itaever

Black Guevara

2009-09-09T15:47:00.000-07:00

Takso muudkui sõitis, linnast linna, külast külla, vahepeal mäed, maisipõllud, mäed, maisipõllud,mäed. Mägedevaheline käänutamine ajas sees keerama, taksos oli palav, akna lahtikeeramine ei olnud variant, sest akna taga varitses päike, kes ainult ootas, et oma kiiri sisse toppida, ma hakkasin ära kukkuma. Kaalusin võimalust, et mind on kidnapitud – see on Mehhikos suht tavaline bisnis, Mexico Citys tegutses aastaid ulatuslik taksomaffia, mis röövis ja tappis kliente, see oli nii massiline, et ajutiselt keelati üldse taksoteenus, hiljem see taastati, kuid sellest ajast käib Citys taksode tellimine ainult läbi ametiisikute, kes saadavad sind taksoni ja kirjutavad taksonumbri üles. Maakohtades sääraseid turvameetmeid muidugi pole. Niisiis, kas mind on röövitud? Või olen ma jatkuvalt klient? Igatahes kavatsen ma vastupanu osutada. Ma võin näiteks taksojuhile näpud silma torgata. Seljatagant, ennetavalt.

Põllud lõppesid, inimasustus hajus ja kadus lõpuks sootuks ja me jõudsime kõrbe. Takso peatus. „Zapatistas?“ küsisin umbusklikult. „Zapatistas,“ vastas taksojuht. Vaatasin aknast – kõrb mis kõrb. „Zapatistas?“ „Zapatistas.“ Astusin autost välja ja takso sõitis minema. Olin kõrbes. Olime jäänud ainult mina ja päike. Ja edasi? Edasi taipasin, et minust vasemal pool on tõesti kõrb, kuid paremal pool ei ole mitte silmapiirini ulatuv liivaväli, vaid kõrge liivakarva müür. See oli juba märksa positiivsem perspektiiv. Ja asi läks veelgi paremaks – selle müüri sees oli kitsas ukseavaus. Taarusin ukseni, ronisin sisse ja leidsin ennast tiheda rohelise põõsastiku vahelt. Jäin seisma, tõmbasin hinge. Siin see on, vastupanuoaas, ma olen kohal. „Passaporte,“ kuulsin korraga üht häält ütlevat. Vaatasin ette, vaatasin paremale, vasakule. „Passaporte,“ korrati. Vaatasin alla. Minu ees, lehtede varjus, seisis tilluke indiaaniplika – indiaanlased ongi sellised pisikesed, ja lapsed on neil veel pisemad ja lapselapsed vist veelgi pisemad. Tüdrukul oli seljas roosa printsessikleidike, nagu barbinukul ja peas silmapiludega must mask - nagu zapatistidel. Ta sirutas oma lapsekäe, kohmitsesin kotis, ulatasin nõutud dokumendi ning plika kadus sellega põõsaste vahele. Ootasin kümmekond minutit ja hakkasin siis ka ise läbi põõsaste trügima – avastasin, et võsa sees on käik, mida ma enne ei märganud, sest põõsavõrad moodustasid selle kohal võlvi, aga ma olin liiga suur selle tillukese läbipääsu jaoks, ma pressisin ennast edasi, läbi okste, sest ma ei tahtnud ilmuda zapatistide ette käpuli. Ning jõudsingi kohale, salapaika, mille jälgi ma mitu nädalat olin ajanud, sirge seljaga, püstipäi, mõnede kriimudega. Ja tõesti, ma ütlen, see ei olnud asjata tulek- sees oli küla, nagu ei ükski teine, kahel pool teed seisid majad, üleni kirkalt täismaalitud, seintelt piidlesid mind vastu kümned hiiglaslikud Che Guevarad, eri värvides, neoonroosad Ched, purpurpunased Ched, taevasinised, sünkmustad, kõigil pilk ühtemoodi trotslikult leegitsev. Lisaks veel hulk Emiliano Zapatasid ja mõned Pancho Villad. Kõik ühtemoodi kompromissitud, kõigil see ilme peas, et nemad juba läbirääkimistesse ei lasku. Peale surnud revolutsionääride ei paistnud kedagi. Siis järsku avanes ühe lähemal asuva maja seinale maalitud suure Musta Che suu ja sealt libises välja väike roosa keeleke.

Uks avanes, sealt astus välja seesama roosas barbikelidis plikake ning viipas mind sisse. Mis siis ikka, kuhu iganes preilinna käseb. Kui vaja, siis ka otse Musta Che kurku.

San Cristobal, 5. päev

2009-09-03T04:51:00.000-07:00

Linn põleb. Keeran ümber nurga ja tunnen, kuidas kuumalaine mind näkku tabab. Tänav on tihedalt inimesi täis, ühed trügivad tulekahjupaigale lähemale, teised trügivad sellest eemale. Üle inimeste peade, kuskilt keskväljaku kandist paiskuvad öötaevasse eredad leegid, rullivad end kokku ja lahti, kerkivad tulepilvedena üles ja pudenevad sädemevihmana alla tagasi. Valin väljaku suunas liikuva inimhoovuse ning hakkan tasapisi sündmuste keskme poole kanduma. Edasi liikudes muutub kuumus tugevamaks, valgus eredamaks, inimhäälte suminaga liituvad tuletõrjesireenid. Triivin keskväljakule, seal rahvavool aeglustub, hakkab väiksemate, mõnekümnepealiste pööristena hargnema ning lõpuks settib enamus inimesi paigale poolringi ümber valitsushoone – seal ongi action. Tuletõrjujad sibavad ümber erepunaste tuletõrjeautode, rullivad nobedalt lahti voolikuid, keeravad kraane, suunavad veejugasid. Kuid pritsimeestega on kaasas veel üks spetsialist. Tema ei torma leekide keskele, tema ei haara kustutit ega sikuta voolikut. Selle asemel lükkab ta autost välja kõlarid, veab kaabli, ühendab võimuga, seab kesksele kohale püsti mikrofoni, sätib mikrofoni taha kasti, ronib selle otsa ja hakkab õhtut juhtima: “Damas i Gaballeros, Ladies and Genetelmen, San Cristobali residendid ja turistid, meie kauni linna kallid külalised. See, mida te näete, on tulekahju. Kuid pole põhjust muretsemiseks, sest kohal on San Cristobali tuletõrjeekipaazh. Ma palun - aplaus!” Seejärel annab ta ülevaate kohaliku tuletõrjekomando ajaloost, märgib neile osaks saanud ametialast tunnustust ning loetleb suuremaid töövõite – San Cristobali Lastehaigla, San Cristobali Püha Vere Kirik, teatrihoone, mitmed muuseumid, valitsusasutused, hotellid ja muidugi lugematul hulgal väiksemaid objekte ning eramaju. Nad on neid kõiki kustutanud. Seega, tõesti, ei mingit põhjust muretsemiseks. Sissejuhatus tehtud, asub õhtujuht kommenteerima jooksvat kustutustööd, selgitab toimuvat ning juhib seejuures tähelepanu tuletõrjujate professionaalsusele ning vaprusele. Ja tõesti – vaprad ning osavad pritsimehed saavad tule kiiresti kontrolli alla, tulekolle isoleeritakse ning vähem kui tunni ajaga on leegid kustutatud. “Ma palun – üks vägev, vägev, vägev aplaus San Cristobali tuöetõrjujatele!” Tuletõrjujad joonduvad rivisse ning teevad kummarduse.
Sellega pole üritus veel lõppenud – eduka kustutustöö tähistamiseks tuuakse välja ilutulestikuraketid. Vaatan, kuidas värvilised tulesabad vininal taevasse sööstavad, plahvatavad kunstipäraselt ning sajavad siis sädemetena katustele, või siis põrkuvad raketid paukudes vastu majaseinu, paar tükki lendab otse vastasasuva katedraali pihta. Naasen hotelli, topin kõrvadesse tropid, üritan magama jääda. Väljast kostab jatkuvat paugutamist.

Ärkan poole lõuna paiku. Unerezhiim on endiselt paigast ära ning uperpallitab omasoodu, ignoreerides igasuguseid ajavööndeid ja kellaosuti liikumist. Ajan ennast püsti ja hakkan asjalikuks. Tänane programm: otsida kontakte zapatistidega. Lähen internetipunkti – ei midagi. Seejärel postkontorisse helistama – ei midagi. Programm täidetud. Tulemus - nagu ikka, null. Longin tülpinult tagasi kesklinna poole. Minust kihutavad huilates mööda politseimaasturid, kastides istumas kuulivestide, kiivrite ning näokatetega eriüksuslased, automaaditorud püsti, näpud päästikul. Nagu juba tean, ei tähenda see, et midagi toimuks – see on lihtsalt Mehhiko valitsuse arusaam sellest, kuidas anda turistidele teada, et kõik on korras.
Olen saatnud Victorile (kontoriametnik Victor, endine zapatist) korduvaid meile, ta ei vasta, iga päev helistan talle, ta ei võta toru, hankisin kohaliku numbri ja helistasin selle pealt, ikka ei võta toru. On aeg endale tunnistada, et edasine helistamine ja meilimine on mõttetu. Sest Victor ei kavatsegi vastata. Oleksin pidanud seda arvama, tema hirmunud olekust, kidakeelsusest, minemakippumisest. Oleksin pidanud kohe aru saama, et ta võib mulle lubada mida iganes, aga tegelikult laseb ta esimesel võimalusel jalga, poeb peitu, teeskleb surnut. Kuradi nahahoidja. Valelik argpüks. Revolutsiooni reetur. Ja mina ise – mina ise ei oska nüüd enam midagi teha. Sitsun siin San Cristobalis juba viiendat päeva ja see hakkab ausaltöelda ikka täiega ära viskama. Ei mingeid zapatiste, ainult turistid, ei mingit revolutsioonilist tegevust, ainult turistiatraktsioonid. Mõttetu. Mõt-te-tu. Tajun, kuidas tühjusetunne hakkab hinges tasapisi võimust võtma. Võibolla peaksin minema neile meditatdsioonikursustele, mida hotellis pakutakse? See peaks ju mõttepuuduse ja hinge tühjusega hästi kokku sobima. Või siis hoopis papmasheekursustele, mida samuti hotellis pakutakse? Võibolla peaksin Bibile meilima ja ette kandma, et Victor ei tee koostööd, paluma, et ta Victori suhtes midagi ette võtaks? Kas Bib viitsiks sellega niipalju tegeleda? Vaevalt. Pealegi on Victor tõenäoliselt juba maalt lahkunud, identiteeti vahetanud ja vuntsid maha ajanud. Tüütu. Tüü-tu. Kõmbin mööda teed ja tigetsen omaette. Kogu see jälgede ajamine, mööda Mehhikot edasi-tagasi ringisõitmine - ja siin ma nüüd olen, ja kuskil siinsamas lähedal on ka zapatistid, ainult, et ma ei tea, kus. Ja ei saagi teada. Ja selles kõiges on süüdi Victor the Betraitor. Ja mina ise – mina ise pean lihtsalt sellega leppima. Ja endale vähemrevolutsioonilist meelelahutust otsima. Ohh jahh, tagasi hotelli ja siis papmasheekursustele.
Minu kõrval peatub takso. Olgu pealegi, võtame takso. Seda kiiremini papmasheega mäkerdama jõuan. Istun autosse, juht jääb ootama, et ma ütleks talle aadressi. “To zapatistas,” viskan tujutult nalja (hea nali, eksole). “Si, Senior,” ütleb taksojuht ja lükkab käigu sisse.

