Käisin murufestivalil. Tiksusin seal, festival venis nagu tatt, otsisin tuttavaid, lürpisin koksi, kuulasin mõnda bändi. Põhimõtteliselt oli ju kõik tore aga miskit erilist kah polnud, selline uimane chillimine, tops käes.
Festivali publik koosnes rahumeelsetest indie-inimestest. V. a. üks jobu. Niisiis, ans Köök ajal teatas jobu et me segame tema tüdruku vaatevälja. Ignoreerisime jobut. Mispeale jobu mind ründas - väike rüselus, koperdamine pinkide vahel ja pusimine murul, enne kui tütarlapsed vahele hüpata jõudsid. Minu T-särgi kaelus oli rebenenud. Vaatasin jobut, tütarlaps hoidis mind kinni ja niutsus, puurisin pilgu jobule silma, võimalikult pupilli keskele, lükkasin lõua väljakutsuvalt ettepoole, jobu tegi umbes sama ja teda hoidis kinni üks teine niutsuv tütarlaps. Niiet kompositsioon oli sümmeetriline. Seisime nagu kivikujud. Minu sees aga algasid samal ajal hoopis huvitavad protsessid: minu C17 hüdroksüleerus, et toota 17 a-hüdroksüprogesteroon, mille tagajärjel võttis kõrvalahel androstenediooni vormi ning selle paratamatuks tulemuseks oli, et tekkis testosteroon. Palju testosterooni. Minu sisse.
Siis taandusime - mina ja jobu - võidukalt oma göörlfrendide käte vahele. Läksin oma seltskonnaga lava ette kõikuma. Jobu jäi tahapoole. Aeg-ajalt vaatasin ringi ja nägin et jobu põrnitseb mind, jõllitasin vastu, tõmbasin veel suunurgagi ülbelt üles, et ja-jah. Siinsamas hüples absurdselt riides Lotte, mootorrattakiiver peas. Kujutasin, kuidas ma Lottelt kiivri laenan ja siis selle jobule näkku muljun. Laval alustas uus bänd, vaatasin kitarrimängijat ja tema kitarri, kujutasin kitarriga tekitatud letaalseid vigastusi. Siis vaatasin samamoodi veel trumme, muruniidukit ja kokkupandavat tooli. Need mõtted tegid rõõmu, need olid meeldivad mõtted. Testosteroon mulksus mõnusalt veres. Pidu minus ja minu ümber hakkas tasapisi käima minema.
Bänd rokkis, mina ka rokkisin, kõik mu ümber rokkisid. väga lõbus oli. Vau, ikka jummala hea, et me siia tulime. Õ!. Ä!, Ö!, Ü! muidugi moshime lava ees, Firestarter - kargleme kambakesi ja kaelakuti koos, Rape Me - torutasime M-iga vastastikku huuli ja kisasime reip mi, reip mi! juhhuu, juhhu. Pärast nägin veel Sestat ja Karinit, ajasime juttu, niisama lõõpisime, väga tore oli neid näha, ronisin Sestale kukile. Hea pidu oli.

Hommikul mõtlesin vägivalla teemadel. Et inimesed räägivad sellest, kuidas nad peksa said ikka rõõmsalt, nagu õnnelikust juhusest - et vat mis juhtus ja vot, oleks ma olnud teisel pool teed või tulnud viis minutit hiljem, poleks võibolla saanudki jne. See on asi mida ikka ja jälle uhkusega meenutatakse. See lisab karismat ja teeb kõrvalejäänuid kadedaks - vot kus tüüp oskab ikka rokkida.

Siis mõtlesin vaarisale, kujutasin kuidas ta nagu ikka, laupäeva õhtal mõisas vitsu sai. Ai raisk, kuidas ajas vihale, ajas vere keema, oi, raisk kui solvav oli. Pärast peksu läksid vaarisa ja teised küla poisid kõrtsu. Seal tõmbasid vitstele märjukest peale, segasid oma magudes testosteroonist ja humalast koksi, segasid neid nagu viina Red Bulliga. Siis lärmasid leti ääres, siis ärplesid naaberküla meestega, siis otsustasid, et kubjas on surnud mees, siis ajasid natuke kõrtsmiku naisele ligi. Hea pidu oli.
Öösel koju tuiates mõtles vaarisa mõnusaid mõtteid, kujutas ette, kuidas mõis põleb ja tema ajab hanguga mõisalapsi mööda parki taga. Tuju oli väga hea. Kodus askeldas vaarema plita juures. Vaarisa hiilis talle selja taha lõi vaarema laia pepu pihta ühe hea laksu. Niimoodi mõnusalt, armastusega. Latsti, nii et kogu vaarema võdises. Vaarema tegi kelmikalt "Uih!"