Duell

Bussiukse ees kakerdas neli tüüpi. "Noh, ronige peale," kamandas bussijuht . Üks oli üsna sakkis ja ei leidnud endale istekohta. "Näete, seal tütarlapse kõrval on üks vaba koht," juhendas bussijuht.

Bussis juhtus ootuspärane - tüübid jõid longerot ja lärmasid. Mina istusin bussi teises otsas, piisavalt kaugel ja ei pidanud seetõttu mingit seisukohta võtma, konstanteerisin lihtsalt, et hulk inimesi kannatab vaikides, et paaril inimesel oleks lõbus.
Nii kestis mõnda aega. Siis lükkas bussijuht sisse mikrofoni ja hakkas robotihäälel manitsema. See tegi poistele kõvasti nalja. Lõpuks peatas bussijuht masina, ronis istmelt alla ja astus poistekamba ette. Ta proovis olla ülbe, aga poisid olid kaugelt ülbemad. Ta jäi hätta.
"Nii, ma hoiatan teid viimast korda - kui veel korda rikute, siis on kõik." Selle ebamäärase ähvarduse abil püüdis bussijuht väärikalt tagasi rooli taha põgeneda.
"Tolstjak," ütles üks poiss, kui bussijuht selja pööras. Jah, bussijuht oligi paks. Ja lühike. Ja kiilanev. Tema vastas aga seisis nooruse uljus ja joodikute karisma. Olukord oli tema kahjuks.
"Kõigi kannatavate kaasreisijate nimel käsin ma teil bussist lahkuda!" hüüdis bussijuht. See oli appikarje, meeleheitlik üritus võita endale reisijate poolehoid. Äkki nad lõpetavad aknast välja vaatamise ja astuvad oma bussijuhi juhtimisel rahurikkujatele vastu? Bussijuht oli üksi. Poisid muigasid.
"Buss ei sõida kuhugi, enne kui te olete lahkunud! Lähete jala Tartusse!"
Buss seisis, poisid ootasid, nad isegi ei lärmanud enam, neil oli ilma selletagi lõbus. Bussijuht oli ennast nurka mänginud, ta istus ja vahtis enda ette, koos kasutult passitud minutitega hakkas reisijate rahulolematus tasapisi tema vastu pöörduma, aga ta ei tahtnud veel alla anda, ta ootas, et ehk juhtub midagi. Nolke välja tõsta ei jaksanud, ise nad ei läinud, lõputult paigal sitsuda ei saanud, bussi hüljata ei saanud, dispetsherile hädasignaal saata olnuks tobe, seda enam, et poisid olid just nagu kiuste korra rikkumise lõpetanud ja istusid lihtsalt irve suunurgas - see oli väljapääsmatu olukord. Ta lükkas löödult masinale käigu sisse. Väike paks bussijuht. Reisijad ei austa.
Kuid õnn naeratas. Mõni kilomeeter edasi vedeles maantekraavis sodiks sõidetud auto, mille ümber askeldasid politseinikud. Oli siiski maailmas õiglust! Buss tõmbas teeserva ja bussijuht vudis välja liikluspolitseinike juurde. Aknast oli näha, kuidas ta politseinikele ägedalt zhestikuleerides midagi seletab, siis hakkas ta ühte neist bussi poole tirima. Poisid muutusid murelikeks, longeropudel rändas kotti peitu. Bussijuht lükkas politseiniku enda ees bussi. "Nemad," hõikas ta võidukalt "need eesti keelt mitte valdavad huligaanid!" Tõenäoliselt lootis ta, et venelase näitamine vallandab igas tublis eesti politseinikus tapjainstinkti. Politseinik siiski venelasi kummikuulidega tulistama ei hakanud, pärast mõningat väitlust löntsisid noormehed ise bussist välja. "Ma hoiatasin teid!" hõiskas bussijuht.
Kamba ninamees andis aga veel viimase etteaste - juba olles uksel, pöördus ta järsku ümber ja lausus bussijuhile eesti keeles: "On inimesed, kes on normaalsed inimesed ja on teised, kes on munnid. Sina oled nagu need teised." Siis ta lahkus ja sellega oli sõda läbi ja bussijuht võitnud.
"Noh, nüüd lähevadki jala Tartusse" pöördus üks mees juhi poole. "Väga hea nali, härra," elavnes juht "Tabavalt öeldud. Muide, teate ma tegin ükskord Saksamaal samasuguse nalja. Kodanikud ei allunud korraldustele ja tõstsin nad bussist välja. Alles viie päeva pärast tagasiteel korjasin üles."
Juht lükkas mootori tööle. Edasi Tartu peale!