Väike H-ke seisab peegli ees, vaatab ennast, ja vaatab siis oma väiksemat õde Kd, vaatab tema nupsut inglinägu, siirast silmavaadet, blonde juukseid mis kipuvad vägisi lokki minema. H juuksed on sirged ja kartulikarva. H saab aru, et ta peab midagi ette võtma ja ta saab aru, et ega tal pole tegelikult kuigi palju valikuid. Tuleb mängida mustadega.
(Hiljem on raske uskuda, et H polegi olnud sünnist saati süsimustade juuste ja mustaks võõbatud ripsmetega.)
Nüüd on H bitch ja värskelt 25 aastat vana. Kohal on kõik ta hüljatud eks- ja paralleel- ja eksparalleelgöörlfrendid. Ja nende uued göörlfrendid, kes on oluliselt vähem ilusad kui H ja joovad ennast purju ja hakkavad teistele tüdrukutele külge lööma. Kohal on ka noormees R, mees nagu härg ja juba aastaid õnnetult H-sse armunud. Ainus, keda pole, on H praegune naine. Huvitav, miks täpselt mina siin olen?

Trofeed söövad torti. H liigub nende vahel nagu mesilane õielt õiele.

Preili B, üks vähestest, kes on lihtsalt sõber, tuterdab ringi, pokaal käes, ta on kaotanud aja- ja ruumitaju, nüüd kaotab ta ka tasakaalu. Preili B on kunstnik, ta on jõudnud omadega sinnamaale, et on tema kord Ameerika vallutada ja tema lennuk lendab 4 tunni pärast välja. Enne peab ta veel kohvrid pakkima. Praegu lamab ta pahempidi silmadega põrandal ning tema peale on viskunud hiiglaslik rekkakuski-tüüpi lesbik. Üritan lesbikut ära sikutada, aga ta on minust oluliselt suurem, mehelikum, tugevam. Lesbik lükkab mu laisalt eemale. Röögin talle kõrva, et B peab lennukile jõudma, et Ameerikat vallutama hakata. Üllatuseks jääb hiidnaine kuulama, tõstab pea ja noogutab mõistvalt, jah Ameerika tuleks vallutada küll, leiab ta, see, mis nad Iraagis teevad pole õige. Ka imponeerib talle, et B tahab Ameerikat just õhust rünnata. Ta lubab hoolitseda, et B jõuaks tervelt ja õigeaegselt lennukile.
Põgenen Pere Taksoga.