Zapata jälgedes

2009-09-03T04:48:00.000-07:00

Kas teie olete bussiga läbi pilve sõitnud? Mina olen. Kõrgmäestikus, teel Mexico Cityst San Cristobali, pilve läbimine võttis aega ca pool tundi. Vott.
Bussiga reisis lisaks minule ja veel mõnele tavareisijale hulk sinistes ürpides ja valgete pearättidega nunnasid. Minu kõrval istus vanem naisterahvas, kes oli tavariietes, kuid kes osutus abtsissiks. “Olgu jumal mulle armuline, aga see nunnarõivastus on minu meelest koomiline,” kommenteeris ta oma mitteseisusekohast välimust. Ta oli elanud USAs, rääkis ladusalt inglise keelt, hetkel sõitis koos oma nunnadega juhtima üht katoliku kiriku missiooni Chiapase indiaanikülades. Rääkisin, et kavatsen zapatistidega kokku saada. Abtsiss kergitas seepeale kulmu ja tasandas häält. Jah, ta on zapatistidega oma varasematel missioonidel kokku puutunud - pärast 2005ndat küll mitte, kuid varem küll. Ja ta on zapatistidele ka abisaadetisi organiseerinud: “Me ei hankinud neile raha, seda mitte, seda oleks võidud lugeda riigivastase tegevuse rahastamiseks, kirik ei saanud sellega riskida ... aga me varustasime zapatiste mitmesuguste praktiliste töövahenditega … näiteks palusid nad kirikult matsheetesid ja me siis hankisimegi neile mitu partiid uhiuusi matsheetesid”.
Mõne tunni pärast läksid nunnad maha, abtsiss soovis edu, mind ootas veel paar tundi bussisõitu. San Cristobali jõudsin päris pimedas. Buss sõitis linna sisse, majadest möödudes käitsid mu tähelepanu viidad ja sildid kirjaga Zapateria. Kas zapatistide esindused, parteirakukesed?
Järgmisel päeval, kui Zapateriad olid oma uksed avanud, sain aru, et Zapateria tähendab kingsepatöökoda. See oli muidugi huvitav avastus. Niisiis – Emiliano Zapata... zapateria... kingsepp... kingasepp... Viktor Kingissepp, eksole! Mõistsin, et olen jõudnud mingi suure, hämara ja igasugust praktilist väärtust mitteomava seoseni maailma asjade vahel.

Mexico City

2009-08-27T19:58:00.000-07:00

Aukonsul Le Brun

Le Brun ulatab mulle ümbriku. Tänan teda. “Kui midagi on, siis kõigepealt helista mulle, mitte politseile,” ütleb La Brun. Tänan teda veelkord. Enne lahkumist küsin, et kuidas sai temast, Mexico City Prantsuse lütseumit juhatavast USA kodanikust Eesti Vabariigi aukonsul. Le Brun naeratab ja räägib mulle loo, mis algab sellega, et üks tema sõber oli juba Läti aukonsul ja teine sõber oli Leedu aukonsul.

Ökopunkar Bib

Bib nõjatub ööklubi The Under ukse kõrval vastu seina. Ta on esindusliku välimusega, kannab valget triiksärki ja tumedat hästiistuvat ülikonda. Ütleb, et on punkar sisemiselt.

Kuni me Bibiga väljas vestleme, astuvad tema juurde pidevalt ühed ja teised, kel temaga omi asju ajada - valdavalt on need tumedates peene triibuga ülikondades tursked tegelased, juuksed pumatiga üle pea kammitud, kuldsed ketid kaelas. Vahetatakse lauseid, surutakse kätt, patsutatakse õlale, pihkupeidetud rahasedelid rändavad käest kätte. “Martial Anarchists,” ütleb Bib selgituseks.

Läheme sisse, Bib noogutab ja baarmen ulatab meile joogid. Siis asub Bib oma valdusi näitama. Kahel korrusel, kolmes saalis mängitakse eklektiliselt läbisegi punki, rokki, industriaali ja evergreen hitte, põhilise klientuuri moodustavad gootipunkarid. Klubi seinad on võõbatud must-valgeks, neid ehivad üsna klisheelised emo-maalingud, kuid, mis huvitavam, siis on suur osa interjöörist kaetud tekstidega - need jooksevad üle seinapaneelide, ripuvad lõikudena alla või looklevad pikkade lausetena mööda sambaid üles, kogu lagi on neid täiskirjutatud. “Tead, mis tekstid need on?” küsib Bib. “Need on Guy DeBordi tekstid. Kui me The Underit alustasime, siis me mõtlesime, et teeme sellise koha, kus ei tarbita alkoholi vaid pakutakse taimeteed, koha kus näidatakse õpetlikke filme ja hiljem arutletakse...Aga tead, mitte keegi ei tulnud. Kedagi ei huvitanud. Ja meil polnud millestki üüri maksta. Ja siis me mõtlesime järgi. Ja me tegime ümberkorraldusi. Et olgu siis nii. Palun, nüüd on see ööklubi, siin on chicad, siin on muusika, siin on odav alkohol - kui sa tahad juua, siis joo, joo palju jaksad, mida rohkem jood, seda parem, see on kõik meie tulu. Ja kui sa siis lõpuks oled täis nagu siga ja kui sa siis lõpuks põrandale pikali kukud... mida sa siis näed? Sa näed Guy DeBordi tekste!” Bibi näol on põlglik grimass: “Ainult niimoodi on võimalik seda loomakarja kuidagi harida!”

Kokkuvõte intervjuust Bibiga

Bibi perekondlik taust: ta vihkab oma isa, sest see on despootlik macho. Kuid ta austab väga oma ema. Isa ei hooli emast ja ema ei armasta isa, kuid ometi ei julge ema vastu hakata, vaid kannatab vaikides edasi. “Ema peaks isa maha jätma ja hakkama elama oma elu,” arvab Bib.

Bibi poliitilised vaated: ta vihkab Mehhiko riiki, sest see on despootlik süsteem. Kuid ta austab väga Mehhiko rahvast. Riik ei hooli rahvast ja rahvas ei armasta riiki, kuid ometi ei julge rahvas vastu hakata, vaid kannatab vaikides edasi. “Rahvas peaks riigisüsteemile selja pöörama ja minema üle kogukondlikule elukorraldusele,” arvab Bib.

Ernesto

“See on minu uus äripartner,” viitab Bib kohmetu olekuga noormehe suunas.

Opositsioonipoliitik Salvador Nava Calvillo

Demokraatia Edendamise Ühendus. Salvadore lösutab suure, aga veidi kulunud olekuga laua otsas, tema selja kõrgub hiiglaslik portree. “See oli enne väga mõjukas partei,” ütles Bib mulle enne sisseastumist: “aga pärast 2005ndat...”.

“You know who this is?” ja Salvador nookab peaga portree suunas. “This is Emiliano Zapata,” vastan krapsakalt. Salvador muigab oma vuntsi ja noogutab rahulolevalt. Ta meenutab suurt blaseerunud kõutsi. Salvador piilub kavalalt meie pole ja viibutab Ernesto suunas näppu: “Ah et äripartner. Haa. Bib tõmbab sul naha üle kõrvade! Teeb su tüü-ühjaks ja la-seb jalll-ga.” ja naerab. Bib kõhkleb hetke ja naerab siis kaasa. Ernesto naeratab ebavlevalt. Siis pöördub Salvador aeglaselt minu poole tagasi, viibutab uuesti näppu ning nurrub: “Ja sina peaks hoolsamini sõpru valima. Naaad löö-öövad sulllle no-a sellll-ga.”

