Ja nüüd langetagem leinas pea. Mõelgem nüüd igaüks vaikuses sellisele hetkele, mis meile kallist kadunukesest kõige kaunimana on meeltesse jäänud.

Vanaema matused. Palju inimesi, kellede nimesid ma enam ei tea, kõned.

Mälestuspilt. Üleelmised jõulud, meie väike suguvõsa istub ümber laua, vesteldakse. Me ei käi eriti läbi ja sellised koosviibimeised on segu jahedast viisakusest ning südamlikult kohmakatest katsetest omavahel suhelda. Need harvad kokkusaamised ongi viimane instants, mis meie puhul laseb veel eksisteerida sellisel mõistel nagu suguvõsa. Kuid seekord oli jutt ühel hetkel läinud seksile. Ma ei suuda meenutada, kuidas täpselt, mis puhul ja millega seoses selline ülimalt ebatõenäoline teema üles kerkis, aga igatahes nii läks. Räägiti midagi seoses seksuaalsusega. Ja siis järsku ütles vanaema: "Mina olen oma elus kõike teinud." Toas jäi vaikseks. Ka vanaema ei öelnud enam midagi, vaatas lihtsalt natuke aega õrnalt naeratades kaugusse.