Black Guevara

Takso muudkui sõitis, linnast linna, külast külla, vahepeal mäed, maisipõllud, mäed, maisipõllud,mäed. Mägedevaheline käänutamine ajas sees keerama, taksos oli palav, akna lahtikeeramine ei olnud variant, sest akna taga varitses päike, kes ainult ootas, et oma kiiri sisse toppida, ma hakkasin ära kukkuma. Kaalusin võimalust, et mind on kidnapitud – see on Mehhikos suht tavaline bisnis, Mexico Citys tegutses aastaid ulatuslik taksomaffia, mis röövis ja tappis kliente, see oli nii massiline, et ajutiselt keelati üldse taksoteenus, hiljem see taastati, kuid sellest ajast käib Citys taksode tellimine ainult läbi ametiisikute, kes saadavad sind taksoni ja kirjutavad taksonumbri üles. Maakohtades sääraseid turvameetmeid muidugi pole. Niisiis, kas mind on röövitud? Või olen ma jatkuvalt klient? Igatahes kavatsen ma vastupanu osutada. Ma võin näiteks taksojuhile näpud silma torgata. Seljatagant, ennetavalt.

Põllud lõppesid, inimasustus hajus ja kadus lõpuks sootuks ja me jõudsime kõrbe. Takso peatus. „Zapatistas?“ küsisin umbusklikult. „Zapatistas,“ vastas taksojuht. Vaatasin aknast – kõrb mis kõrb. „Zapatistas?“ „Zapatistas.“ Astusin autost välja ja takso sõitis minema. Olin kõrbes. Olime jäänud ainult mina ja päike. Ja edasi? Edasi taipasin, et minust vasemal pool on tõesti kõrb, kuid paremal pool ei ole mitte silmapiirini ulatuv liivaväli, vaid kõrge liivakarva müür. See oli juba märksa positiivsem perspektiiv. Ja asi läks veelgi paremaks – selle müüri sees oli kitsas ukseavaus. Taarusin ukseni, ronisin sisse ja leidsin ennast tiheda rohelise põõsastiku vahelt. Jäin seisma, tõmbasin hinge. Siin see on, vastupanuoaas, ma olen kohal. „Passaporte,“ kuulsin korraga üht häält ütlevat. Vaatasin ette, vaatasin paremale, vasakule. „Passaporte,“ korrati. Vaatasin alla. Minu ees, lehtede varjus, seisis tilluke indiaaniplika – indiaanlased ongi sellised pisikesed, ja lapsed on neil veel pisemad ja lapselapsed vist veelgi pisemad. Tüdrukul oli seljas roosa printsessikleidike, nagu barbinukul ja peas silmapiludega must mask - nagu zapatistidel. Ta sirutas oma lapsekäe, kohmitsesin kotis, ulatasin nõutud dokumendi ning plika kadus sellega põõsaste vahele. Ootasin kümmekond minutit ja hakkasin siis ka ise läbi põõsaste trügima – avastasin, et võsa sees on käik, mida ma enne ei märganud, sest põõsavõrad moodustasid selle kohal võlvi, aga ma olin liiga suur selle tillukese läbipääsu jaoks, ma pressisin ennast edasi, läbi okste, sest ma ei tahtnud ilmuda zapatistide ette käpuli. Ning jõudsingi kohale, salapaika, mille jälgi ma mitu nädalat olin ajanud, sirge seljaga, püstipäi, mõnede kriimudega. Ja tõesti, ma ütlen, see ei olnud asjata tulek- sees oli küla, nagu ei ükski teine, kahel pool teed seisid majad, üleni kirkalt täismaalitud, seintelt piidlesid mind vastu kümned hiiglaslikud Che Guevarad, eri värvides, neoonroosad Ched, purpurpunased Ched, taevasinised, sünkmustad, kõigil pilk ühtemoodi trotslikult leegitsev. Lisaks veel hulk Emiliano Zapatasid ja mõned Pancho Villad. Kõik ühtemoodi kompromissitud, kõigil see ilme peas, et nemad juba läbirääkimistesse ei lasku. Peale surnud revolutsionääride ei paistnud kedagi. Siis järsku avanes ühe lähemal asuva maja seinale maalitud suure Musta Che suu ja sealt libises välja väike roosa keeleke.

Uks avanes, sealt astus välja seesama roosas barbikelidis plikake ning viipas mind sisse. Mis siis ikka, kuhu iganes preilinna käseb. Kui vaja, siis ka otse Musta Che kurku.