EELNEVAD PÄEVAD

JUHATAJA
Ong Keng Sen andis ülevaate enda tegevusest kunstniku ja teatrijuhina. Siis tutvustas oma meetodit, mis, nagu ma aru sain, seisnes üldjoontes selles, et Ong Keng Sen ütleb ja siis teised teevad. Mõistmine pole oluline, see on igaühe enda mure, selgitamistele ta põhimõtteliselt aega ei raiska. Illustratsiooniks näitas ta slaidi, kus tema trupi näitlejad olid ebaloomulikes asendites maas kägaras ja ühe näitleja peale oli toetatud kellegi kenas kingas jalg. "See on informatsiooni edastamine füüsilise ülekandega," selgitas Ong Keng Sen.

PIIR
Kirkenes sõitsid ringi NATO soomukid, kuulipildur katusel, sõjaväellased jalutasid tänavatel. Lisaks maa- ja mereväele valvasid Norra piiri radarid, soojusandurid, venelaste poole olid suunatud pealtkuulamisseadmed, mis skännisid tundrast helisid jne. Vene poolel radarijaamu ei paistnud, seal ei tundunud üldse suurt midagi ega kedagi olevat (v.a. üks koer, aga see polnud vist piirivalvekoer, oli rohkem nagu lihtsalt koer). Eemal kõrgusid mõned vaatetornid, binokliga piirivalvur platvormil. Lähemale jõudes saime aru et see binokliga piirivalvur on nukk. Mõtlesin, et huvitav kas ohtlikemates paikades, näiteks nagu Hiina piiril, on nukke rohkem ja kas nad on äkki suuremad? Lähedalasuv vene sõjaväelinnake oli peaaegu inimtühi, ainult mõned naispensionärid (endised eliitüksuslased, muide). Kõik lagunes, välja arvatud üks majake, mis oli täiesti piinlikult korras - värskelt värvitud, muru pügatud, peenrad rohitud, puud lausa maniakaalse täpsusega riita laotud. See oli maja, kus ei elanud keegi, see oli surnud mehe - kosmonaut Gagarini - kodu. Rahutu hing - eluajal kippus muudkui taevasse, nüüd pärast surma käib siin all muru niitmas. Kaasa tulnud norrakas kurtis, et venelased ei tegele enam üldse merepiiri valvamisega, hoiavad kulusid kokku või lihtsalt ei viitsi. Ja mis siis NATOl üle jääb - piiri on ju vaja - niiet, kuna venelased ei viitsi omalt poolt piiri valvata, peavad NATO laevad tegema topelttöö ja patrullima mõlema eest.

KAEVANDUSTUUR
Bussi eesotsas tõusis pusti vana kaevur. Panin tähele, et liigutuses, millega ta mikrofoni haaras ja suu ette tõstis, oli mingi eriline õrnus ja graatsia. Austus mikrofoni vastu.
"Hey. Some of you may know me, some may not. For thus who are first-timers - my name is Jorg and I have worked on these mines alltogether 45 years" Seepeale kaevur naeratas. Sain aru, et tegemist on proffiga - tema naeratus oli kõikevõitev ja samas personaalne (meenus kuskilt kuuldud kõlks, et eestis pidada NIIMOODI naeratada oskama ainult Ivo Linna... mis iganes). Silme ette tulid mustvalged nõuka-ajakirjade pildid kangelaskaevuritest, kellede söemustas näos särasid erevalged hambad kui nad maa all ringi rahmeldasid. Selge, Jorg on staarkaevur, artist. Tegelt ta meenutaski päris palju Uno Loopi.
Sissejuhatus tehtud, tõmbas Jorg kohe tuurid üles ja hakkas hooga rokkima: "I was a hit-man. It means, I worked with explosives, blew up ewerything on my way..." ja "Down there, it was like on hell, all on fire.." (tuleb tuttav ette... Baby`s on Fire... Light my Fire.. My Way).
Edasi tulid metal-lood tööst rauakaevanduses, sõjast, valutehase pommitamisest, sulanud metallist, ärarebitud jäsemetest.
Ja lõpuks ballaad, mille sõnad olid umbes: "During the bombing, we lived on the mines. The life there was hard, but we did our work... we grew the childrens.. we held together ... we made love!"
Ja lõpurepliik: "This is the end. Houpe yo`ll enjoyed that tour as much as I enjoyed. Thank you."
yeah, pleasure was all mine.