Kontoriametnik Victor, endine zapatist

Jah, ta on elanud laagrites. Jah, ta tunneb inimesi. Aga ta peaks nüüd tagasi kontorisse minema. Jah, nad oskavad inglise keelt. Jah, jah, ei, ei - ei ole mingit probleemi. Aga ta peaks nüüd tõesti tagasi tööle minema, seal juba oodatakse teda. Istume Bibi autos. Victor on närviline, eriti rahutuks muutus ta pärast seda, kui mainisin ettevaatamatult, et käisin hommikul saatkonnas. Victor tahab ära, seda on näha. Samamoodi on näha, et Bibi juuresolekul ei tihka ta väga mittekoostööaldis olla. Lõpuks kirjutan üles Victori meiliaadressi ja telefoninumbri ja lepime kokku, et kui San Cristobalis olen, siis võtan Victoriga uuesti ühendust ja tema siis vahendab mulle vajalikud inimesed. Astun autost välja ja Bib sõidab Victorit tagasi kontorisse viima.

Pakin oma asjad ja lähen San Cristobali suunduva bussi peale.

Püha Linna elanikud.

2009-08-26T19:02:00.000-07:00

“Siin on imeilus, kliima on ideaalne, mäed, jõed, kõike on, ümbruskonna metsad on täis vanu templeid - ja ometi on siin nii vaikne ja rahulik. Ja tead, miks see nii on? Sest Tepotzlan on püha linn. Ja riigi seadused siinkandis ei maksa,” seletab Dona: “Siin on omad seadused. Kogukonna seadused. Need ei ole kuskil kirjas ja keegi pole neid välja öelnud, aga need on ainsad seadused, mis siin maksavad. Neid tuleb tundma õppida, muidu ei saa siia jääda. Tuleb püüda neid aja jooksul ära tabada. Ja mis peaasi, tuleb olla tasakesi ja ettevaatlikult.”

Dona jätkab: “Näiteks üks mees Mexico Cityst ostis siin mägedes maatükke kokku. Kümne aasta jooksul ostis ja liitis pisikesi maalapikesi, ajas omavalitsustega asju, maksis vajalikele ametnikele jne. Kuni lõpuks oli tal olemas nii maa kui vajalikud ehitusload – Voila! Siia tuleb golfiväljak! Selle peale kutsusid kohalikud elanikud mehe välja ja lasid ta maha. Läksid mõned aastad ja tuli üks teine mees, tahtis hakata rajama siia mägiraudteed. Tema oli kavalam, tegi enne riigiosalusega firma. Selle peale kuulutas Tepotzlan ennast Mehhiko riigist sõltumatuks. Linnarahvas barrikeeris teed ja pani välja patrullid, kättesattunud riigiametnikud võeti pantvangi. See kestis kolm aastat. Kolm aastat piiras sõjavägi linna, aga siseneda ei julgenud. Ja linnas oli kogu see aeg pidu – ümberkaudsed külad saatsid toitu, Punane Rist oli kohal, zapatistid tulid üheksa suure bussiga, piiskop õnnistas rahvast, mehed ei käinud tööl ja lapsed ei käinud koolis, muudkui aga peeti poliitilisi miitinguid, lauldi kirikulaule ja lasti saluute, Kolme aasta pärast andis Mehhiko riik järgi ja tühistas raudteeprojekti. Ning Tepotzlan omalt poolt muutus tagasi endiseks. Uniseks väikelinnaks keset neitsilikku loodust, mis justkui ainult ootaks, et keegi hakkaks siinkandis midagi suurt ette võtma. Ja küll varsti tulebki jälle keegi, kes proovib. Sest koht on ju ilus.” Dona teeb pausi, et ma saaks loo moraali seedida.

Seedin. Ja jõuan järeldusele, et Dona tunneb zapatiste. Küsin: “Sa siis tunned zapatiste?”

Dona ilmes väljendub kerge pettumus. “Jah,” venitab ta puiklevalt: “Ütleme nii, et siinkandis on palju inimesi kes teavad kedagi. Või on kunagi kuskil olnud. Aga sellistest asjadest ei räägita. Sest igal pool on kõrvad. Seintel on omad kõrvad ja ka mägedel on omad kõrvad. Siin tuleb olla tasa ja targu, tuleb otsida tasakaalu.” Dona väljendab veel mõnda aega krüptilisi mõtteid tasakaalust, kogukonnaseadustest ja kõrvadest. Mõtleb siis ümber ning peab põhjaliku loengu Mehhiko sisepoliitikast, zapatistide tõusust ja langusest ja sellest, miks Subcommandante Marcos pärast 2005 aastat kaotas Dona silmis suuresti oma kredibiliteedi. Lõpuks teeb Dona mõned kõned ja annab ühe meiliaadressi – see on pealinna punkar Bib, kellest Dona kasvatas aastaid tagasi ökopunkari ning kes Dona teada peab nüüd Mexico Citys suurt ökokommuuni, mille keskuseks on klubi The Under. Bib tunneb kõiki City anarhiste ning nende hulgas ka gängi nimega Martial Art Anarchists (kellede ideoloogia siis seisnebki võitluskunstide ja anarhia ühendamises, lihtne ja geniaalne, eksole). Ja see grupp turvas Subcommandante Marcost, kui too aastal 2000 pealinna väisas. Lõpetuseks annab Dona vaatamiseks paar videot – täisvarustuses, neetide ja erepunaste harjadega punkarid ehitavad kohaliku kogukonna jaoks ökokäimlat, istutavad puid ja viimaks õpetavad kambale USA realityshow-staarikestele, et prügist saab valmistada...nooo, mis te arvate, mida?...mida saab prügist valmistada? Prügiinstallatsioone muidugi!

Järgmisel päeval lahkun HuaHuaQuiotest ja hääletan linna poole. Peatub ilus hõbedane maastur, roolis rõõmsameelne vanamammi. Tema nimi on Debora, ta räägib perfektset inglise keelt ja temast õhkub sellist erilist karismat, mis on omane vaid mõnedele vanainimestele (viimati nägin suurt kontsentratsiooni selliseid vanainimesi Courtiaud Instituudi korraldatud Darwini seminaril, kuhu olid kutsutud rüütliks löödud professorid jms seltskond). Debora elas vahepeal pikki aastaid Euroopas, kuid nüüd, enne surma, otsustas tulla tagasi kodumaale ning ostis omale maja püha linna Tepotzlani lähedal. Aga Debora ei tulnud tagasi mitte tühjade kätega. Oh ei. Ta tõi võõrsilt kaasa ühe väga erilise taime, taime, mis muidu kasvas vaid Himalaja nõlvadel. “See on täiesti fenomenaalne, praktiliselt kõik selle osad on raviva toimega. Aga mis kõige tähtsam, tema juured puhastavad vett – võtad ämbritäie kõige räpasemast ojast, paned sinna sisse taimejuure ning mõne aja pärast on kogu saaste põhja settinud ning peal on puhas joogivesi!”. Viimased aastad ongi Debora tegelenud oma imelise taime kasvatamise, propageerimise ja levitamisega kohalikes külakogukondades – seal, kus joogikõlbulikust veest kõige suurem puudus. “Kohalikud peavad mind nüüd mingit sorti jumalaks. Keegi ei ütle mulle Debora...või tädi...või vanaema...kõik ütlevad – Jumal tuleb! Tere, Jumal! Aitäh, Jumal! Head aega, Jumal! See on ausaltöelda natuke väsitav.” kurdab Debora. Auto peatub, ronin välja. Mina lähen paremale, Debora pöörab vasakule, mäkkeminevale teele. Mäe jalamil on indiaaniasulad, mäe tipus valendab Jumala modernistlik villa.

Hea uus ilm

2009-08-23T20:22:00.000-07:00

Kell heliseb. On väga vara, väljas on veel hämar. Kogu ülejäänud kommuun magab. Kontrollin taskulampi. Hiilin oma cabanast välja, sulgen vaikselt ukse. See on ülemäärane ettevaatus, sest teised ei ärka enne kella 9t ja pealegi asub lähim cabana ligi saja meetri kaugusel. Pööran oma majakese nurga tagant teerajale, mis viib sügavamale metsa sisse. Rada on tuttav, eelmisel päeval käisin igaks juhuks läbi ja püüdsin kõik käänakud ja hargnemiskohad hoolega meelde jätta. See läheb ladusalt. Kõnnin paarsada meetrit metsa suunas, siis paremale, alla kuivanud jõesängi, natuke mööda seda. Möödun suurte punaste õitega põõsast. Üks kommuunitshikk ütles, et kui neid õisi süüa, siis jääd kolmeks päevaks magama. Nii. Umbes siit peaks olema, ronin nõlvast üles, veel mõnisada meetrit. Siis tekib väike segadus, aga peagi leian sildi “Kommuuni territooriumile sisenemine võõrastele keelatud”, lähen sellest edasi ja jõuangi okastraataiani. Aia taga on kraav, otsin üles selle koha, kust üle kraavi viib murdunud puu. Astun ettevaatlikult üle okastraadi ja okstest kinni hoides ületan purde. Seejärel veel üks okastraataed. Nii. Valmis. Väljas. Tee ei olnud ülemäära pikk ega keeruline, aga ometi hingeldan. Küllap see on kõrgmäestikuõhust. Nii. Varsti peaks tulema külake, kuulen juba kukkede kiremist. Laskun mööda lauget nõlva alla ja satun aiamaadele. Otse edasi ja siis paremale. Lai kliburada, mis peagi läheb üle asfaldiks. Nii. Paar hommikuselt uimast koera tuiab vastu. Külakeskusest läbi, mööda teed alla ja siis vasakule. Maantee. Mõtlen, kas jääda bussipeatusse ootama, või hakata astuma. Linnani peaks mitte rohkem kui kuus kilomeetrit. Hakkan astuma, et teepeal mõnd mööduvat autot püüda. Varsti üks peatubki. Ronin lahtisse kasti ja sõit algab. Auto siksakitab nobedalt mägedevahelisel teel, kurvitamine ajab kergelt iiveldama, aga vaade on see-eest dramaatiline – silme ees rulluvad lahti aina uued kuristikud. Hakkavad tulema majad, algul üksikud, siis juba moodustavad need mõlemal pool teed tiheda müüri. Oleme linnas. Auto pöörab keskväljakule ja peatub. Ronin kastist välja, ütlen “Gracias”.

