Tallinn põleb

Kaks väikest vene plikat, üks ema käevangus.
"A ja v etom dome zhit budu" näitab üks plika teisele draamateatrit.
"Tõ shto, bogataja?" imestab teine.
"Da net, nu moja papa skazala, shto kogda mõ pobedim, mõ vsje budem zhit v dvortsah".
"Tishe, tishe, gluposti govorish" katkestab teda ema ja vaatab hirmunult ringi.

Politsei tuleb veekahuri toel uuele pealetungile. Siin ja seal hakkab visisema pisargaas. Noored venelased kangutavad kõnniteepiirete küljest endale metallvaiasid. Pisarad voolavad mööda nägusid, aga nad on õnnelikud. Poisid ja tüdrukud kallistavad teineteist ja siis löövad aknaid sisse ja siis jälle kallistavad. "Eto kak v Parizhe", räägivad nad.

Woodstoki ees joob shokis tüdruk konjakit. Ütleb, et ta istus seal sees kui süütepudelid akendesse visati. Siis ilmub nurga tagant märulipolitsei ja jookseb meid pikali.


JAOSKOND:
Valvurid:
nemad särasid. Tavalise paari päti asemel allus nende käskudele mitusada inimest. See oli nii peadpööritav tõus sotsiaalsel redelil, et paljud kaotasid reaalsustaju - nad röökisid, naersid, mõnitasid, viskasid kildu, lubasid vigaseks teha, jagasid nuiahoope.

Operatiivüksuslased:
nende puhul lõi välja sisu ja vormi ühtsuse seaduspära. Need kes polnud täies varustuses - näiteks ilma kiivrita - käitusid valdavalt inimlikult, kuid siis, kui kaitsed peal ja eriti kui näomask ees, muutus hoiak kohe oluliselt agressiivsemaks - siis võis oodata ribilööki möödumisel vms.
Võtsid ebaloomulikke poose - otsekui oleks nad filmikaamerate ees. Esimest korda tõsise jamaga kokkupuutudes ei teadnud nad, mida teha või kuidas olla - nii nad siis jäljendasidki politseiseriaale.

Kõrgemad politseinikud:
Närvilised, üleväsinud, hääl karjumisest falsetiks muutunud. Tegelesid printeri parandamise või kadunud käeraudade otsimisega.


Kinnipeetud veeti garaazhi, eestlased käsutati seina äärde, venelased sunniti ruumi keskele põlvili - kõigepealt löödi kaikaga põlveõnnaldesse ja siis öeldi "Põlvili!". Võtsin välja telefoni, et koju helistada, seepeale teats politseinik, et neil, kes kuhugi helistada üritavad, lüüakse nina sisse. Panin telefoni taskusse tagasi. Urbel pööras ringi ja ütles, et ta pole midagi teinud ja ta ei lase endaga niimoodi käituda. Urbeli juurde hüppas politseinik, lõi tema pead kiirelt kaks korda vastu betoonseina ja astus kõrvale. Urbeli näost hakkas verd voolama. Juurde astus teine politseinik, tõmbas Urbeli püsti, esimene võttis välja gaasiballooni ja lasi sellest paar tsurakat Urbelile näkku.

Viidi kambrisse. Seal istus juba Gert ja teisel pool kaks venelast. Üks nägi välja nagu tüüüpiline kõrilõikaja, teine oli keskealine mees, kes nagu korralikest kingadest järeldada võis, kuulus ühiskonnas hästi hakkama saavate inimeste hulka. Ta oligi ärimees, saabunud just ärisereisilt ja politsei oli ta rajalt maha võtnud, kui ta üritas minna oma südalinna pargitud auto juurde. Uuris, et mis Tallinnas lahti on. Purssisin kehvas vene keeles talle mingi ülevaate sisepoliitilistest arengutest. "Bozhe moi" oigas venelane kurvalt. Teine venelane selgitas, et kauplusi rüüstati pronkssõduri pärast. "Aga mis seos on kauplustel ja pronkssõduril?" ei saanud ärimees aru. Ta kõigutas ennast vaikselt ja halas "Ot tshevo eto vsjo natshalos? Estonija zhe tsivilizirovannaja strana, Evropa. Kak eto vozmozhno?" Oli mõnda aega mõtlikult vait ja esitas siis ise oma küsimusele vastuseks põhjalikul traktaadi, alustades sellest, kuidas Moskva provotseeris konflikti, millega eesti poliitikud läksid kaasa, kuigi nad teadsid, et see on ohtlik, aga nad läksid kaasa, sest see aitas neil saada paremaid valimistulemusi. "Da tshjort, podazhdali bõ godu par, eti võteranõ za eto vremja vzdohnuli iz starosti". Ja ka siis kui enam teisaldamisest taganeda ei saanud, oleks ikkagi saanud hullema ära hoida - oleks pidanud tegema teavitustööd, eriti just vene meediakanalites oleks pidanud tegema teavitustööd, trükkima artikleid ja pilte, eriti just pilte, selliseid ilusaid fotomontaazhe, kus kuju seisab uhkelt oma uuel asukohal, nii oleks saanud rääkida mitte kuju ÄRA VIIMISAST vaid KOHALE TOOMISEST. Pärast seda jäi ärimees kuni kinnipidamise lõpuni äärmiselt väärikaks ja rahulikuks. Ta oli probleemi enda jaoks ära lahendanud.

