Zapata jälgedes

Kas teie olete bussiga läbi pilve sõitnud? Mina olen. Kõrgmäestikus, teel Mexico Cityst San Cristobali, pilve läbimine võttis aega ca pool tundi. Vott.
Bussiga reisis lisaks minule ja veel mõnele tavareisijale hulk sinistes ürpides ja valgete pearättidega nunnasid. Minu kõrval istus vanem naisterahvas, kes oli tavariietes, kuid kes osutus abtsissiks. “Olgu jumal mulle armuline, aga see nunnarõivastus on minu meelest koomiline,” kommenteeris ta oma mitteseisusekohast välimust. Ta oli elanud USAs, rääkis ladusalt inglise keelt, hetkel sõitis koos oma nunnadega juhtima üht katoliku kiriku missiooni Chiapase indiaanikülades. Rääkisin, et kavatsen zapatistidega kokku saada. Abtsiss kergitas seepeale kulmu ja tasandas häält. Jah, ta on zapatistidega oma varasematel missioonidel kokku puutunud - pärast 2005ndat küll mitte, kuid varem küll. Ja ta on zapatistidele ka abisaadetisi organiseerinud: “Me ei hankinud neile raha, seda mitte, seda oleks võidud lugeda riigivastase tegevuse rahastamiseks, kirik ei saanud sellega riskida ... aga me varustasime zapatiste mitmesuguste praktiliste töövahenditega … näiteks palusid nad kirikult matsheetesid ja me siis hankisimegi neile mitu partiid uhiuusi matsheetesid”.
Mõne tunni pärast läksid nunnad maha, abtsiss soovis edu, mind ootas veel paar tundi bussisõitu. San Cristobali jõudsin päris pimedas. Buss sõitis linna sisse, majadest möödudes käitsid mu tähelepanu viidad ja sildid kirjaga Zapateria. Kas zapatistide esindused, parteirakukesed?
Järgmisel päeval, kui Zapateriad olid oma uksed avanud, sain aru, et Zapateria tähendab kingsepatöökoda. See oli muidugi huvitav avastus. Niisiis – Emiliano Zapata... zapateria... kingsepp... kingasepp... Viktor Kingissepp, eksole! Mõistsin, et olen jõudnud mingi suure, hämara ja igasugust praktilist väärtust mitteomava seoseni maailma asjade vahel.