Galerist Rebane tiirles avamisel. Tavaliselt püüab ta noori naiskunstnikke nillida. Tavaline naeru- ja haletsusväärne kultuurivanur, noor hing vanas kehas või mis iganes.
Nüüd tuli Rebane aga minu juurde ja ütles: "Teie olete ju xxxxx! Jah, eee...ma tahtsin öelda, et see artikkel, mis te neist Tartu kunstnikest kirjutasite, see oli väga hea. Vähesed lähenevad teemale nii sügavuti. Tänan teid. Väga, väga tubli".
Ütlesin "Aitäh" ja naeratasin kohmetult - tagasihoidlikkus kaunistab.
Galerist Rebane taandus külg ees ja kummaliselt ülakeha kõigutades, milles, mulle tundus, võis näha kergeid kummardusi.
Ma pole kunagi kirjutanud mingit artiklit Tartu kunstnikest. Jah, ma ei tea, millest Rebane rääkis. Tõsi, see vana mees eksis mõningate faktidega. Kuid ärgem olgem tähenärijad. Tuleb tunnustada Rebase erakordset intuitsiooni - ta tunneb talendi ära isegi siis kui see milleski ei avaldu.
Tõmban nüüd galerist Rebase armulikult oma vanade pervarite listist maha.