Kodused probleemid: Haunted House, Virtual Home. Flatshare Party. Wonderland.

Asjad olid kokku pakitud. Kodu polnud enam minu kodu. Olin jäänud ainult mina ja veel üks inimene, viimane inimene mind ära saatmas. Maakler istus diivanil. Kirjutasime üürilepingu lõpetanisele alla, sellele lehekülejel ja siis järgmisele, mina vasakusse nurka tema paremasse nurka. Maakler ütles et võib mu lennujaama ära viia. See oli temast kena, aga tegelt tundus mulle, et tal on sellega mingi oma plaan. Ma täpselt ei saanud aru, mis plaan, aga igal juhul on positiivne, kui inimestel on plaanid. Minul näiteks oli ka oma plaan ja see plaan lõppes täpselt Heatthrowl.

“Eks see korter sind ootama jääb,” arvas maakler, “praegu ei liigu siin enam miski. Kõik seisab.”

Istusin maakleri maasturisse. “Olgu,” ütles maakler, “nüüd ma võin sulle ära rääkida. Enam pole nagunii vahet. Ega sa vist keldris pole käinud, eksole?”. Auto keeras Pärnu maanteele. “Ega seal keldris ei saagi käia. Ma ükskord läksin sinna alla. Aga nad hakkasid kohe karjuma. Sina vist pole kuulnud? Nad ülemisele korrusele vist ei tule. Aga esimesel korrus rahvas on juba ära harjunud. Seepärast ongi kelder tühi, puuriidad on maja kõrval, sest keldrisse ei taha keegi minna.” Estonia puiestee. “Sõja ajal oli selle maja keldris varjend. Ma ei mäleta, kes need olid, kas sakslased või venelased. Aga maja sai otsetabamuse. Lennukilt heideti spetsiaalne pomm, varjendite õhkimiseks mõeldud. See rammis ennast kukkudes läbi korruste. Ja lõhkes alles siis kui oli alla varjendisse jõudnud. Maja jäi püsti, aga kõik kes varjendis olid, said surma. Sellest ajast kummitab.” Gonsiori tänav. “Selles majas elas tol ajal noor Aleksius Teine. Tema luges Piiblit kui õhurünnak tuli. Oli nii süvenenud, et märkas häiret alles siis kui hilja ning ei jõudnudki varjendisse. Ja jäi ellu. Kui pomm keldris lõhkes, siis sai Aleksius Teine oma esimese ilmutuse.” Avaldasin imestust, et maja ikka veel püsti püsib. Ütlesin, et kui trammid depoosse sõidavad, siis hakkab maja värisema. “See on jah ime, et see maja püsti püsib” nõustus maakler. “seal all on ju kõik tühi, ainult üks suur pommilehter.”

Pronksi tänav. Maakler hakkas nihelema, sain aru et ta hakkab jõudma sinnamaale, kus ta tahab oma salaplaanist rääkida. Ja sealt see tuli. “Tead,” alustas ta ettevatlikult “ma võin sulle odavamalt teha. Kui sa praegu mulle otse sulas maksad.” Ütlesin, et see on minu poolest okei. “Siis ei lähe raamatupidamisest läbi, ei pea makse maksma,” selgitas maakler veidi vabandavalt. Ütlesin, et see on minu meelest mõistlik. Maakler tõmbas kõrvaltänavasse ja parkis auto Swedbanki automaadi kõrvale. Astusin välja, toksisn koodi, võtsin raha, istusin autosse ja ulatasin rahapataka talle. Maakler võttis selle vastu ja vangutas pead:“Mina küll ei tea, mis sest riigist saab niimoodi, ma lihtsalt ei kujuta ette, kust see riigieelarve täituma peaks. Päris kole olukord, ikka täitsa perses. Sest keegi ju enam makse ei maksa. Hiilivad kõrvale, sest on endal kitsas käes. Näed, mina ka ei maksa. Ikka täitsa perses.” “Ahh, olgu pealegi,” tõmbas maakler autole tagasikäiku. Ja sõitis taga seisvale autole sisse.

