proletariaadi diktatuur

Eelmisel nädalal jättis koristaja (Diana) mulle lauale kirja, kus andis mõista, et ta vist ikka ei kavatse enam minu kodus töötada. Põhjust ei täpsustanud.
Täna hommikul ärkasin selle peale, et korteri välisukse lukku keerati. Kisasin esikusse "Kohe tulen!" ja hakkasin riideid selga ajama. Diana marssis sisse. Jah, ta tuli tagasi. Võibolla hakkas tema süda minu pärast valutama? Või tuli ta vaatama, et kas ma olen juba piisavalt pehme? Et kas olen juba aru saanud, kui eluvajalik tema, Diana, minu jaoks on? Olin aru saanud. Vuristasin esikusse: "Oi kui tore, et te tulite, ma ei saanud teile helistada ka, sest ma kaotasin telefoni ära ja mul mul on nüüd uus telefon, aga ei ole teie telefoninumbrit." "Ahah," ütles Diana. Sain särgi selga ja hüplesin elutuppa. Vaatasin oma elutoas olevat segadust. Mõtlesin: "Bardakk". Mõtlesin: "Sealaut".
Üldse, koristamine on mulle sügavalt võõras tegevus. Ma ei põe, et ma korda hoida ei suuda, võtan seda umbes nii, et küllap ma lihtsalt kuulun kosmoloogilises võimuvõitluses kaose tiimi ja minu missiooniks on edendada entroopilisi protsesse. Võimalik, et see - lipsude põrandale vedelema jätmine, tasside ümberajamine jne - on suures plaanis palju olulisem töö kui kõik muu, millega ma tegelen. Ja see, et minu koristaja nimi on Diana, sobib antud pilti suurepäraselt.
Koristaja palkamine on minu kombeid siiski veidi parandanud - kuna mul on liiga piinlik kutsuda võõrast inimest nii segamini korterisse, koristan ma alati enne koristaja tulekut. Nüüd ma polnud seda teinud, sest Diana ütles, et ta enam ei tule ja mind valdas mõnus minnalaskmismeeleolu.
Nüüd ta siis tuli. Tundsin ennast vahelejäänuna. "Jah, ma kartsin et te ei tulegi," piiksusin pugejalikult. "Ma ise tõesti ei saa korra hoidmisega hakkama" kaeblesin nagu titt. "Näen jah," ütles Diana. "Ma vaatan, et minu siinkäimine ei mõju äkki hästi, ma vaatan, sa oled viimasel ajal eriti vabalt võtma hakanud!" Minu peakene vajus norgu. Siis sain noomida asjade pärast, mida ma ikka veel, ikka veel pole korda teinud - seinte pärast (Tanja piserdas neile kolm pudelit shampust, lootsin pool aastat, et keegi peale minu neid hangunud niresid ei märka), aukude pärast seintes (ühes seinas A, teises I tehtud). "Ja kapiriiulid tuleks kah ükskord korda teha!" Aaaa, pagan, pagan, pagan, ma arvasin, et kui ma alati enne Diana tulekut kapiukse korralikult kinni panen, jääb tema eest varjule ka kapis valitsev segadus - allakkunud riiulid, amorfne riidekuhi (millest miskipärast alati tilpnevad silmatorkavalt välja üle-eelmisest göörlfrendist ununenud stringid, mida mu käsi tõrgub minema viskamast) - arvasin, et vähemalt seda kaosekollet õnnestub mul peita. Aga Diana teab. Väike paha poisu on kõik kohad ära mökerdanud. Häbi-häbi. Seisin, varbad sissepoole, pilk maas. See töötas, Dianal hakkas must kahju: "Ma tean, need ongi sellise halva konstruktsiooniga riiulid, mul olid kodus samasugused." Tõstsin pilgu ja varbad pöördusid väljapoole. Mina pole süüdi. Paha konstruktsioon. Diana mõtles hetke: "Mida sa laupäeval teed? Ma võtan kaasa ühe tuttava, tal on suhkruhaigus. Sind on ka vaja. Teeme seinad puhtaks. Aknad tuleb seestpoolt ära pesta. Sina tassid kastid esikust välja." Tõmbusin hädakaitsesse: "Ma....ma pole kindel... kas ma laupäeval Tallinnas olen". "Siis viid need kastid reedel välja!" Olin kompromissiga kiiresti nõus. Selleks ajaks olin suutnud ka kingad jalga ajada ning olin valmis kodust põgenema. "Head päeva!" ja kalpsasin ukse suunas. "Oot-oot! Selle viid ka enne välja." Diana surus minu kätte prügikoti. Kiunusin entusiastlikult: "oh, jah, tahtsingi selle kaasa võtta!" (äärepealt oleksin lisanud: "aitäh, et meelde tuletasite!") ja evakueerusin välisukse kaudu.