Olen kohal. Vaatan ringi, turulette sätitakse üles, kaupu pakitakse lahti. Äkki tulin liiga vara? Hakkan väljakule tiiru peale tegema. Piraat-DVDd, Mehhiko estraad, piraat-DVDd (Terminator IV: Ressurection), Che Guevara T-särgid, piraat-DVDd (Terminator IV: Ressurection), rahvamustrilised linikud ja vaibad, piraat-DVDd (Terminator IV: Ressurection), keraamilised potid-tassid...nii, see siin tundub olevat lubav koht. Astun poekesse sisse ja vaatan ringi: piimapakid, mahlapakid, aedviljad.... külmik. Tõmban ukse lahti ja otsin silmadega. Külmutatud pizza?..mmm...pigem vist mitte...Ahhaaa! Siin on! Haaran kapist paki viinereid. Külmad valkjasroosad vorstikesed kilepakendis. Olemas.

Poolel tagasiteel hakkab sadama. Paksu, rasket troopilist vihma. Sellised sajud ei kesta kunagi kuigi kaua, aga mul ei ole aega oodata. Ronin bussist välja ja hakkan ülesmäge astuma. Üksikud külaelanikud, keda asjatoimetused ei luba vihma eest varjuda, on end üleni mähkinud kilekeepalakatesse nii et nad näevad välja nagu sõbralike nägudega kondoomid. Ütlen neile “Ola.”.

Metsatee on muutunud libedaks ja vihm on nii tihe, et kahel korral eksin ära. Lõpuks jõuan traataiani, ronin üle, siis tuierdan üle purde ja viimast aeda ületades takerdun okastraati, vehin kätega, surun keharaskust ettepoole - peaasi et mitte kraavi kukkuda - ja lartsatan püksisääre kärinal kommuuni territooriumile. Ajan ennast keset porist teerada käpuli ja vaatan enda ette. No misasjad need nüüd veel on?! Suured, põidlasuurused vaglad. Kogu teerada, niikaugele kui silm vihma käes ulatab, on neid täis. Jälgid poolläbipaistvad ussid ronivad kobaratena maa seest välja, silmitud vorstjad kehad tõmbuvad aeglases rütmis kokku ja lahku, pressivad end uppumisest pääsu otsides pinnale. Huvitav, kas neist saavad kunagi liblikad? Ajan ennast püsti, koban taskut, viineripakk on alles, vaatan maas vonklevaid vaklu. Pean tunnistama, et nad meenutavad viinereid.

Jõuan oma majakeseni. Ukse taga lõdiseb kommuuni kass. Kõhn ja läbiligunenud. Avan ukse ja lasen ta sisse. Istun toolile ning närin viineripaki nurga lahti. Ma ei jää ootama, kuni mu vorstikestest liblikad kooruvad ja topin neid peoga suhu. Närin ja neelan. Jälgin silmanurgast kassi, kes omakorda jõllitab üksisilmi minu mäluvat suud. “No vaene loom,”mõtlen: “no pisikene, no pisikiskjakene, no kuhu sa küll oled roninud? Taimetoiltaste kommuuni! See p ole vist päris sinu maitse, või mis?” Viskan talle oma viimase viineri. Kass nuusutab seda, tonksab käpaga, katsub hambaga. järab natuke, jätab siis pool viinerit põrandale vedelema ja lipsab toast välja. Ajupestud loom. Raudselt läheb kituma. Kaalun hetkeks, kas tõsta poolik viiner üles ja ise ära süüa. Nopin lihatombu põrandalt, käkerdan selle tühja pakendisse ja viskan prügihunnikusse.

Ja jään prügihunnikut silmitsema. Selle prügihunnikuga seoses ...ütleme nii, et meil on siin väike probleem. Ütleme nii, et prügisorteerimine pole mul päris hästi välja tulnud. Või ütleme siis otse välja - minu suures prügikotis on kõik läbisegi. Aga see lihtsalt läks nii. Ausalt. Algul kogemata, täiesti pahatahtmatult, instinktiivselt, vanast harjumusest. Ja siis ma enam ei tahtnud hakata selles solgis käsipidi sobrama, et sealt plastik ja klaas väljasorteerida. Ja siis ma mõtlesin, et vahet enam nagunii pole ja lasin samamoodi edasi. Ja siis ma ei osanud sellega enam midagi peale hakata – niimoodi seda välja viia ei saanud. Teised tõid iga päev ilusti eraldi kolmes kotikeses orgaanilised jäätmed, plastiku ja klaasi suurtesse jäätmekogumiskonteineritesse. Aga mina mitte. Siiani pole keegi vist midagi märganud. Aga lõptult seda peitust mängida ei saa. Varem või hiljem astub keegi koputamata sisse ja näeb koledat, üleajavat prügikuhja minu toanurgas, kõige peal tühjakssöödud viineripakk. Või siis hakkab see jama haisema. Vahelejäämine on ainult aja küsimus. Ja mida ma siis ütleks? Mul endal ei tuleks sellise asja jaoks küll ühtegi õigustust pähe: “Dziises kraist, mingi tüüp kogub prügi oma toanurka! Mis tal viga on? Mingi väärakas või?” Ei, ma ei saa enam antud probleemiga tegelemist edasi lükata. Risk on liiga suur. See asi tuleb lahendada ja mida varem seda parem.

Kell heliseb. On väga vara, väljas on veel hämar. Kogu ülejäänud kommuun magab. Kontrollin taskulampi. Hiilin oma cabanast välja, sulgen vaikselt ukse. Valin teeraja, mis viib sügavamale metsa sisse. Lähen sadakond meetrit, peatun paksu võsapuhma juures, selle taga on varem valmiskaevatud auk. Valan prügikoti sisu auku ja kühveldan oksarisu peale.

Dona

2009-08-18T01:06:00.000-07:00

Ökokommuun HuaHuaQuiote.

Esimene mulje: see on täiesti uskumatu. Muinasjutuliste vormidega, ohtralt mosaiikide ja maalingutega kaunistatud majakesed ronivad mööda järsku möenõlva üles, neid ühendavad looklevad teerajad ja sillad, ümberringi vohab lopsakas, kuid korralikult hooldatud troopiline iluaed, kus muruplatsid ja kiviktaimlad vahelduvad lookas viljapuude ning kirkavärviliste õiemeredega. See on justkui romantiline lasteraamatuillastratsioon. Ja et pilt oleks täiuslik, et midagi poleks välja jäetud, on kohal ka koolibrid, rippumas ühe koha peal õhus, nokk pistetud orhiteeõide. Midagi pole puudu. Aga midagi on siiski üle - majakeste ees seisavad nimelt kallid autod, mõne ees koguni mitu. See viimane asjaolu on minu meelest mõningases vastuolus sellega, mida endast peaks kujutama ökokommuun. Mind taba mõte, et tegelikult näeb see kõik välja kui ekvivalent väikekodanlikust arusaamast täiusliku heaolu kohta.

Dona maja on üks uhkemaid. Ja jumal, milline vannituba! Lisaks ohtrale dekoorile, kõiki pindu katvatele gaudilikele mosaiikidele ja ornamentidele, on seal suur mullivann! “Kõik siin on ringluses.” selgitab Dona tualetpoti juures: “fekaalid komposteeritakse ning kasutatakse väetiseks, uriin kurnatakse läbi ja sellest saab uuesti vesi.” Ning ta keerab mullivanni kraani lahti.

Dona otsustas 70tel, et temast ei saa koduperenaist ning hüppas ühe lilleliseksvärvitud bussi peale. “Paljud tegid siis niimoodi, siis oli see võimalik, igal pool liikus ringi selliseid nomaadseid seltskondi,” on Dona tagasihoidlik. Igatahes jäi ta sinna bussi elama paljudeks aastateks, koos sõideti läbi pool maailma, peatuskohtades anti situatsionistilikest ideedest lähtuvalt etendusi ning tänulikelt (sic!) tavakodanikelt saadi vastutasuks raha, toitu ja kõike muud vajaminevat. Et elu pikki aastaid samas seltskonnas, samas väikses bussis võimalik oleks, kujunes tasapisi välja süsteem, mille järgi kõiki otsuseid võeti vastu ühiselt ja ainult konsensuse alusel ning ka jagati omavahel kõike ja kõiki, kaasaarvatud lapsi. Kakskümmend aastat tagasi otsustas osa bussiseltskonnast, nende hulgas Dona, paikseks jääda. Nad ostsid tüki Mehhiko kõige pühamat maad, krundi sealt, kus maiade arvates asub universumi keskpunkt ning panid sellega alguse HuaHuaQuijotele, kõigi Mehhiko ökokommuunide emale.

“Me ei ole enam aastaid koosolekuid pidanud,” nendib Dona kuivalt. Küsin nende arvukate autode kohta, mis majade ees seisavad. “Jah, ma tean.” ütleb Dona: “Inimesed jäävad vanemaks, neil on lapsed ja lapselapsed, kommuunielu pole neile enam kõige tähtsam...paljud käivad siin nüüd ainult mõned kuud suvitamas, muul ajal töötavad kuskil Shveitsis või Hollandis, kus see on palju tasuvam.” Dona vaatab must läbi ja mööda. “Tead, autod on väike asi,” jätkab ta pärast pausi: “palju hullem on see, et me oleme hakanud kohalikke indiaanlasi enda teenijatena pidama... Algul nad aitasid meid ja meie neid, me vahetasime nendega kaupu, aiasaadusi ja käsitööd. Aga hiljem hakkasid paljud kohalikele rahas maksma, sest nii oli lihtsam. Ja siis hakkasime neile maksma, et nad hooldaks meie põlde ja aedu, sel ajal kui meie ise kuskil Euroopas ära oleme. Et nad tuulutaks meie tube, et nad pühiks tolmu, teeks süüa... See tuleb väga lihtsalt.”

