ja sellest saab uuesti vesi.” Ning ta keerab mullivanni kraani lahti.

Dona otsustas 70tel, et temast ei saa koduperenaist ning hüppas ühe lilleliseksvärvitud bussi peale. “Paljud tegid siis niimoodi, siis oli see võimalik, igal pool liikus ringi selliseid nomaadseid seltskondi,” on Dona tagasihoidlik. Igatahes jäi ta sinna bussi elama paljudeks aastateks, koos sõideti läbi pool maailma, peatuskohtades anti situatsionistilikest ideedest lähtuvalt etendusi ning tänulikelt (sic!) tavakodanikelt saadi vastutasuks raha, toitu ja kõike muud vajaminevat. Et elu pikki aastaid samas seltskonnas, samas väikses bussis võimalik oleks, kujunes tasapisi välja süsteem, mille järgi kõiki otsuseid võeti vastu ühiselt ja ainult konsensuse alusel ning ka jagati omavahel kõike ja kõiki, kaasaarvatud lapsi. Kakskümmend aastat tagasi otsustas osa bussiseltskonnast, nende hulgas Dona, paikseks jääda. Nad ostsid tüki Mehhiko kõige pühamat maad, krundi sealt, kus maiade arvates asub universumi keskpunkt ning panid sellega alguse HuaHuaQuijotele, kõigi Mehhiko ökokommuunide emale.

“Me ei ole enam aastaid koosolekuid pidanud,” nendib Dona kuivalt. Küsin nende arvukate autode kohta, mis majade ees seisavad. “Jah, ma tean.” ütleb Dona: “Inimesed jäävad vanemaks, neil on lapsed ja lapselapsed, kommuunielu pole neile enam kõige tähtsam...paljud käivad siin nüüd ainult mõned kuud suvitamas, muul ajal töötavad kuskil Shveitsis või Hollandis, kus see on palju tasuvam.” Dona vaatab must läbi ja mööda. “Tead, autod on väike asi,” jätkab ta pärast pausi: “palju hullem on see, et me oleme hakanud kohalikke indiaanlasi enda teenijatena pidama... Algul nad aitasid meid ja meie neid, me vahetasime nendega kaupu, aiasaadusi ja käsitööd. Aga hiljem hakkasid paljud kohalikele rahas maksma, sest nii oli lihtsam. Ja siis hakkasime neile maksma, et nad hooldaks meie põlde ja aedu, sel ajal kui meie ise kuskil Euroopas ära oleme. Et nad tuulutaks meie tube, et nad pühiks tolmu, teeks süüa... See tuleb väga lihtsalt.”

Lõunalauas liituvad meiega uued külalised. Läbirändav seltskond, üks mees ja kolm poissi. Mees pärineb Ungarist, põgenes kanadasse, abiellus, huvitus indiaanimeditsiinist ning üldse indiaanlaste maailmavaatest, seadis kodus sisse range indiaanikasvatuse, mis tähendab, et keelas oma lastele igasuguse hariduse andmise. Lõpuks jättis naine tema ning lapsed maha ja sellest alates sõidab ta koos poegadega mööda ilma ringi. Vanim poeg on 14 ja tal puudub selge arusaam arvudest, samuti ei tunne ta kella. “Kõik teadmised peavad tulema inimese enda seest. Haridus on puur meie meelte vangistamiseks, et me muutuks araks, et me ei julgeks ise näha. Haridus on valge mehe väljamõeldud lõks meie orjastamiseks!”, teatab ungarlane resoluutselt. Dona vaatab murelikult laste poole.

Papa hakkab mulle jutustama indiaani päikesetantsufestivalist, kust ta just parasjagu tuleb – "Neli päeva ei söödud ega joodud midagi, ainult tantsiti päikesetõusust päikeseloojanguni". Vanem poiss aga vadistab samal ajal Donale õhinal sellest, kuidas ta vaatas raamatut, et ta vaatas silmadega läbi terve raamatu “Kolm musketäri” ja tal kulus selleks ainult...ee tunnist..ei poole vähem kui tund...ja veel vähem kui poole vähem kui tund...eee..” Dona saab aru, et poiss ei tunne sõna “veerand”. Dona heidab vilksamisi pilgu poiste isa poole, kes on aga täielikult süvenenud päikestantsuteemasse. “Vaata..” ütleb Dona poisile, ja tõstab üles oma sõrmed. Ning painutab siis ühe käe rusikasse, nii et püsti jäävad ainult teise käe sõrmed: “...see on pool. Ja see on...”. Dona vaatab oma viit sõrme. Ohkab ja lööb käega.

