P-il külas.
Tassisin kukil erinevaid lapsi. Tegin lennukit. Ostsin jäätist. Hopitasin põlve peal. Mürasin murul. Neid oli kokku kuus, kaks poissi, neli tüdrukut, nende vanemad olid parasjagu omavahel tülis.
Lapsed naersid ja turnisid mul hulgakes süles, need kes ei mahtunud, rippusid käte küljes, väike H istus kukil, sest ta kaalus kõige vähem (sest tal oli mingi haigus ja ta oli kerge nagu oleks ta seest õõnes). Väiksed inglid. Vahepeal jooksin põõsaste vahele peitu, ei jaksanud enam lennukit teha ja põlvel hopitada. Lapsed leidsid mu muidugi kohe üles, piirasid sisse ja ronisid sülle. Lõpuks tuli mulle päästev mõte: õpetasin lastele selgeks uue mängu - keerukuju. Näitasin ette ja lükkasin neile ükshaaval kena hoo sisse ning istusin murule maha, rüüpasin veini, vaatasin kuidas lapsed mööda tuiguvad ja maha potsatavad, tegin suitsu.