SKY IS THE LIMIT

7 päeva varem
Tõstukeid eraisikutele ei rendita. Või ehk ainult siis kui Tartu Kunstimuuseum ja Academia Non Grata teevad kirjaliku avalduse ja võtavad kogu vastutuse enda peale. See bürokraatia tundub liiga aeganõudev. Tuleb leida kiirem tee. Kiirem tee on Hugo, kes aitas korraldada Musta Lae perfoka tehnilist poolt. Hugo nõustub tellima tõstukid enda firma nimele.
Öösel Von Krahlis turgatab pähe seni puudu olnud väike aga ülioluline nüanss. Lõpuks ometi, mitu nädalat ei suutnud välja mõelda. Saadan Roometile sõnumi. Mispeale teatab telefon, et tema limiit on nüüd täis ja rohkem ta sõnumeid ei saada/välja ei helista. Seejärel ei räägi telefon minuga enam kolm päeva.

5 päeva varem
Kõik ladudes olnud odavad megafonid olid nädalavahetuse jooksul ära ostetud. Alles on ainult tavalised megafonid, mis maksavad ca 4 korda rohkem. Helistan läbi hulgiladusid ja tehnikapoode. Proovin leida säästumegafonide tootjat - mõte on selles, et kuna mul on vaja kahtteist megafoni, siis võiks need kasvõi kargoga kohale tellida. Jäljed haihtuvad hollandis - saan teada, et iga kuu tuuakse laevaga Amsterdami partii odavaid ruuporeid ja tarnitakse sealt siis üle Euroopa laiali. Aga kust need Amsterdami saabuvad, ei tea keegi.

Eelmisel päeval
Saame Roometiga Juuksuris kokku, et nüansid paika lüüa. Teeme pargis proovi. Maarin võtab aega. Tundub, et peab 15 minutit vastu küll.
Kolm inimest on veel puudu.

Hommikul
Asun Tartu poole teele, kaasas 2 hiigelsuurt kandekotti, mis täidetud megafonidega. Bussijaama trepil surun kotti liiga tugevasti ja lülitan sellega ühe ruupori sireeni sisse, mispeale aktiveeruvad automaatselt ka ülejäänud kotis olnud megafoni. Kokku paiskub bussijaama umbes 200 MW võimsuses heli. See lülitab minus sisse kriisimehhanismi, mis tähendab seda, et ümbritsev maailm läheb aegluupi. Antud effekti ära kasutades tegutsen ma väga kiirest ning suudan aparaadid vaigistada ja evakueeruda bussile, enne kui turvatöötajad saabuvad.
Kuna mu meeled on jatkuvalt teravnenud seisundis, ei saa ma bussis magada vaid kuulan mootori töötamist ning hoian kõrva peal sügaval bussi sisemuses pagasiruumis tiksuvatel helipommidel. Siduriketas vilistab kiirendamisel ja see tekitab mus mikroshokke, et sireenid on jälle tööle hakanud.

Poolteist tundi varem
Roomet helistab. Tema poolt on kõik korras. Ühtlasi on ta kuskilt võitnud kastitäie karastusjooke.

1 tund varem
Kiis, kes oleks pidanud aktsiooni filmima, teatab, et ei saa töölt ära tulla. Helistan talle tagasi, lipitsen. Kiis nõustub töölt ära tulema.

45 minutit varem
Thomasel pole ülikonda, Maarin läheb temaga sekondhände kammima, veerand tunni pärast on ülikond olemas.

5 minutit varem
Tõstukid saabuvad pool tundi lubatust hiljem. Tõstukijuht ütleb midagi lõbusat, ma ignoreerin seda ja karjun, et on väga kiire. Kolmas tõstuk vajub ratastega teekattesse sisse ja see tuleb kraanaga välja tõsta. Mulle tundub, et tegelikult oleks võimalik liigutada kiiremini.

Järgmisel päeval.
Sõidame paadiga Tammjärvel. Marianne tõmbab lõõtsa, teised laulavad. Ma ei viitsi eriti kellegagi suhelda. Ma tunnen ennast väga hästi.