VANA KOOL

Konvrentsiruumis oli kohal kogu eesti tütarettevõtte juhtkond pluss sekretär. Ja meie ettevõtte esindus. Oodati inimest multinatsionaalse korporatsiooni ladvikust. Me ei teadnud, mis on tema täpne amet või positsioon, tütarettevõtte omad samuti ei teadnud; teadsid vaid, et ta on neist kõigist üle. Siit alt vaadates nagunii polnud vahet, mitmendal astmel ta täpselt asetses, meil nagunii polnud piisavalt ettekujutust, et hõlmata tema suurust, me nagunii ei teadnud piisavalt numbreid, et mõõta tema mõju. Püramiidi tipp mattus pilvedesse ja pealpool pilvi ergas silmipimestava valgus.
Siis ta tuli. Tütarettevõttel polnud midagi head oodata, müük langes ning kuigi tegemist oli globaalse protsessiga, polnud see vabandus. Ta tuli. Multinatsionaalse korporatsiooni autoriteet. Heatujuline, energiline, karismaatiline, vitaalne. Polnud selge, kui vana ta oli, igatahes nägi ta noorem välja. Multinats pidas kohaletulnutele kõne. Nagu ma ühelt koolituselt tean, oli see üles ehitatud nn hamburgeri meetodil – kõigepealt väike kiitus, siis kriitika ja lõpuks väike ergutav õlalepatsutus. See võttis aega umbes tunni. Mul oli igav, sest ta sõnad olid tühjad. Aga ta ei olnud ka minu ülem ja minul ei sõltunud temast midagi.
Multinats rääkis ja ma vaatasin huviga, kuidas tema lausumine mõjub. Alguses, positiivse osa juures, olid tütarettevõtjad rõõmsad, kiitust tuli, seljad hakkasid sirgu minema, naeratati üksteisele; siis tuli aga kriitikaosa, inimesed tõmbusid oma toolil väikseks, igaüks vaatas enda ette lauale, murekoorem rõhus selja küüru, pastakad sorgeldasid närviliselt paberinurkades, tütarettevõtte juht oli hakanud juhmil pilgul pastakaga mineraalveepudeli korki sodima. Ta oli viidud tagasi lapsestaadiumisse. Ta oli nüüd kuueaastane. Siis tuli äratav õlalepatsutus, see taastas normaalse ajutegevuse. Tehti formaalsed kokkuvõtted ja lubati ennast parandada. Nüüd pidi mindama objektile ja õhtuks oli kinni pandud keeglisaal. Hotelli uksel avastasin, et olen kindad koosolekutetuppa unustanud. Läksin tagasi ja ühtlasi viskasin pilgu peale, et mida härrased siis paberinurkadesse joonistanud olid. Juhataja asetäitja (palk ca 80 000) oli joonistanud koosoleku ajal abstraktseid geomeetrilisi mustreid, valdavalt kolmnurki ja viirutanud nende lõikumiskohad; Põhja-Eesti müügijuht (palk umbes sama) oli vedanud paralleelseid jooni; tütarettevõtte juhatuse esimees (palk ca 120 000) ei olnud paberit puutunud, aga tema koha ees laual vedeles pudelikork, mis oli seestpoolt ühtlaselt tihedalt täis kritseldatud, täiesti mustaks plönniks, pimedaks sügavikuks; sekretär (palk ca 6000) oli joonistanud oma paberile lille.
Nüüd oli meil kiire. Objekti seina pidi hakkama katma hiigelsuur reklaammaaling. Seda tehnikat nimetati omal ajal supergraafikaks ja see oli kõva äri; aga juba ammu enam mitte. Õnneks olime leidnud ühe hingitseval ettevõtte, kes seda teenust veel pakkus, viimase omasuguste hulgast, kontoriga Pelgulinnas. Meie ülesanne oli saada tolle ettevõtte juhilt allkirjad, mis lükkaks kogu vastutuse tema kaela ja siis tuua mees objektile, multinatsile näha. Sõitsime Pelgulinna. Kallel oli uus auto, esimene päev sõita. Ekslesime puulobudike vahel ja keerasime hoovi. Mingid pässid jõid õlut. Üks, vuntsidega päss, tõusis meid nähes püsti ja teised jooksid meid nähes minema. Tema see oli. Mõnusalt jommis, taarus meile vastu. Ükskõik, asi oli vaja ära ajada. Läksime tema “kontorisse”, vunts hakkas midagi mõmisema sellest kui tähtis mees ta omal ajal oli. Ta kohmitses oma makulatuuris, tõstis mingi paberi üles ja ütles mulle “Kuule poiss, sa tule siia, sa, kurat vaata, kuidas omal ajal asju tehti!”