Brian

Brian on 45 aastane, kuigi ma poleks esimese nägemise järgi tema vanuseks pakkunud mingil juhul rohkem kui 30. Briani lapsepõlv möödus koos isaga mööda USAt ringi sõites – tema old man oli rändpreester, kes liikus linnast linna ja kuulutas kohalikes kirikutes jumalasõna. Olles muide, üks esimesi, kes juba 70tel eksperimenteeris seejuures video- ja kompuutertehnikaga – kõne ajaks püstitati padre selja taha kolm videoekraani, kuhu ta rääkimisega samaaegselt miksis algelise arvuti abil religioosseid visuaale. Edasi läks ootuspäraselt – Brian hakkas religiooni vihkama. “If there is a God, then he at least has a serious communication-problem,” ütleb ta selle teema kokkuvõtteks. Kuid religiooniga kaasnev kogukondlikkus jäi Brianile südamelähedaseks. 5 aastat tagasi ostis Brian Mehhikos rancho ning ning asus arendama ökokommuuni. Mis, nagu ma aru saan, tähendas seda, et ta ehitas oma maalapile aina uusi maju, töötas välja kommuuni juhtimise korra, mis tähendas muuhulgas otsuste vastuvõtmist konsensuse alusel, conflict managmenti ja kõigile liikmetele tagatud võimalust anonüümseks eriarvamuseavaldamiseks. Aga kogu kogukond koosnes ainult temast endast. Tasapisi hakkas Brian ära keerama, sellest ajast pärineb ka suur hulk enesabiõpikuid kommuuni raamatukogus. Üksinduse peletamiseks pidas Brian online-ajakirja, kus ta iseendale environmentalistlikku mõtteviisi propageerivaid artikleid kirjutas. 2 aastat tagasi sõitis tema juurde Maria (26, õppinud füüsikat ja teoloogiat, vaimustunud Briani ajakirjast). Nüüd läheb kogukonnaelu tasapisi ülesmäge, lisaks Mariale oli seal praegu juba ka kamp teismelisi tüdrukuid. Ja Brian rääkis õhtustel koosistumistel sellest, et ta ei soovi, et teda jumalaks peetaks. Nii et asi võtab ilmet.

“Ei, me ei lase neid sisse”, teatab Brian resoluutselt. Kommuuni väravate taga tungleb sadakond inimest, enamvähem korraliku välimusega, keskklassi perekonnad. “Rääkigu mis nad tahavad, neid tegelikult ei huvita environmentalism, nad loodavad siit lihtsalt ajutist mugavat varjupaika, põgenevad siia Mexico Cityst seagripi-epideemia eest, muud huvi neil ei ole, rääkimata keskkonnateadlikusest.” põhjendab Brian oma otsust.

Põgenikud tammuvad veel mõnda aega nõutult väaravate taga, mõned hakkavad siis metsa alla telke püstitama, teised püüavad oma autosid veidi kodusemaks muuta. Jõuga sisse tungida ei üritata – ikkagi tsiviliseeritud pealinnainimesed, hillitsetud keskklass, loomastumine võtab neil veidi aega. Pealegi valvab kommuuni territooriumit 10 suurt süsimusta põrgukoera. Koerad on tegelikult sõbralikud, aga väljendavad seda koos karjas lõrisedes külaliste peale tormates - ja see on muljetavaldav vaatepilt. Lisaks käituvad nad veidi ekstsentriliselt, võides näiteks ühtäkki, ilma ühegi nähtava põhjuseta hakata hakata ulguma, tühja koha peale närviliselt lõrisema, seejärel omavahel purelema ja maas vähkrema. Pakun, et see on liigse taimetoidu ja intsesti tagajärg – nimelt on nad kõik pärit ühest tiinest emasest, kes tõi ilmale isase kutsika, kellega ta siis veel tegi kutsikaid, kes siis samuti asusid läbisegi, vendade ja õdedega, isade ja emadega, verepilastuslikesse suhetesse. Nii saigi ühest mustast koerast 10 musta koera. Kuni Brian otsustas sellele Soodomale lõpu teha ja steriliseeris oma koerakarja.

Hakkab hämaraks minema, kommuuni piirava okastraataia tagant paistavad põgenike lõkketuled. Olukord on esialgu rahulik, kuid Brian on siiski pisut närviline. Ta toob välja professionaalse sportvibu ja asub laskmist harjutama. Seejärel teeb Brian mullegi ettepaneku kätt proovida ja jääb tulemusega väga rahule: “Sa oled neist,kellele ma laskmist õpetanud olen, ülemise 5 protsendi hulgas.” Olen selle kiituse üle väga uhke. Olen kütt. Olen sõdur.

“Olgu, sisse me neid ei lase, aga anname neile väravate vahelt süüa. Taimetoitu.” otsustab Brian lõpuks saalomonlikult.