Lõunalauas liituvad meiega uued külalised. Läbirändav seltskond, üks mees ja kolm poissi. Mees pärineb Ungarist, põgenes kanadasse, abiellus, huvitus indiaanimeditsiinist ning üldse indiaanlaste maailmavaatest, seadis kodus sisse range indiaanikasvatuse, mis tähendab, et keelas oma lastele igasuguse hariduse andmise. Lõpuks jättis naine tema ning lapsed maha ja sellest alates sõidab ta koos poegadega mööda ilma ringi. Vanim poeg on 14 ja tal puudub selge arusaam arvudest, samuti ei tunne ta kella. “Kõik teadmised peavad tulema inimese enda seest. Haridus on puur meie meelte vangistamiseks, et me muutuks araks, et me ei julgeks ise näha. Haridus on valge mehe väljamõeldud lõks meie orjastamiseks!”, teatab ungarlane resoluutselt. Dona vaatab murelikult laste poole.

Papa hakkab mulle jutustama indiaani päikesetantsufestivalist, kust ta just parasjagu tuleb – "Neli päeva ei söödud ega joodud midagi, ainult tantsiti päikesetõusust päikeseloojanguni". Vanem poiss aga vadistab samal ajal Donale õhinal sellest, kuidas ta vaatas raamatut, et ta vaatas silmadega läbi terve raamatu “Kolm musketäri” ja tal kulus selleks ainult...ee tunnist..ei poole vähem kui tund...ja veel vähem kui poole vähem kui tund...eee..” Dona saab aru, et poiss ei tunne sõna “veerand”. Dona heidab vilksamisi pilgu poiste isa poole, kes on aga täielikult süvenenud päikestantsuteemasse. “Vaata..” ütleb Dona poisile, ja tõstab üles oma sõrmed. Ning painutab siis ühe käe rusikasse, nii et püsti jäävad ainult teise käe sõrmed: “...see on pool. Ja see on...”. Dona vaatab oma viit sõrme. Ohkab ja lööb käega.

Brian

2009-08-17T03:05:00.000-07:00

Brian on 45 aastane, kuigi ma poleks esimese nägemise järgi tema vanuseks pakkunud mingil juhul rohkem kui 30. Briani lapsepõlv möödus koos isaga mööda USAt ringi sõites – tema old man oli rändpreester, kes liikus linnast linna ja kuulutas kohalikes kirikutes jumalasõna. Olles muide, üks esimesi, kes juba 70tel eksperimenteeris seejuures video- ja kompuutertehnikaga – kõne ajaks püstitati padre selja taha kolm videoekraani, kuhu ta rääkimisega samaaegselt miksis algelise arvuti abil religioosseid visuaale. Edasi läks ootuspäraselt – Brian hakkas religiooni vihkama. “If there is a God, then he at least has a serious communication-problem,” ütleb ta selle teema kokkuvõtteks. Kuid religiooniga kaasnev kogukondlikkus jäi Brianile südamelähedaseks. 5 aastat tagasi ostis Brian Mehhikos rancho ning ning asus arendama ökokommuuni. Mis, nagu ma aru saan, tähendas seda, et ta ehitas oma maalapile aina uusi maju, töötas välja kommuuni juhtimise korra, mis tähendas muuhulgas otsuste vastuvõtmist konsensuse alusel, conflict managmenti ja kõigile liikmetele tagatud võimalust anonüümseks eriarvamuseavaldamiseks. Aga kogu kogukond koosnes ainult temast endast. Tasapisi hakkas Brian ära keerama, sellest ajast pärineb ka suur hulk enesabiõpikuid kommuuni raamatukogus. Üksinduse peletamiseks pidas Brian online-ajakirja, kus ta iseendale environmentalistlikku mõtteviisi propageerivaid artikleid kirjutas. 2 aastat tagasi sõitis tema juurde Maria (26, õppinud füüsikat ja teoloogiat, vaimustunud Briani ajakirjast). Nüüd läheb kogukonnaelu tasapisi ülesmäge, lisaks Mariale oli seal praegu juba ka kamp teismelisi tüdrukuid. Ja Brian rääkis õhtustel koosistumistel sellest, et ta ei soovi, et teda jumalaks peetaks. Nii et asi võtab ilmet.

“Ei, me ei lase neid sisse”, teatab Brian resoluutselt. Kommuuni väravate taga tungleb sadakond inimest, enamvähem korraliku välimusega, keskklassi perekonnad. “Rääkigu mis nad tahavad, neid tegelikult ei huvita environmentalism, nad loodavad siit lihtsalt ajutist mugavat varjupaika, põgenevad siia Mexico Cityst seagripi-epideemia eest, muud huvi neil ei ole, rääkimata keskkonnateadlikusest.” põhjendab Brian oma otsust.

Põgenikud tammuvad veel mõnda aega nõutult väaravate taga, mõned hakkavad siis metsa alla telke püstitama, teised püüavad oma autosid veidi kodusemaks muuta. Jõuga sisse tungida ei üritata – ikkagi tsiviliseeritud pealinnainimesed, hillitsetud keskklass, loomastumine võtab neil veidi aega. Pealegi valvab kommuuni territooriumit 10 suurt süsimusta põrgukoera. Koerad on tegelikult sõbralikud, aga väljendavad seda koos karjas lõrisedes külaliste peale tormates - ja see on muljetavaldav vaatepilt. Lisaks käituvad nad veidi ekstsentriliselt, võides näiteks ühtäkki, ilma ühegi nähtava põhjuseta hakata hakata ulguma, tühja koha peale närviliselt lõrisema, seejärel omavahel purelema ja maas vähkrema. Pakun, et see on liigse taimetoidu ja intsesti tagajärg – nimelt on nad kõik pärit ühest tiinest emasest, kes tõi ilmale isase kutsika, kellega ta siis veel tegi kutsikaid, kes siis samuti asusid läbisegi, vendade ja õdedega, isade ja emadega, verepilastuslikesse suhetesse. Nii saigi ühest mustast koerast 10 musta koera. Kuni Brian otsustas sellele Soodomale lõpu teha ja steriliseeris oma koerakarja.

Hakkab hämaraks minema, kommuuni piirava okastraataia tagant paistavad põgenike lõkketuled. Olukord on esialgu rahulik, kuid Brian on siiski pisut närviline. Ta toob välja professionaalse sportvibu ja asub laskmist harjutama. Seejärel teeb Brian mullegi ettepaneku kätt proovida ja jääb tulemusega väga rahule: “Sa oled neist,kellele ma laskmist õpetanud olen, ülemise 5 protsendi hulgas.” Olen selle kiituse üle väga uhke. Olen kütt. Olen sõdur.

“Olgu, sisse me neid ei lase, aga anname neile väravate vahelt süüa. Taimetoitu.” otsustab Brian lõpuks saalomonlikult.

Travel-guide to Zapatistas

2009-08-09T00:24:00.000-07:00

Teekond on selline - Alustad Mexico Cityst, abiks on Lonely Planet ja ebamäärased soovitused, mille tuttav sotsioloog smugeldas välja Euroopa ökokogukondade üldkogu koosolekult Helsinkis, edasi lähed Morelia lähistel asuvasse tillukesse ökokogukonda, sealt saad juhatuse Maiade universumi keskpunktis asuva alg-ökokogukonnani, sealt leiad ingliskeelt valdava vana juudinaise - tema on omal ajal õpetanud kampa Mexico City punkareid, kelledest said õpetuse tagajärjel öko-punkarid, lähed Zippolitesse, lased lainetel ennast avamerele kanda ja vetelpäästel ennast kaldale tuua, lähed Mexico Citysse tagasi, kohtud öko-punkaritega, kelledest on vahepeal saanud meelelahutusärimehed, nemad juhatavad sind kung-fu anarhisitdeni, kes 2000 aasta marsi ajal turvasid Subcommandante Marcost ja teavad, kuidas pääseb zapatistide laagrisse.

vt. ka Artishok

Konstanteering 2

2009-03-11T06:49:00.000-07:00

Lapsepõlveiidolid hakkavad vanglast vabanema.

"Varg Vikernes pääseb peagi enneaegselt vabadusse. Vikernesi sõnul on vanglas viibitud aastad talle üksnes positiivselt mõjunud. "Sobin ühiskonda. Olen õppinud oma vigadest. Ma ei jaksa ära oodata, mil saan olla koos oma perega," rääkis kahe lapse isa väljaandele."

Sissekanne Sise-Mongoolia reisipäevikust

2009-02-14T13:13:00.000-08:00

Ma ei olnud mitu ööd õitei maganud. Mingi unehäire. Üritasin tsüklit tagasi paika saada. Heitsin pikali ja püüdsin uinuda, see ei õnnestunud kuid ma saavutasin vähemalt mingi letargilise sisundi. Lebasin niimoodi tundide kaupa poolteadvusel. Mõte seejuures muudkui lippas, aga vabamalt kui harilikult. Ja ma siis draivisin niimoodi, Lõpuks jõudsin tagasi lapseks. Olin oma lapsepõlvemaadel ja pooleldi vaatasin seda kõrvalt. Ja sain laps olemisest aru. Ma sain aru, et inimesed on algusest pele valmis, st et nende tahted ja ihad on algusest peale olemas. Ja et see on hirmus jõud. Ma kõndisin koduaias ja mängisin ettejuhtuvate asjadega. Ja kui ma mingi asja olin kätte võtnud, kui ma sellega mängisin, siis ma olin sellesse täielikult keskendunud, st et oli üks objekt korraga ja kogu minu energia ja tähelepanu oli alati jäägitult sellele keskendunud, Kuni mulle sattus ette mingi järgmine juhuslik asi. Siis eelmine asi ununes ja kogu tähelepanu keskendus uuele objektile, nagu poleks midagi muud enne seda olnud, nagu see oleks ainus asi maailmas. Mänguklots, või lill või putukas. Kõik kõlbas. Ma sain aru. miks lapsed asju lõhuvad, miks nad loomi piinavad. Sest nad rakendavd nende objektide peal kogu oma iha ja energiat, kogu kirge ja tähelepanu, midagi tagasi hoidmata, kogu võimalikus skaalas. Ja ma sain aru, et lapsed on väikesed mitte selle pärast, et nad ema kõhtu mahuksid, vaid seepärast, et kui nad oleks suuremad, tugevamad, siis nad oleks liiga ohtlikud. Nad lõhkeks nagu pommid, ükskõik milline asi võiks olla neile sütikuks. Aga kuna lapsed on väiksed, siis ei juhtu sellest midagi eriti hullu - mõni lõhutud taldrik, ärasolgutatud kass, ärarbitud tiibadega liblikas, tuhat surnukstallatud sipelgat.