. Ma ei alandunud tema poole vaatama. “Kurat, tule siia, poiss, ma ütlen sulle!” Kalle tõukas vuntsi kergelt ja too kukkus potsti toolile. Kalle lükkas talle ette paberid ja pani lauale pastaka. Vunts vaatas pabereid ja tema silmis oli lõputus. “Minge perse!” Kalle pani mütsi pähe, astus laua juurde ja sirutas käe, et võtta oma pastakas. Vunts napsas pastaka tema sõrmede eest ära ja, lepitatuna sellest väiksest võidust, kirjutas paberitele kelmikalt istsitades ühe jutiga alla, pööras siis pea Kalle poole ning vaatas talle väljakutsuvalt otsa. Kallel on ilusad intelligentsed silmad, aga vuntsi silmades oli, nagu juba ütlesin, lõputus, tühjus, idioodi üleolek. Selle vastu ei saa. Veel üks punkt vuntsile. Jah, täna oli tema päev. Läksime välja, et pakkida idioot autosse, kogu Kalle olek väljendas soovi toppida too õllest lehkav ese pagasnikusse, ikkagi uus auto, tatistab veel täis. “Sul on uus auto,” irvitas vunts, “aga see on sitt auto, mina sellega ei sõida. Telli mulle takso, ma olen tähtis härra!” ja keeras auto peegli tagurpidi. Selle peale kaotas Kalle närvi, surus lojuse kõrvalistmele ja vedas turvavöö üle tema punnis kõhu ja risti üle käte, ise samal ajal vuntsile kõrva sisisedes “Sa ei tea, kui tähtis mees MINA olen!”. Iseenesest oli Kallel õigus, ta oli tähtis mees, legend juba eluajal, kunagine noor staar, nüüd küps spetsialist. Aga paremad päevad olid muidugi juba möödas ja mina hingasin kuklasse, seepärast Kalle mind eriti ei sallinud. Istusime autosse ja võtsime suuna kesklinna. Paldiski maanteel õnnestus vuntsil üks käsi turvavööst vabaks rabeleda, aken alla keerata ning käsi ja pea autost välja pressida. Kalle vaatas teda jälestusega ning püüdis hoida rohkem tee keskele. Pooleldi vabaduses vunts aga lehvitas vastutulevatele autodele ja röökis: “Uhuuuuu! Vennad! Bratsõ! Sõitke siia küljelt sisse! Raisk, pursui on endale uue auto ostnud! Sõitke sisse! Sõitke siia sisse!”. Nii jõudsime objektile. Delegatsioon ootas, töölised telllingutel (tundsin ära paar endist maalitudengit) askeldasid eeskujulikult, multinats seisis naeratades vaateplatvormil. Ta oli teistest pikem, aga see ei olnud emakese looduse kingitus, teised lihtsalt hoidsid tema ümber kühmu. Multinats lehvitas meile, lehvitasime vastu, isegi vunts kahmas instinktiivselt läkiläki peast. Läksime trepist üles platvormile, vahetasime viisakusi, vunts oli õite taltsaks muutunud, kraapsas püüdlikult platvormi servale ja haukas töölistele mõned käsklused a la “Värvige vasak nurk ühtlaselt!” ja muud mõttetut aga eeskujulikku. Jätsime ta sinnapaika ja alustasime multinatsiga formaalset vestlust maast ja ilmast. Raske öelda, kas tundis vunts tähelepanuvajadust või oli tal lihtsalt olnud aega ennast koguda, aga järsku kargas ta meie vestluse sekka, haaras mul mantlihõlmadest tugevasti kinni, raputas ja nõudis: “Kas sa poiss oled oma kätega tööd teinud?” Ja vaatas õiglust otsivalt multinatsi poole. “Need raisad ise käsi ei määri, tänapäeval ei osata üldse oma kätega tööd teha! Kuidas siis niimoodi saab?!”. Siputasin ennast vabaks, ülejäänud delegatsioon seisis ehmunud nägudega, õudusest tardunud. Vunts vaatas ikka veel vastust oodates multinatsi poole, too pööras pea huvitatult viltu, keeras oma kõrva armulikult lärmaka aborigeeni poole. Siis vuntsil koitis - kõige tähtsam ülemus ei mõista eesti keelt! Ja see sähvatus avas tema ees hoopis uued perspektiivid ja tema sai teadlikuks oma metsikust vabadusest - ta on karistamatu, ta võib öelda, mida tahab ja temale ei pea sellest mingit häda juhtuma, sest temast ei saada nagunii aru, ta võib öelda, mida tahab, sest ta on nagunii viimane, kes oskab teha seda tööd, mis on vaja ära teha. Ta on ainus. Ja ta vedas näpuga poolringi meie kõigi peale ning röökis: “Te raisad, pikamantlimehed, ma tahaks teid tunkedes näha, ma tahaks teid tellingutel näha! Ma tahaks seda näha, te raisad ei oska enam tööd teha! Kuradi perses on kõik!” Jah, täna oli tema päev, sest ta oli viimane, kes oskas teha seda tööd, mis oli vaja ära teha.