KOJU TULEMINE

Alo oli just saanud autojuhiload ja ostnud vana BMW, tähistati. Nokut hakati sulgema ja tuli välja mõelda mingi edasine tegevusplaan. Mõttepingutusest hakkasid üles kerkima allasurutud mällestused ja mulle meenus, et mul on Tallinna lähistel looduskaunis kohas paepangal ja mere ääres suvila, kus ma pole rohkem kui kümme aastat käinud.
Karolina - rahvusvaheline kuraator, põeb haruldast haigust, mistõttu ei talu päikesevalgust, tal on ilus ema, kes peab noori armukesi - pandi istuma taha keskele, Maarini ja Airi vahele. Kui Karolina avastas, et talle ei jagu turvavööd, muutus ta veidi närviliseks ja hakkas protestima, et kokkupõrke korral lendab ta otse läbi akna ja ta eelistaks istuda mõnel turvavööga kohal, aga ta jäeti keskele edasi, sest keskel on kõige kitsam ja Karolina oli kõige väiksem. Haabersti bensuka ees tagurdas meile otsa must linnamaastur ja kadus siis kiiresti Tiskre suunas. Karolina karjatas ning ei paiskunud läbi esiakna. Edasise sõidu ajal hoidis Karolina kätega kramplikult istmepolstrist kinni. Sõitsime mööda Rannamõisa teed, ammu polnud käinud, põldudest olid saanud uuselamurajoonid. Merihobu juures lakkasid kojamehed töötamast ja aken kattus uduga, sõitsime edasi, kuni Karoliina palved sundisid auto peatuma. Peatusime akende puhastamiseks põlluservas, sealsamas on hiiglaslikud mahajäetud loss-majad, need rajati 90te alguses ja ehitamistuhinas vist ei taibanud keegi uurida, et kas sinna kanalisatsioon ka ulatub. Ei ulatunud. 
Pöörasime suvilarajooni. Kuskil siin on minu oma. Astusin autost välja ja hakkasin teed otsima, vist see, läksin hoovi, vaatasin ringi, võõrad õunapuud, võõras maja, tuttav kant aga mitte oma. Järgmine teeots oli õige. Sõitsime sisse, ronisime välja. Jah, see ta oli, minu esivanemate maa. "This is my home," ütlesin. Suvilamaja nägi päris hea välja, tundus olevat kenasti kordatehtud. Vanaisa ehitas selle, ta oli hobiarhitekt, oli millalgi nõukaajal majandusministri asetäitja, ta lootis saada ministriks, aga ei saanud, sest oli kaks korda Siberis käinud, vanaisa aga ihkas teha kõrget karjääri ja see tegi temast kibestunud mehe. Aga suvila oli kena.
Teise korruse aknas põles tuli. Ema? Õde? Kui ema rootsi vanaonule külma tegi ja kasumiga jalga lasi ja kui rootsi vanaonu seepeale venelased saatis, viidi meid õega suvilasse peitu. Kas õde elab nüüd suviti suvilas? Kuidas õepojal läheb? Kas ta sööb tablette, kas ta saab terveks, on ta on üldse kunagi haige olnud? Ema, tema vanaema hakkas rääkima et ta pole nagu teised lapsed. Algul seda seisukohta tõrjuti, ma ütlesin ise ka, et ema, jäta järgi, täiesti tavaline väike laps on, aga ema surus oma arvamuse läbi. Kui me koolis käisime, siis näppas õde ema tagant iga kuu veidi raha, ta teadis kus ema valuutat peidab, õde võttis ja andis mulle ka. Mina olin liiga silmakirjalik et ise varastada. Millalgi puudujääk avastati, aga kõik arvasid, et küllap on jälle kohalik pätt Andrei käinud, Andrei murdis aegajalt korteritesse sisse, eriti hoogu läks kevaditi, ükskord võttis nädala ajaga kuus korterit läbi. Kõik teadsid seda ja mõnikord viskas kellelgi üle ja siis pandi Andrei jälle mõneks ajaks istuma. Ühe sellise istumise ajal tapeti Andrei ära. Pärast seda lakkas Tabasalus kuritegevus, kohalik