Kogu kasvatus on selleks, et lapse ähvardavat kirglikkust maandada, seda kõrvale juhtida. Inimene õpetatakse elu jooksul siduma oma kirge valitud asjadega. Ja nendeks asjadeks on “õnn” ja “armastus”. Inimene õpib hakkama tahtma just neid kahte asja. Kuna suurem osa inimese tähelepanust on rakendatud nende kahe asja otsimisele ja leidmisele, saab üldse taustal tiksuda, pingsalt tühjusest õnne ja armastust otsiva pilgu silmanurgas eksisteerida selline asi nagu ühiskond, ilma et sellele liigset tähelepanu põõrataks, ilma et see kohe lõhki rebitaks. Ja neid kahte asja, mida kõik tahavad, vist tõesti pole olemas, loogiliselt võttes ei tohikski vist olla, sest siis saaks võibolla keegi need ikkagi kätte ja ta saaks siis tagasi sama vägevaks kui laps. Ja ta võiks öelda: “Kui tuhande päikese kiirgus...”. Ja siis ta lõhkeks nagu Little Boy.

Ramajanas räägitakse pühameestest, kes meditatsiooni teel jõudsid ülima täiuseni. Ja nende laubast kiirguv aura kasvas selle tagajärjel nii võimsaks, et ähvardas lõhkuda kogu universumi. Ja siis jumalad üritasid neid neutraliseerida, saatsid nende silme ette tantsima kauneid naisi, laotasid nende ette varandust ja kuningriike, pakkusid igavest noorust jne. Tavaliselt see aitas.

Konstanteering

2009-02-05T08:37:00.000-08:00

minu lapsepõlveiidolid hakkavad vanadusse surema.

Lux Interior has left the building

Ice Ice Baby

2009-02-02T10:00:00.000-08:00

Pidu klubis Cool, bändi Coolness sünnipäev. Päris särts elctrofunkpunk. Esinemise lõpuks lõhuti nagu kord ja kohus ära trummid ja löödi kitarr vastu maad. Maci läpaks aga pakiti ilusti kokku. Minu meelest päris tore üldistus, arvutimuusikaajastul ei ole rokkatribuutika kuhugi kadunud, lihtsalt selle funktsioon on muutunud. Kitarr ei ole enam mitte muusikariist, vaid ühekordseks kasutamiseks mõeldud aksessuaar.

Pärast Coolnessi jäi mikrofon vabaks ja siis õieti huvitvaks läkski, järjest uued inimesed publiku hulgast ronisid lavale, haarasid mikrofonist kinni, ja hakkasid siis, niipea, kui DJ plaati vahetada üritas ja vaiksem hetk tekkis, soolot esitama – selgus, et need kõik olid publiku hulka sattunud erinevate bändide solistid või muidu electrounderground-kuulsused, kohalikud lottejürjendalid, keldri-misskittenid. Kelledele käis üle mõistuse, et nemad on lava ees ja mitte lava peal. Sest lava ei salli tühja kohta.

Taksos rahakotti otsides avastasin, et sellel peol olid tegelikult ka oma varjuküljed. Kõik oli läinud, pangakaardid kaasa arvatud.

Helistasin Hansapanka, lasin pangakardid kinni panna, helistasin rahvusvahelisse krediidikeskusse ja tellisin endale asenduskaardi. Lubati saata ööpäeva jooksul. Mul oli taskus peotäis münte. Surusin käe müntidesse, et veidigi turvatunnet ammutada. Hankisin kahe kesklinna supiköögi aadressid.

Hommikul sadas lund. Sõitsin ülikooli offisisse. See oli suletud. Veider. Veeretasin lumepalli ja viskasin vastu offissi ust. Paras. Mul on nende pärast nüüd jalad märjad. Sõitsin ülikooli peahoonesse. See oli kinni. Kaks jaapani tshikki istusid lume sees ja itsitasid. Lehvitasid mulle. Oleksin tahtnud neid hoiatada, öelda, et see valge ollus pole vatt, see ei ole mingi taevamanna, see on pigem nagu munasarjapõletik, aga ei osanud. Niisiis, ma lehvitasin neile vastu.

Ka kõik ülejäänud ametiasutused, nagu raamatukogu ja galerii olid kinni. Tasapisi hakkas mulle kohale jõudma, et tegelikult olen ma keset looduskatastroofi. Londonit pommitati pilvedest. Inimesed olid varjunud, asutused suletud. Transport seisis. Kuninganna külmetas. Ainult mina, põhjamaalane ei saanud sellest kohe aru. Linnas edastati valjuhääldite kaudu sõnumeid, inimesi hoiatati uute senitundmatute ohtude eest. Soovitati püsida kodudes, sest tänavatel luurab eriti metsik kiskja, kohutva hädaoht. See beast on kondimurdja, luudepurustaja, vereväljalööja. See on valge või lausa läbipaistev ja eriti libe. See on jää. Tundsin ennast nagu amfiibinimene New Orleansis. Tuhisesin üle lumise väljaku, üle hangede ja läbi lume. Jah, ma suudan kõndida jää peal. Britid minu kõrvalt jäid maha, ebavlvalt lumehunnikute taha kõhklema. Metroojaamas kuulutas megafon kõigele lõppu: Victoria line- cancelled! Bakerloo line – cancelled! District line – last train! Circle line- cancelled!

Mobiil helises. Helistati rahvusvahelisest krediitkaardikeskusest. Nad ütlesid et nende kuller, kes pidi mulle krediitkaardi tooma, jõudis hommikul Londonisse kuid seejärel side temaga katkes, nad uurisid, kas ta on minuga äkki ühendust võtnud. Nad küsisid, kas mul on aimu, mis toimub. Nad olid mures.

Kodused probleemid: Haunted House, Virtual Home. Flatshare Party. Wonderland.

2009-01-28T05:50:00.000-08:00

Asjad olid kokku pakitud. Kodu polnud enam minu kodu. Olin jäänud ainult mina ja veel üks inimene, viimane inimene mind ära saatmas. Maakler istus diivanil. Kirjutasime üürilepingu lõpetanisele alla, sellele lehekülejel ja siis järgmisele, mina vasakusse nurka tema paremasse nurka. Maakler ütles et võib mu lennujaama ära viia. See oli temast kena, aga tegelt tundus mulle, et tal on sellega mingi oma plaan. Ma täpselt ei saanud aru, mis plaan, aga igal juhul on positiivne, kui inimestel on plaanid. Minul näiteks oli ka oma plaan ja see plaan lõppes täpselt Heatthrowl.

“Eks see korter sind ootama jääb,” arvas maakler, “praegu ei liigu siin enam miski. Kõik seisab.”

Istusin maakleri maasturisse. “Olgu,” ütles maakler, “nüüd ma võin sulle ära rääkida. Enam pole nagunii vahet. Ega sa vist keldris pole käinud, eksole?”. Auto keeras Pärnu maanteele. “Ega seal keldris ei saagi käia. Ma ükskord läksin sinna alla. Aga nad hakkasid kohe karjuma. Sina vist pole kuulnud? Nad ülemisele korrusele vist ei tule. Aga esimesel korrus rahvas on juba ära harjunud. Seepärast ongi kelder tühi, puuriidad on maja kõrval, sest keldrisse ei taha keegi minna.” Estonia puiestee. “Sõja ajal oli selle maja keldris varjend. Ma ei mäleta, kes need olid, kas sakslased või venelased. Aga maja sai otsetabamuse. Lennukilt heideti spetsiaalne pomm, varjendite õhkimiseks mõeldud. See rammis ennast kukkudes läbi korruste. Ja lõhkes alles siis kui oli alla varjendisse jõudnud. Maja jäi püsti, aga kõik kes varjendis olid, said surma. Sellest ajast kummitab.” Gonsiori tänav. “Selles majas elas tol ajal noor Aleksius Teine. Tema luges Piiblit kui õhurünnak tuli. Oli nii süvenenud, et märkas häiret alles siis kui hilja ning ei jõudnudki varjendisse. Ja jäi ellu. Kui pomm keldris lõhkes, siis sai Aleksius Teine oma esimese ilmutuse.” Avaldasin imestust, et maja ikka veel püsti püsib. Ütlesin, et kui trammid depoosse sõidavad, siis hakkab maja värisema. “See on jah ime, et see maja püsti püsib” nõustus maakler. “seal all on ju kõik tühi, ainult üks suur pommilehter.”