Kongi toodi järjest eestlasi juurde, mingi kutsekooli poisid, algajad rahvuslased. Viimastena kaks vene platnoid. Kokku 13 inimest, 9 eestlast, 4 venelast. Koikukohti oli neli. Platnoidel polnud vaja ise midagi ette võtta, nende füüsiline üleolek oli niivõrd tajutav, et tasapisi, otsekui juhuslikult toimusid ruumis väikesed ümberpaiknemised - üks kutsekooli poiss tõusis koikult, et minna nägu loputama ja istus tagasitulles otsekui vahelduseks põrandale, teine hüppas püsti, et jalgu sirutada jne. Umbes tunni aja pärast jagasid kolme koikut neljast platnoid ja vene ärimees, kutsekooli poisid istusid põrandal. Mingil kummalisel põhjusel ei võtud minult, erinevalt kõigist teistest ära kella. Niisiis, ma olin ainus, kes teadis õiget aega. Tänu sellisele erakordsele võimele võisin ennast välja sirutada neljandal koikul. Ruumi vaimseks keskpunktiks sai kongi uks. Kõik (v. a. muidugi platnoid) jõllitasid lakkamatult ukse poole. Mõnda aega pakkus uksele konkurentsi ka mattklaasiga aken vastasseinas, kuid siis selgus, et tegemist ei ole päris aknaga, vaid ristkülikukujulise lambiga ning "aken" minetas oma tähtsuse.

Kutsekooli poiss toodi tagasi. Ta säras, lausa naeris. Ta sai vabaks, tal oli käes paberirull. Ta oli kohtu otsusel vabastatud. Teised poisid kogunesid tema ümber, paber lasti ringi käima, süüdistusest vabastamise lõik loeti kõva häälega ette. Isegi platnoid uurisid huviga vabadusekirja. Kümne minuti pärast, ütles poiss, lastakse ta välja. Aga poiss polnud kade, ei hoidnud edu saladust endale - ütles, et oli lihtsalt kõik ausalt ära rääkinud ja et küllap see ongi kõige parem, peab aus olema. Ja üldse oli temast väga rumal sellisesse kohta minna, oma viga pole vaja igale poole uudishimutsema ronida. Selles suhtes, tunnistas ta ise ka, oli kinnivõtmine ja väike malakas talle õpetuseks. Ta oli ise süüdi. Poiss läks naeratades koiku juurde, platnoi ja ärimees tegid talle ruumi. Poiss istus, õnnis naeratus näol, vabadusepaber näpus ja ootas et kümme minutit täis saaks.

Platnoid sõid saia. Mälusid aeglaselt ja mõtlikult. Nad olid enda kätte koondanud 15 pätsi saia. Mitte et nad neid endale kuidagi vägivaldselt võtnud oleksid, lihtsalt kongi eestlased olid alustanud näljastreiki. Õigemini oli see mingi eestlaslikult introvertne variant näljastreigist - häälekaid nõudmisi ei esitatud, valvureid streigi alustamisest ei teavitatud, lihtsalt nälgiti. Niimoodi vaikselt, soovimata tõmmata endale liigset tähelepanu või teisi häirida. Platnoid sellise jaburdusega muidugi kaasa ei läinud, nad olid elu näinud mehed ja teatsid et kinni istuda võib kasvõi kogu elu ja sel juhul on kindlasti hea omada korralikku saiavaru.
Ülemise nari platnoi kummardus allapoole ja esitas kamraadile oma mõttekäigu.
"A znaesh kto mõ? Mõ kosmonavtõ"
"Potshemu kosmonavtõ?"
"Potomu shto vozduha zdes vobshe netu. Znatshet - mõ v kosmose."
Nad naersid rõõmsalt.
Alumise nari platnoi mõtles veidi ja näitas siis kongi ukse ümmarguse akna poole "I tam illjuminator"
"Ot tuda mozhno zemlju uvidet" täiendas ülemise nari oma.
Alumise oma mõtles veel veidi ja muigas kavalalt. Nõksas peaga eestlaste poole ja küsis: "A oni kto? Oni robotõ. Oni nitshjo ne jedjat, znatshet - robotõ"
Platnoid naersid rõõmsalt ja vaatasid natuke aega kambrit uue nurga alt.

