HPSALU

"Aasal saab täiesti söönuks. Kõik on olemas. Põhimõtteliselt söödigi koos mammutitega aasal juurikaid ja rohtu ja aegajalt tapeti mõni mammut ära. Nojah vaheldus peab olema, näiteks miks on rohusööjatel nii tugevad hambad, need ju kuluivad. Põhimõtteliselt sul on valida et kas hambad või magu, kumb läbi kulub. Vanasti ju inimesel kulusidki hambad kuskil kolmekümnendaks läbi ja siis oligi kõik, ega vanemaid polnud, surid maha. Kui oli hea aasta, siis võibolla leotati talvel juurikaid ja nii aga üldiselt surid talveks kõik ära. Ja vanasti oli inimene ju kühmus, oli nii et kui kodust välja läks, heitis käpuli ja hakkas sööma, loomastus ära. Pärast tuli koju, pani riided selga ja hakkas jäälle inimeseks. (Neiu, vabandust, jah, oskate tee öelda, kas see maja on vastasmajaga ühendatud? Et jah, et kas need on kaks eraldi maja, et baar ja vastasmaja või on need ühe maja eri osad?) No vaata, miks olid lehmad? Ei olnud kohe algul piima andmiseks, nad olid sellepärast, et mäletsesid. Teadjamad tegid neile küljelt lõike, augu otse makku, nii et sai tagumisest masost läbimäletsetud massi kätte. Sest no ega aasal ju ei kasva pudru. Siis lehmad olidki nagu veski asemel. Pärast hakati piima ka jooma, aga see oli siis kui tuli ristik. Enne oli see liiga mõru. Hundi piim pidi hea toitev olema, aga muidu ju lihasööja piim ei kõlba kuhugi. Seentega oli ju nii et joodi sügisese põdra kust, põder sõi kärbseseeni, filterdas läbi ja siis sai puhta kontsentraadi. Põder siis sööb kärbseseent? Hullult sööb, kärbseseen on tegelt hea maitsega. Hahahaa, no ei tea kuidas see põdrale endale mõjub? No mis ta ikka, tead, looduses hajub see laiali. Vaata, ma kujutan ette et seenega on mul raske näiteks ajalehte lugeda, aga no põdral selliseid probleeme pole."
Ettekandja tuli tagasi, ütles, et uuris järgi, see baar ja vastasmaja on eraldi hooned.
Okei, liigutakse tagasi näitust teist korda avama. Esimene kord avasime kell 14 ja nüüd avame kell neli. Igaks juhuks, sest keegi polnud enam kindel, kas pressiteates oli 4 või neliteist. Kek pidas jälle kõnet, nooremad disainerid kuulasid, vanemad itsitasid. Galerist esitas mõned sisukad mõtted ja asetas väljapaneku laiemasse konteksti.

Eelmisel päeval käisin Evald Okase majamuuseumis. Rääkisin Maaraga tema vanaisast. Lahedalt rääkis, sooja irooniaga, vanaisa tissifetishismist (ainult 6 D), vanaisa konjunkturismist, soovitas humoorikamaid töid, rääkis, et vanaisal on hulk maale, kus on verised ja kinniseotud naised, palju vägivalda. Aga need on varjul, nad pole julgenud neid kusagil näidata. Küll aga olid väljas mõned kämbimad tööd. Nagu näiteks "Rokk muusik".

Eemlmisel õhtul 8sas.
Minu kõrval istusid disainer M ja tema tüdruk K. Disainer M oli seljaga meie poole, ei rääkinud, tervitusele vastas mõminaga, K-ist ei teinud väljagi. "Jonnijuurikas," mõtlesin. Preili K-il oli igav, ta pani käe M-i õlale. Ei midagi. Peretüli vist, mingi vägikaigas. Preili K pöördus siis teisele poole, minu poole ja küsis, mis mu nimi on. Miks ma seal olen. Millised on mu tööd. Tegi tööde kohta komplimendi. Küsis, mis ma veel teen. Kiitlesin, niimoodi mõistlikult. M oli jatkuvalt seljaga, jäi nii kogu õhtuks.
Selgus, et preili K on neuropsühholoog. K: Me tekitame rottides depressiooni.. Kuidas? Keemiliselt? Keemiliselt ka, stimuleerime nende närvilõpmeid. Aga peamiselt välismõjutajatega. Muudate toidukordade rutiini? Tekitate stressi? Ei, mitte päris nii, see on veid irafineeritum. Aga näiteks kasutame puurides kaldus põrandaid. Või laseme puuri tugevat valgust. Või strobo. Kui uuritav on suudetud viia neuroosini, anname talle uusi ülesandeid, ärritajaid, vaatame, kuidas ta neile nüüd reageerib. Siis tulebki välja erinevate isendite erinev käitumismaatriks, laias laastus on kaks suurt gruppi... (sul on päris nupsid sõstrasilmad)...nii tuleb välja et omavahel liituvad mitmed mustrid, käitumine on nende, teineteisest sõltumatute koodide ühine lahend. Kui me poleks objektis tekitanud stressi, poleks temas kunagi välja arenenud isikupärane neuroos, ta oleks jäänud valgeks rotiks, tavaliseks valgeks rotiks. (nina on sul ka päris armas. Tean, olen purjus, sina ka ja sinu poiss on siinsamas, omaenda suure selja taga peidus). Kas te teete need rotid terveks? Ei, nad surevad stressi kätte. Või siis, kui mul on vaja teha nende ajuskänne. Tapad ära? Ise tapad? Jah. Seda on vaja. Kas see häirib sind? (ripsmed teevad pliks-pliks) Kuivõrd ma ise piinasin eelmisel päeval lambaid, ei hakanud ma nüüd moraali lugema. Täitsin hoopis ilusti õhtu läbi kaldus põranda rolli, et K saaks minu abil oma M-is stressi tekitada (Noh, M! Kesse jättis K-i üksi! Kesse üldse ei tegelenud temaga! Ahh! Säh nüüd! Kesse nüüd hoopis ise üksi istub! K-il ongi ilma sinuta lõbusam!).

Täna jalutasid K ja M kaelakuti koos nagu äsja armunud. Voila. Mina lonkisin Ollega. Olle rääkis kuidas kõik teda pedeks peavad. Luristasime Ollega kahepeale kõrrest õunamahla-piimajooki. Olle viis mind vaatama kohaliku naftakunni häärberit. Naftakunn meeldib Ollele sellepärast, et mehel on mingi grupp ja ta sõidabki ringi hummeriga, millel peal invaliidimärgid. Ja pargib hummeri alati inavliidikohale. Kunni maja sammastega portaali kohal oli Bart Simpsonit kujutav vitraazh. Kunni maja on otse mere ääres, liiga lähedal, rikub seadust, kästi maha lmmutada või eemale nihutada. Kunn otsustas teisiti, tema otsustas hoopis mere eemale lükata, hakkab lahesoppi täitma, projekt on linnavalitsuses juba kinnitatud. Meri vs maja, üks peab taganema. Hetkel on kunni krunt seaduse järgi siiski ühiskondlikult kasutatav maa. Nii me siis istusimegi kunni trepil ja vaatasime merd. Vahepeal tuli majast välja turvamees, jalutas mööda veepiiri, kükitas, joonistas midagi näpuga liivale, vaatas loojuvat päikest, tõusis püsti ja sülitas merre.