Pronksi tänav. Maakler hakkas nihelema, sain aru et ta hakkab jõudma sinnamaale, kus ta tahab oma salaplaanist rääkida. Ja sealt see tuli. “Tead,” alustas ta ettevatlikult “ma võin sulle odavamalt teha. Kui sa praegu mulle otse sulas maksad.” Ütlesin, et see on minu poolest okei. “Siis ei lähe raamatupidamisest läbi, ei pea makse maksma,” selgitas maakler veidi vabandavalt. Ütlesin, et see on minu meelest mõistlik. Maakler tõmbas kõrvaltänavasse ja parkis auto Swedbanki automaadi kõrvale. Astusin välja, toksisn koodi, võtsin raha, istusin autosse ja ulatasin rahapataka talle. Maakler võttis selle vastu ja vangutas pead:“Mina küll ei tea, mis sest riigist saab niimoodi, ma lihtsalt ei kujuta ette, kust see riigieelarve täituma peaks. Päris kole olukord, ikka täitsa perses. Sest keegi ju enam makse ei maksa. Hiilivad kõrvale, sest on endal kitsas käes. Näed, mina ka ei maksa. Ikka täitsa perses.” “Ahh, olgu pealegi,” tõmbas maakler autole tagasikäiku. Ja sõitis taga seisvale autole sisse.

Ronisime autost välja. Maasturil polnud häda midagi, aga teine auto oli veidi mõlkida saanud. Maakler vehkis sõnatus ängis veidi aega kätega, haaras oma peast kinni, ringutas, sirutas ja jagas siis minult saadud rahapataka kaheks ning andis ühe osa taga seisnud auto juhile. Istusime tagasi autosse, mõnda aega sõitsime vaikides. “Kokkuvõttes oli ikkagi õnnelik õnnetus,” ütles maakler järsku. Kinnitasin talle, et minu meelest oli ka õnnelik õnnetus.

Lennujaam. Kohver pagasnikust välja, käepigistus.

“Helista mulle, kui tagasi tuled,” hõikas maakler.

Lennukis lugesin ajakirja Time arvustust Sony loodud uue virtuaalkeskkonna kohta, Selle nimi on Home. Põhimõtteliselt sama, mis Second Life, Sony klientidele on sisseregistreerimine tasuta. Arvustus oli pigem positiivne, kiituse osaliseks sai keskkonna üldine hea väljanägemine, ja turvalisus. Ka on avataride välimus ning miimika palju detailsemad kui Second Lifes. Mõnevõrra irooniliselt märgiti siiski, et endale avatari valides on võimalik valida üksnes seksika ja superseksika välimuse vahel. Samuti toodi negatiivse poole pealt esile, et Homes leiduvad virtuaalpoed on küllalt kallid, oma avataridele on võimalik soetada uusi rõivaid üksnes disainerbrändidelt nagu Diesel, Boss jne. Kokkuhoidlikumale virtuaaltarbijale pole mõeldud. (Õigluse huvides pean siinkohal mainia, et virtuaalteksad maksavad vähemalt esialgu siiski vähem kui sama brändi reaalteksad.)

Lennuk oli pilvedes, all kumasid Lodoni tuled läbi sumeda uduloori, misa andis neile hubase, küünlavalgusesarnase kuma. Maandumise järel jäi sellest järgi üksnes külm ja niiskus. Rongi oodates sain suurepäraselt aru, miks nad omal ajal pool maailma ära vallutasid. India anastamine tundus sellise kliima taustal igati positiivse programmina.

Hakkan uut kodu otsima. Saadan, kuulutusi, loen kuulutusi, vahetan meile. Selle toob kaasa mitmeid meeldivaid vestlusi ning mitmeid kahetsevaid äraütlemisi. Tasapisi muutun nahhaalsemaks ja palun endale igal korteriülevaatamis-külastusel kohvi serveerida. Tavaliselt pakutakse siis juba midagi ka kõrvale ning võimalik on kerge koosõhtustamine. Et olgu siis pealegi, et jah, ma tean, et ma olen a) tudeng, b) kunstitudeng c) töötu kunstitudeng d) töötu ida-Euroopa kkunstitudeng ja ma saan aru, et see ei pruugi teis, lugupeetud Londoni majaomanikud just usaldust äratada (olgugi, et te kinnitate alati, et vestlus oli erakordselt huvitav), aga päris tühjade kätega (õigemini, tühja kõhuga) ma teie juurest ka ei lahku.

Siin muide on populaarsed sellised peod nagu flatsharre partyd - üritused, kus mingil kindlal päeval kogunevad mõnda pubisse või klubisse kõik need, kes otsivad või pakuvad elamispinda. Saavad kokku ja joovad ja tantsivad ja tutvuvad ja leiavad teineteist ja siis mingil hetkel, nagu sellistel puhkudel ikka, tekib küsimus, et "kas minu juurde või sinu juurde?" ja siis tuleb veel küsimusi, et kui suur on sel juhul elektriarve ja et kas on gaasiküte ja kas internet on sees ja kas sooja vee surve kraanis on piisav.

Esialgu pole ma midagi huvitavat leidnyd. Pean kirjavahetust ühe naisprofessoriga, kes keeldub oma pärisnime ütlemast ja kasutab varjunimena Alice in Wonderlandi. Eks näis.

Eile nägin oravat kes istus puuoksal ja röökis. Pikalt ja läbilõikavalt. Lisaks on kesklinnas palju rebaseid.

Kohalikke uudiseid

2009-01-17T15:16:00.000-08:00

Selgus, et Banksy on hea haridusega kõrgepalgaline ametnik. Ja lisaks sellele on ta keskealine.

Tulgu Kuningriik

2008-12-12T03:09:00.000-08:00

Vastavalt muutunud maailmamajandussituatsioonile profileerun ümber akadeemikuks. Kuna paar aastat tagasi ilmutas lähenev maailmamajanduskriis ennast mulle unenäos, siis alustasin ümberorienteerumist kapitalismilt kultuurkapitalismile tegelikult juba aegsasti. Ja nüüd, kus kriis on käes, olen ma valmistunud. Nüüdseks olen jõudnud omadega sinnamaale, et hakkan sisenema järgmisesse faasi - ma loobun palgatööst. Zen-kapitalistlikust vaatepunktist tähendab see, et avan töö ja tasu vahelise suhte vabaks tõlgendamiseks ning muudan sellega enda tehtava töö hindamatuks.

Peale selle vahetan ma Vabariigi Kuningriigi vastu.

Ministeeriumi suures saalis antakse üle Underi stipendium. Kultuuriminister ütleb: "Palju õnne Kunderi stipendiumi saamise puhul!"
See on ministri poolt huvitav teemaarendus. Mõtlen, millele või kellele ta selle sõnademänguga viitab? Ma oletan, et see on jada, kus on antud algus, mille põhjal tuleb tuletada õige vastus:
Under -> Kunder -> ........

Lahendan jada. Muidugi viitab minister Gert Kanterile.
Under -> Kunder -> Kanter

Ministri käepigistus on soe. Ka direktori käepigistus on soe. Direktor annab mulle Eesti Kunstimuuseumi kuldkaardi. Mina annan allkirja. Juhataja kohusetäitja annab mulle roosi.

Niisiis, on mul nüüd Kuningriiki minekuks kaasa antud kolm maagilist eset - raha, roos ja kuldkaart.
Roos närtsib, see läheb esimesena. Raha saab ka mingi aja pärast otsa, kusjuures, ma arvan, et palju kiiremini kui ma arvan. Kuldkaart aga jääb. Sellel kaardil on minu nimi ja see kaart kaotab kehtivuse siis kui mina suren. See kaart tagab mulle elu lõpuni tasuta sissepääsu kõigisse eesti Kunstimuuseumi filiaalidesse ja ükski piletimüüja ei tohi mind takistada ega ükski saalivalvur mulle hõlma hakata. See on väga praktiline, sest nüüd, kus ma Vabariigist lahkun ja Kuningriiki elama asun, nüüd kui ma oma korteri ära annan (penthouse kesklinnas, kõigi mugavustega, eriplaneering läbi kahe korruse, vaade pargile), siis tegelikult ju ei jäägi mulle enam kodu ega kohta, kuhu tagasi tulla. Niiet, võibolla siis, kui väga on vaja kodumaad väisata, võibolla siis ma võtangi oma kuldkaardi välja ja ööbin näiteks Adamson-Ericu majamuuseumis. Või Niguliste kirikus.

Järgmisel päeval tegelen kapitalitehingutega. Ministeerium konverteerib minu sümboolse ja kultuurilise kapitali ümber virtuaalseks rahaks ning see lähetatakse elektrooniliselt minu kontole, mille avasin pangas, mida enam ei ole.
Lasen kadunud Hanasapangal kogu konto üle viia Briti korrespondentspanka ning muuta arveldus naelapõhiseks. Loogika on selles, et kuigi hetkel pole võimalik ennustada ei seda, kas kroon devalveeritakse või mitte, ei seda, kas Swedbank peab vastu või mitte, ega ka seda, kas brittide drastilised sammud oma majanduse ergutamiseks osutuvad geniaalseteks või katastroofilisteks. Võiks öelda, et kõigi kolme puhul on võimalused fifty-fifty. Ja panustades briti rahandusele, jääbki võimaluseks võita või kaotada 50-50. Kuid, hoides krooni-arvet Rootsi pangas, liidab see kaks riskitegurit - Eesti panga ja Rootsi Swedbanki - ning tõenäosusteooriat rakendades jääb võidushansiks sel juhul 33% ning kaotuse omaks 66%. Seega, praeguses finantssituatsioonis on kõige mõistlikum konverteerida oma kultuuriline kapital briti naelteks. Seda enam, et naela vahetuskurss on praegu erakordselt soodne.

