Träpp

Friedrich August Kekulé (1829-1896) oli saksa organokeemik, keda peetakse üldjuhul ka üheks orgaaniliste ühendite struktuuri teooria alusepanijatest. Enne teda levisid teadusmaastikul vaid väga ähmased ettekujutused selle kohta, kuidas aatomid molekulis üksteisega seotud olla võiksid. Kekulé uuris peamiselt mitmesuguseid süsinikühendeid, eriti benseeni. Juba oma 1858. aastal püstitatud postulaatidega tõi ta reeglipärasusi seni valitsenud ideedekorratusse, näiteks öeldes, et süsinikaatomil on alati neli sidet. Mitmeks aastaks jäi siiski ka Kekulé enda jaoks mõistatuseks benseeni molekuli struktuur. Probleem püsis, kuni suur teadlane ükskord ühes oma unenäos Oroborust kohtas: talle kangastus silme ette see mütoloogiline madu, kes sööb iseenda saba, moodustades nõnda täiusliku ringi. Pärast seda unenägu mõistis Kekulé, et benseeni kujuks on süsinikuring.

Trepp nagises ja oli ilmselgelt omadega läbi. Paar korda vajusin ise jalaga läbi trepiastmete. Õppisin astuma ettevaatlikult ja oma keharaskust trepil ühtlaselt jaotama. Aga see polnud siiski lahendus. Ma ei julgenud lõpuks enam endale külalisi kutsuda, sest kartsin, et nad ei oska õieti astuda, kappavad tormakalt astmelt astmetele ja kukuvad lõpuks läbi trepi. Nii ei saanud see enam kesta, ma pidin endale uue trepi ehitama.

Kõigepealt tuli vana trepp maha lammutada. See võttis aega, sest lähemal uurimisel tundus mulle, et trepp hoiab tegelikult üleval seina, kui trepp rutakalt maha lõhkuda, võiks see põhjustada ahelreaktsiooni ning kogu maja võiks kokku kukkuda. Võibolla. Kuna mul puudusid kogemused, oli parem olla ettevaatlik. Püüdsin ette kujutada maja ehitust ja mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda selgemalt mulle tundus, et trepp asub selles kesksel kohal. Maja oli niivõrd keeruline ja samas terviklik üksus, et olnuks ülim ülbus arvata, et sellest on võimalik lihtsalt mingi osa ära võtta, ilma et see põhjustaks muutusi kogu struktuuris. Seega, tuli olla ettevaatlik. Vingerdasin trepi all, seda altpoolt jupphaaval lahti võttes, tekkinud tühimikud täitsin kivide ja sodiga. See plaan töötas, kahe nädalaga olin trepi asendanud sodihunnikuga, see läks libedalt, maja ei tundunud seda märkavat, vähemalt ei põhjustanud see maja koguilmes mingeid hoomatavaid muutusi. Kõik püsis endistel kohtadel, uksed, aknad, seinad, katus. Trepp oli dekonstrueeritud. Maja püsis. Imetlesin oma sodihunnikut, millega olin kavalalt trepi asendanud, see oli täiuslik antitrepp. Kaunis ja hirmutav oma kaootilisuses ühtaegu. Mõnda aega puhkasin loorberitel ja ronisin koduuksest sisse ja välja mööda sodihunnikut. Siis tuli ette võtta järgmine etapp. Kõigepealt tuli varuda vajalikul hulgal materjali ja õiged tööriistad. Vajusin nädalateks meditatsiooni, õhtuti, poolunes, kui mõte ennast lõtvunud kammitsaist vabaks siputas ja mööda senitundmata radu putkas, püüdsin endale ette kujutada trepi ehitust, lihvisin oma kujutluspilti, kuni saavutasin täiusliku kolmemõõtmelise mudeli, mida võisin peas keerutada, iga võimaliku nurga alt silmitseda, vaadata väljast treppi ja vaadata trepi seest välja. Nautisin oma kujutluspilti, suutsin selle unest ja alteadvusest üleni välja kiskuda nii et sain oma vaimuloomingut lihvida igal vabal hetkel, piisas vaid silmade sulgemisest ja kergest kontsentreeumisest.