Minu positsioon ajateadjana osutus küllaltki kohustusterohkeks.
Kutsekooli poisid tegelesid lakkamatult erinevate teooriate väljatöötamisega, mille eesmärk oli võimalikult täpselt ennustada vabaks laskmise aega. Mõned seisid kõrv vastu ust ja edastasid siis teistele mitmesugust infot, näiteks mitu korda on naaberkongi ust avatud. Aegajalt viidi mõni kongist välja näpujälgi andma vms. Kui ta tagasi tuli, pinniti üksikasju - et kas uurija tundus olevat kuri, et kas nägid, palju teisi konge on jne. Saadud andmete põhjal konstrueeriti kõigepealt hüpotees, et meid lastakse välja hommikul kell 8. Kell 8 püstitati hüpotees kella 12est. See lootus murenes kell 11 30 kui ukse taga kuulatanud poiss teatas, et kuuleb supitaldrikute kolinat. Öeldi välja kurjakuulutav ja tõeseks osutunud ennustus, et kui toitu jagatakse, siis järelikult läheb veel aega. Seejärel räägiti kella neljast, siis viiest jne. Kõik need hüpoteesid nõudsid tuge kellaajalt. Niisiis küsiti mult pidevalt kella, see hakkas tasapisi ajudele käima. Et kamoon, kui minut tagasi oli kell 12 37, siis järelikult nüüd on see 12 38. Ainult platnoid ei käinud pinda, nemad arveldasid nagunii aastates ja amnestiates. Ja vabakslastud kutsekooli poiss oli ka vait, sest ta ootas juba kuuendat tundi oma kümne minuti täissaamist.

"Smotri" ütles ülemise nari platnoi "u menja otshki". Ta oli saiaviilul pehme sisu välja uuristanud ja hoidis koorikurõngaid silmade ees. Alumise nari platnoi purskas naerma, sikutas kilekotist kaks saiaviilu ja tegi endale ka prillid.

Põrandale oli joonistatud mingi tabel, mida raamisid idamaised ornamendid. Küsisin platnoilt, et mis see on. "See on mäng," selgitas ta. Küsisin, et millega seda mängitakse. "Saiast nuppudega." Raha peale? "Ei, saiaviilude peale."

Kongiuks keerati lahti ja valvur kuulutas, et prokurör võtab vastu viimase rühma kahtlusaluseid ning luges aeglaselt ette nimesid. Nagu missivõistlustel. Üksteise järel astusid kõik kongis olnud ette. Koridoris surusid valvurid meid vastu seina ja lugesid nimekirja veelkord üle. "Ei klapi!" Uus nimekontroll. Jah, tõesti, üks oli üle, see oli see õigeks mõistetud poiss. Poiss pomises, et ta on juba ammu kohtuniku poolt vabaks lastud. Valvuri nägu tõmbus punaseks, tundus, et ta oli ise sellest füsioloogilisest efektist teadlik, ta teadis et see on hirmuäratav, valvur lükkas oma punetava näo meile ükshaaval nina alla, pöördus siis aeglaselt poisi poole, naeratas ja röögatas siis "Vait, värdjas! Sinu nime polnud nimekirjas! Sina tuled siis kui mina sind kutsun!". Valvur tõmbas kuminuia välja. Poiss taganes kongi, aga jätkas protesteerimist: "Aga mu nime ei saagi nimekirjas olla, sest ma-ma aolen ju juba õigeks mõistetud.." Valvur tegi järsu liigutuse, poiss hüppas kiunatades koikule, ja pani vabastamistõendi käest ära. Valvur keeras ukse lukku ja meid ülejäänuid viidi üles.
Seal oli palju parem, operatiivüksuslastel olid raadiosaatjad sees ja nii kuulis uudiseid linna peal toimuvast, see oli oluliselt meelelahutuslikum kui koridorist kostvate sammude loendamine. Parasjagu käis suurem madin Balti jaama kandis. Kõrval seisev tüüp sosistas mulle: "Linnaosad on päevade peale ära jaotatud, iga päev on erinev linnaosa. Täna on Balti jaam."
Ruumi astus vahetuseülem, ta karjus telefoni, teiselt poolt oli kuulda hüsteerilist naisehäält. "Ma ei tea kus nedd kuradi käerauad on! Ma panin nad ülemisse sahtlisse! Aga mida ma siis tegema peaks! Ma ei hakka neid praegu otsima! Ei hakka! Mis ma jätan siin kõik sinnapaika ja hakkan kuradi käeraudu otsima või?! Kurat! Ma ei tea! Ma pole 24 tundi midagi söönud ega joonud! Kurat! Ma ütlesin, et ma pole midagi joonud!" Ta lõi telefoni kinni ja karjus "Kurat! Nagu poisikesega käitub! Mis õigusega ta mind niimoodi käsutab!" Vahetuseülem vaatas õiglust otsides ringi. Tema kõrval seisis maskistatud operatiivüksuslane. "Kurat. See sitt siin on minu jaoks ju ka esimene kord!" Operatiivüksuslane tõstis käe ja pani selle vahetuseaülema õlale. Samal hetkel pistis kõrvalkabinetist pea välja naiskohtunik, vaatas neid kahte ning nähvas: "Pange oma suu kinni!". Vahetuseülem tormas ruumist välja. Kui mind arestimajast välja viidi, oli ta juba täies aktsioonis uute kinnipeetutega.