VANAEMA JUURES

Vanaema on äsja operatsioonilt tulnud - tal võeti vasak rind ära.
Ütlen "Tsau, amatsoon!". Nüüd järgneb loeng kasvajatest (see on iseenesest päris huvitav ja hariv). Siis on järg külauudiste käes.
Taustaks. Vanaema vahetas 15 aastat tagasi maakodu linnakorteri vastu. Soodsalt sai, sest korteriperemees oli sellessamas korteris oma äia maha löönud. "Jube lugu, algul kirvega ja siis poos elektrijuhtmega. Sealsamas, kus sina praegu istud," - noogutab vanaema minu poole.
Mees läks kinni ja kuna tema naine ei tahtnud iga pleki juures juurelda, et kas see on isa veri või on see lihtsalt värviplörakas, pandi korter müüki.
"No ja see kirvemees, Andrei sai nüüd vanglast välja. Ja elab nüüd oma perega seal kus mina ennem elasin. Ja nüüd käivad vanad naabrid mul järjekorras ukse taga paluma, et tule tagasi, kallis Vilmakene, tule tagasi, milõinki, see Andrei on puhta razboinik. Eks Andrei teeb neile seal vägevasti tramburaid. Nii kui midagi on, võtab kirve välja. Käib niimoodi kirves käes ukselt uksele viina nuiamas. Taevake, isegi kui ta pannkookide jaoks jahu laenama läheb, võtab kirve kaasa."
"Aga eks meie majas juhtu ka üht-teist huvitavat," alustab vanaema uut lugu.

ZINA JA ANJA
Zina ja Anja olid suured sõbrannad. Kõik teadsid, et neil on testamendid teineteise nimele kirjutatud. Siis läks Anja operatsioonile - tal võeti emakas välja. Haiglas tutvus Anja Viktoriga, kellel eemaldati tükk kopsu. Anja ja Viktor hakkasid läbi käima, Viktor tegi Anja kodus remonti, tõi uue teleka, koos käidi Viktori suvilas. Anja kuulutas uhkusega, et neil Viktoriga on plaanis testamendid teineteise nimele teha. Siis läks Viktor uuele kopsuoperatsioonile. Anja hakkas jälle Zinaga rohkem läbi käima. Mõne aja pärast aga hakkas Anjaga kummalisi asju toimuma - ta kloppis naabrite ustele, sõimas, karjus, ähvardas. Kui naabrilapsed talle tere ütlesid, siis üritas ta neid kepiga lüüa. Lõpuks tungis Anja päise päeva ajal naabrimees Oskari korterisse, haaras Oskari rinnust kinni ja nõudis hirmsa häälega röökides, et Oskar talle kogu raha annaks. Vaene Oskar oli just seljaoperatsioonilt tulnud. Kutsuti politsei. Anja kaebas politseinikele, et tema raha on ära varastatud, et tema asju on ümber tõstetud, et tema pass kaob ära ja ilmub siis uuest välja ja et naabrid käivad tema korteris seksimas, eriti Oksana ("Mõtle - süüdistab Oksanat! Ometi ju kõik teavad, et Oksana on frigiidne," ei suuda vanaema oma nördimust varjata). Selge, vanamutt on hulluks läinud - ja pandigi Anja seevaldisse. Kui Anjat ära viidi, joigus ta nagu transis - dvatsatshesttõshjatsa, dvatsatshesttõsjatsa. Viktor tuli operatsioonil tagasi ja sai teada, et Anjakesega on selline paha lugu juhtunud. Oli kurb, mõtles et läheb haiglasse Anjakest vaatama ja viib talle tema lemmiktekikese. Läkski siis Viktor ise Anjakese korterisse - Anja oli talle viimasel päeval enne opileminekut kuldse paela küljes võtme kinkinud - et sealt tekike kaasa võtta. Kui ta aga voodi pealt tekki sikutama hakkas, pudenesid teki alt välja kirjad, hunnikute viisi kirju. Need kirjad olid Anjale adresseeritud erinevate majaelanike poolt, sisu aga oli üldjoones sama - naaber see ja see tahab heast südamest Anjat teavitada, et tema äraolekul korraldab Viktor tema korteris seksiorgiaid, milledest võtavad osa mitmed majaelanikud, eriti Oksana. Ja et osad majaelanikud on ootamatult rikastunud - kontrolligu Anja pangas oma säästud üle. Ja et nad kõik naeravad Anja üle. Lisaks sarnasele sisule olid kirjad kirjutatud ka sarnase käekirjaga. Viktor näitas kirju majarahvale, käekiri tunnistati Zina omaks, Zina võti letti ja Zina tunnistas üles. Siis helistati panka, selgus, et Anja oli oma konto just hiljuti tühjaks tõstnud - 26 000 krooni sularahas välja võtnud, järgmine päev uuesti panka tagasi tulnud ja konto väljavõtet nõudnud ja siis paar päeva hiljem kogu raha tagasi toonud. Zina tunnistas ka selle üles - jah, ta käis Anja passiga raha välja võtmas - kesse neil vanainimestel ikka vahet teeb - ja kui päris-Anja pangast murtult naases, viis Zina raha panka tagasi. "Niiet varguses teda süüdistada ei saa," laiutas vanaema käsi.
Epiloog: Anjakese seisund on seevaldis üksnes halvenenud, ei tunne ta enam kedagi ära, ainult nutab kõik see aeg. Majarahvas talle palju päevi ei ennusta, Viktor lubas matused korraldada. Zina aga jäeti ilma teretamisest, isegi lapsed ei pea talle enam "zdrastje tjotja Zina" ütlema.
"Jube inimene. Ja üks imelik asi on temaga veel. Ta ei käi mitte kunagi päevitamas," lõpetab Vanaema oma loo.