politseikomissar koondati, ta hakkas jooma ja paar aastat hiljem poos ennast üles. Tädi ka poos ennast üles, enne lõi omale noa rinda ja pani siis vereplekilised riided pesumasinasse ning tegi endale korraliku meigi, kohtumeedik ütles, et afektiseisundis on see võimalik, nuga südames kodutöid teha. Kui isa ära tapeti siis me saime saime teada, kes seda tegi. Politsei aga ütles selle kohta et nii ja naa ja et tõendid kadusid ära. Ema ütles, et sel juhul teab ta väga hästi kuidas see skeem käib - neidsamu varastatud autosid hoitakse enne Venemaale müümist politseiparklates. Mispeale politseinik jällegi argumenteeris, et sel juhul teavad nemad jälle seda, mis äri kodanik ema vene viisadega ajab. Meie aga teadsime mõrtsuka nime. Vanaisa kasutas oma Rahvarinde-sidemeid, asja hakkas uurima Pikaro, siis lasi Kommer Pikarol põlved läbi ja Pikaro ütles et tal on tähtsamat teha. Onu tundis igasuguseid inimesi, ta oli üks Comexi juhtidest. Ta ütles, et laseb asja ära teha. Järgmisel päeval vapustas vabariigi majandust teade Comexi pankrotist. Impeeriumi asutaja, Samushenko oli investeerinud hiiglaslikke summasid Nigeeria võlakirjadesse. Onu pidi nüüd hoopis ise peitu minema. Kokkuvõttes läks tal hästi, jäi terveks, naine-lapsed samuti, Samushenko aga jäigi kadunuks. Teine vanaisa, isa isa astus Kaitseliitu, soetas makarovi ja hakkas käima metsas laskmist harjutamas, haigestus vähki ja suri maha. Vanatädi poeg astus matustel ligi, küsis et  kas ma isa eest kavatsen kätte maksta. Ta oli paksuks läinud, enne oli punkar, siis elusõnalane, nüüd oli turvamees, ta näitas oma uut lasersihikuga püstolit, 10 000ga oli saanud. Mul oli järgmine päev füüsika olümpiaad, läks hästi. Ükspäev ma avastasin et ei mäleta enam isatapja nime.
Nüüd, suvilas tuli uuesti meelde - Fjodorov. Üks selline elab Prostokvashinos, sellenimelisi on vist üldse palju, nagu ka minunimelisi. Õepojal on kaks täpselt ühesuguste nimedega onu, üks istub vangis, teine käib öösel salaja suvilas tikreid söömas. Kui õde oleks võtnud oma mehe perekonnanime enda omale lisaks, siis kõlaks see päris lõbusalt - tammtadataamtammtammtam. Eks meid olegi palju ja minu nimi on Leegion, mul ikka aegajalt palutakse kuskil piiril isiku täpsemaks tuvastamiseks kõrvale astuda, kuskil on jälle keegi minunimeline minu nimel midagi korda saatnud, pole midagi öelda, tegijate nimi, You will know my name.
Loopisin tikreid vastu valgustatud akent, midagi ei juhtunud. Maja oli tühi. Võibolla see polegi minu maja? Äkki on vahepeal maha müüdud? Jalutasime mere ääres, ilus ja pime oli, tüdrukud polnud lainemurdjaid näinud. Austrias pole laineid.

Tagasiteel mängis Hidden Cameras, kanada gei-folkbänd, nad laulsid imekaunilt "I Want another Enema, Enema-a-aa, Enemaa-aa". Küsisin Alolt, mis bänd see on, Alo tutvustas bändi tausta ning selgitas enema rolli passiivsete geide seksimängudes, siis ta taipas et on ebaviisakas jätta kallid väliskülalised vestlusest välja ning ta pöördus tagaistmel olijate poole ja jätkas enema teema käsitlemist inglise keeles. "Alo. What are you talking about?!" katkestas teda Airi. "Maybe you should concentrate to the road," muutus Karolina taas rahutuks. Auto aga laulis " I hold the golden bone on the golden road to heaven, golden streams, golden streams,"