Ronisime autost välja. Maasturil polnud häda midagi, aga teine auto oli veidi mõlkida saanud. Maakler vehkis sõnatus ängis veidi aega kätega, haaras oma peast kinni, ringutas, sirutas ja jagas siis minult saadud rahapataka kaheks ning andis ühe osa taga seisnud auto juhile. Istusime tagasi autosse, mõnda aega sõitsime vaikides. “Kokkuvõttes oli ikkagi õnnelik õnnetus,” ütles maakler järsku. Kinnitasin talle, et minu meelest oli ka õnnelik õnnetus.

Lennujaam. Kohver pagasnikust välja, käepigistus.

“Helista mulle, kui tagasi tuled,” hõikas maakler.

Lennukis lugesin ajakirja Time arvustust Sony loodud uue virtuaalkeskkonna kohta, Selle nimi on Home. Põhimõtteliselt sama, mis Second Life, Sony klientidele on sisseregistreerimine tasuta. Arvustus oli pigem positiivne, kiituse osaliseks sai keskkonna üldine hea väljanägemine, ja turvalisus. Ka on avataride välimus ning miimika palju detailsemad kui Second Lifes. Mõnevõrra irooniliselt märgiti siiski, et endale avatari valides on võimalik valida üksnes seksika ja superseksika välimuse vahel. Samuti toodi negatiivse poole pealt esile, et Homes leiduvad virtuaalpoed on küllalt kallid, oma avataridele on võimalik soetada uusi rõivaid üksnes disainerbrändidelt nagu Diesel, Boss jne. Kokkuhoidlikumale virtuaaltarbijale pole mõeldud. (Õigluse huvides pean siinkohal mainia, et virtuaalteksad maksavad vähemalt esialgu siiski vähem kui sama brändi reaalteksad.)

Lennuk oli pilvedes, all kumasid Lodoni tuled läbi sumeda uduloori, misa andis neile hubase, küünlavalgusesarnase kuma. Maandumise järel jäi sellest järgi üksnes külm ja niiskus. Rongi oodates sain suurepäraselt aru, miks nad omal ajal pool maailma ära vallutasid. India anastamine tundus sellise kliima taustal igati positiivse programmina.

Hakkan uut kodu otsima. Saadan, kuulutusi, loen kuulutusi, vahetan meile. Selle toob kaasa mitmeid meeldivaid vestlusi ning mitmeid kahetsevaid äraütlemisi. Tasapisi muutun nahhaalsemaks ja palun endale igal korteriülevaatamis-külastusel kohvi serveerida. Tavaliselt pakutakse siis juba midagi ka kõrvale ning võimalik on kerge koosõhtustamine. Et olgu siis pealegi, et jah, ma tean, et ma olen a) tudeng, b) kunstitudeng c) töötu kunstitudeng d) töötu ida-Euroopa kkunstitudeng ja ma saan aru, et see ei pruugi teis, lugupeetud Londoni majaomanikud just usaldust äratada (olgugi, et te kinnitate alati, et vestlus oli erakordselt huvitav), aga päris tühjade kätega (õigemini, tühja kõhuga) ma teie juurest ka ei lahku.

Siin muide on populaarsed sellised peod nagu flatsharre partyd - üritused, kus mingil kindlal päeval kogunevad mõnda pubisse või klubisse kõik need, kes otsivad või pakuvad elamispinda. Saavad kokku ja joovad ja tantsivad ja tutvuvad ja leiavad teineteist ja siis mingil hetkel, nagu sellistel puhkudel ikka, tekib küsimus, et "kas minu juurde või sinu juurde?" ja siis tuleb veel küsimusi, et kui suur on sel juhul elektriarve ja et kas on gaasiküte ja kas internet on sees ja kas sooja vee surve kraanis on piisav.

Esialgu pole ma midagi huvitavat leidnyd. Pean kirjavahetust ühe naisprofessoriga, kes keeldub oma pärisnime ütlemast ja kasutab varjunimena Alice in Wonderlandi. Eks näis.

Eile nägin oravat kes istus puuoksal ja röökis. Pikalt ja läbilõikavalt. Lisaks on kesklinnas palju rebaseid.