Hankisin materjali ja tööriistad. Need vedelesid mul mitu kuud kööginurgas. Korra käis külas tuttav ehitaja, jõime köögis ja loendasime joodud pudeleid, ühel erilisel vennastumise hetkel, kui mulle tundus, et me oleme üks, rääkisin talle oma trepist. Ta vaatas hindavalt materjalihunnnikut ja joonistas paberile trepi plaani, kuidas tema seda teeks, ja lisas ka mõõdud. Ta oli küll minu sõber, aga oli selge, et lihtsa ehitustöölisena ei saa tal olla nii rafineeritud ruumilist mõtlemist, kui minul. Pealegi oli ta skeemi joonistanud viie minutiga. Mina olen 4 aastat kõrgemat füüsikat õppinud. Viskasin tema plaani pealevaatamata minema.

Toksisn harjutamise mõttes naelu puuhalgude sisse ja puurisin kivitrelliga toaseina auke, ma olin valmis, kõik ootas. Mida mina veel ootasin? Haarasin trelli kätte, surusin hirmu alla, neelasin kurku kerkiva hommikusöögi uuesti alla, panin trelli tööle, surusin puuritera vastu seina, lülitasin puuri välja ja istusin oma sodihunnikule tagasi. Aga mis siis kui sein on õhuke, õhem kui ma arvasin? Mis siis kui maja kokku variseb? Esimese faasis õnnestus mul maja kenasti ära petta, lammutasin vana trepi ära, ilma et ta oleks arugi saanud. Aga nüüd? Ei, ma pidin teada saama, kui tugev on sein. Ja ma pidin teda saama, mis on seina taga. Põhimõtteliselt oleks saanud üürida tõstuki, parkida selle maja taha, vändata ennast 12 meetri kõrgusele ja välisseina lähedalt uurida. Aga mida see mulle andnud oleks? Poolikuid vastuseid. Seina sisse ma ikka näinud poleks, ikkagi oleks tulnud teha proovipuurimised. Infrapunaskanner? Rääkida ära keemialabori dotsent, et ta teeks mulle materjalianalüüsi? Võtta tõstukisse kaasa tuttav geoloog? Ronisin mööda sodihunnikut kööki ja surusin korgitseri veinipudelisse. Tundsin, kui nõrgad mu käed seda tehes olid. Kiirustades, et jõuda enne kui lõplik masendus saabub, enne kui kätest viimne elujõud kaob, rebisin pudelilt korgi. Muidugi, loogiline, see on ju neetud Gödeli printsiip: mida põhjalikumalt sa mingi probleemi lahendad, seda rohkem sulle uusi probleeme tekib. Gödel, kuri geenius. Jõin, kugistasin, neelasin, hingasin, neelasin, jõin niikaua, kuni ma enam Gödelist aru ei saanud, see aitas, siis tuikusin ehitusmaterjalide hunniku juurde ja ajasin naelatopsid ümber. Nüüd polnud need enam pikkuse järjekorras, ega üldse mingil kombel loogiliselt korrastatud, ka see aitas. Kindluse mõttes kiskusin välja ka puuriotsad ja segasin need kruvide hulka. Ja siis, tööriistakasti najal magades, sellel kõige pimedamal hetkel, kus kuudepikkune töö oli nurja jooksnud, kiskus mu mõte ennast lõpuks vabaks, kappas kaugemale kui varem, tõusis lendu ja tiirutas köögiaknast välja. Jah, see tiirutas ümber maja, mina lendasin ümber maja, pikeerisin elgantse kurviga mja taha seina juurde, libisesin mööda krohvi, jooksin mööda telliskivide nurki, siis lükkasin seina laiali, libisesin seina sisse, käisin läbi seina sisse ja välja. Hea et mul joonlaud kaasas oli. Tegin märkmeid, igaks juhuks kontrollisin kõik kolm korda üle. Jah, sein peab vastu, ma olin nüüd kindel. See oli joovastav tunne. Tegin võidurõõmsalt veel paar auringi ümber maja ja vupsasin seinaprao kaudu oma voodisse.

Avasin silmad. Jah, nüüd olin ma tõeliselt valmis.

Trepi ehitasin kuue päevaga. Oleks jõudnud ka kiiremini, aga ma tahtsin nii.