-----------

Õhtul vaatan youtubest klippi, kus esineb erakorralise avaldusega Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves.
President ütleb, et meie pole süüdi. President lahkub ja kaadri täidab Apple korporatsiooni logo. Klipi lõpetuseks näidatakse veel Vene tsaari suvilat - seal elabki nüüd meie president. Jah, suvilarajoonides ikka juhtub, et talvel, külmal ajal, kui pererahvas tagasi linna kolinud, et siis murravad asotsiaalid mõnda suvemajja sisse ja sätivad ennast sinna mõneks ajaks elama. Ega see kena tegu ei ole, aga parem ikka kui surnuks külmuda. Küllap, kui seda kaadrit Kadrioru lossist hoolega vaadata, siis leiaks sealt üles selle katkise aknaruudu, selle koha, kustkaudu sisse on mindud.

Muljeid konverentsilt

2008-12-08T17:46:00.000-08:00

Konverents oli mõõdukalt ebahuvitav. Tegelikult oli probleem muidugi peamiselt sdelles, et nemad rääkisid ja mina kuulasin. Mulle meeldib vastupidi. Nihelesin. Mõtlesin, kas oleks kuidagi, viisakalt ja tagasihoidlikult võimalik juhtida tähelepanu oma tagasihoidlikule isikule. Ettekandeseeria lõpetas James, kes tegi presentatsiooni oma iidolitest – mingid britid 60test. Kes olid ühtaegu suurepärased disainerid ja suurepärased kunstnikud. Ja lisaks sellele ka kommertslikult edukad disainerid, kes töötasid koos suurte korporatiivklientidega. James lõpetas oma ettekande nukra tõdemusega, et sellised titaanid jäävad minevikku, tänapäeval pole midagi niisugust võimalik. Võitlesin sooviga hüpata püsti ja rebida särk rinnalt lõhki. Paljastamaks hunti lambanahas. Surusin selle tungi alla.

Konverentsi kõige harivam osa oli tagasiteel lennukis loetud ajakirja Time restoraniarvustus. Nimelt, seoses majanduslangusega on uus trend restoranibisnesis, et meisterkokad töötavad oma kodus ja pakuvad külastajatele hõrgutisi oma köögis. Pärast pesevad nõud ise ära. See annab vahetuma kontakti publikuga, vaba suhtlus, meisterkokk loivab ringi dressipükstes ja kuulab Slayerit ning küpsetab ainult seda, milleks parasjagu tuju on või mida külmkapist leidub. Kuid see ei ole kaugeltki piir. Publikuga on võimalik saavutada veelgi vahetum kontakt. Grupp radikaalseid meisterkokkasid on otsustanud loobuda restoraniseinte steriilsest vaikusest ning on suunanud oma tegevuse otse tänavale. Sinna, kus elu tegelikult käib. Need kokandusgurud liiguvad riingi treileritega ning pakuvad tippklassi delikatesse möödujatele otse autoknast.

Kuid tõeline ilmutus peitis ennast Time trendirubriigis. Siit see tuleb: Karl Lagerfeldi jakk, mis on valmistatud LEHTKULLAGA KAETUD KARUSNAHAST! Ma ei liialda, kui ütlen, et see jakk on valgustuslik - just siis kui lootus oli kadunud, just siis kui tundus, et me peame hakkama käituma mõistlikult, säästma ressursse, taaskäitlema ja elama planeediga käsikäes. Siis, sellel inimkonna kõige pimedamal tunnil tõusis püsti Karl Lagerfeld ja näitas, kes on looduse kroon. Screw the economic depression! Screw the environmentalists! Jah, kallid kadumisohus loomad, kui te juba arvasite et head ajad on tulekul, kui te arvasite, et te olete nüüd inimeste sõbrad, et teist tegelikult hoolitakse ja et kõigile hullult läheb korda pandakarude suguelu, siis eiei, vara rõõmustasite, kiisukesed-kutsukesed. Jajah, teie kuldaeg tuleb. Aga hoopis teistmoodi kui teie lootsite, oi jaa, see tuleb, aga mitte nii nagu teile meeldiks. Lugege, hülgepojad, ajkirja Time ja värisege. Sest teie tunnike on lähedal. Inimkond pole oma viimast sõna veel öelnud. Käes on sügistalvine hooaeg! Ja need vähesed loomakesed, kellel õnnestub see üle elada, need teadku, et pärast sügistalve tuleb ka kevadsuvi. Ja kevadsuvised trendid on juba hoopis teisest mastist. Need on hoopis teised trendid, need on sellised trendid, mida teie teada ei taha, oioi, see on kollektsioon, mida te uneski ei julge näha. Ütleme nii - kevadsuvel lähevad ka koerad ja kassid loosi.

Muide, on olemas vähepopulaarne evolutsiooniteooria, mille järgi evolutsioon toimib vastassuunas. Õigemini on see regressiooniteooria. Selle järgi on kogu fauna mitmekesisus tingitud inimkonna mandumisest. Selle järgi on loomad allakäinud inimesed. Nagu ütlesin, pole see teooria eriti populaarne, kuid faktid räägivad iseenda eest. Võtame näiteks karu – tugev küll, aga rumal. Rääkida ei ole temaga millestki. Umbes nagu karvane Värnik. Vihmauss on muidugi äärmuslik näide – ühtaegu selgrootu ja rumal. Loll, oled vihmauss, loll! Ja nõrk oled sa ka!

PS: vaalad on paksud.

Siinkohal oleks kohane tsiteerida üht ansambli Clash laulupealkirja

2008-11-24T02:04:00.000-08:00

Aga kuna ansambel Clash on täiesti mõttetu süldibänd, siis teda me küll ei tsiteeri.

Ja nüüd langetagem leinas pea. Mõelgem nüüd igaüks vaikuses sellisele hetkele, mis meile kallist kadunukesest kõige kaunimana on meeltesse jäänud.

2008-10-25T08:23:00.000-07:00

Vanaema matused. Palju inimesi, kellede nimesid ma enam ei tea, kõned.

Mälestuspilt. Üleelmised jõulud, meie väike suguvõsa istub ümber laua, vesteldakse. Me ei käi eriti läbi ja sellised koosviibimeised on segu jahedast viisakusest ning südamlikult kohmakatest katsetest omavahel suhelda. Need harvad kokkusaamised ongi viimane instants, mis meie puhul laseb veel eksisteerida sellisel mõistel nagu suguvõsa. Kuid seekord oli jutt ühel hetkel läinud seksile. Ma ei suuda meenutada, kuidas täpselt, mis puhul ja millega seoses selline ülimalt ebatõenäoline teema üles kerkis, aga igatahes nii läks. Räägiti midagi seoses seksuaalsusega. Ja siis järsku ütles vanaema: "Mina olen oma elus kõike teinud." Toas jäi vaikseks. Ka vanaema ei öelnud enam midagi, vaatas lihtsalt natuke aega õrnalt naeratades kaugusse.

HORROR MIRROR

2008-10-21T12:41:00.001-07:00

Starring: mad Ly

2008-10-15T11:12:00.000-07:00

Veri ja au

2008-09-22T15:42:00.000-07:00

Onu helistab. Vanaema hakkab surema. Sõidan vanaema vaatama. Ta lebab voodis, parem käsi tolkneb lõdvalt õla küljest välja. See ei liigu enam ammu. Nüüd on ka jalad alt vedama hakanud. Nüüd ei liigu enam ka parema käe sõrmed. Vanaema on muutunud väga väikeseks, ta hakkab endasse tõmbuma. Varsti viiakse ta haiglasse. Poleks kohti saanud, aga peaarst on perekonnatuttav. Ikka ei jagunud kohti. Siis ütles peaarst alluvatele, et vanaema on tema ema ja käskis ka vanaemal kõigile öelda, et ta on peaarsti ema.

Aasta tagasi.

Istusin vanaema elutoas ja jõin kohvi. Vanaema rääkis Volodjast. Volodja elas neil vastasmajas, oli torulukksepp. Siis jäi töötuks. Siis viska Volodja naisel üle, ja naine omakorda viskas Volodja välja. “Aga kuhu sel Volodjal minna oli? Mitte kuhugi, ega ta tahtnudki kuhugi minna. Ta oli ju pool elu siin elanud.” Volodja kolis vanaema maja trepikotta. Oma maja trepikojas olla häbenes. “Eks tal ju viinaviga oli,” ütles vanaema, “aga muidu oli hea inimene, ka purjus oli vaikselt, ega ta siin mingit tüli ei teinud.”. Vanaema maja rahvas teadis ju Volodjat küll. Kui tuli talv, siis majarahvas viis Volodjale soojemaid riideid ja keegi hankis suure paksu teki, et Volodja trepikojas ära ei külmetaks. Aegajalt kutsus üks või teine Volodja tuppa ja andis sooja süüa. Majarahvas lapsendas Volodja ära.

Ühel hommikul ärkas vanaema trepikojast kostvate mütsatuste ja oiete peale. Ei teadnud, mis teha, kartis ukse ligigi minna. “Siis ma mõtlesin, et mis mul ikka karta, ma juba vana inimene,” võttis vanaema end lõpuks kokku, keeras ukse lahti astus koridori. Koridoris oli pikali Volodja ja kaks politseinikku tagusid teda loiult jalgadega, püüdsid Volodjat trepist alla lükata. Vanaema ei saanud selle tegevuse mõttekusest aru. “Miks te nii teete? See on ju Volodja,” küsis ta. Politseinikud ei teinud temast välja, aga Volodja nägi vanaema ja hakkas appi karjuma. “Vilmotshka, pomogite, Vilmotshka, skazhite im” jne. “Miks te seda teete, see on ju Volodja” nõudis ehmunud vanaema. Politseinik pöördus vanaema poole, ta oli veidi üllatunud. Aga selgitas siis viisakalt: “Proua, minge teie ilusti tagasi oma korterisse. Pole mingit põhjust muretsemiseks. Tegemist on asotsiaaliga. Aga ärge muretsege. Me ajame asja korda.” Teine politseinik lõi volodjale munadesse. Vanaema haaras politseinikust kinni ja karjus: “Kuidas te saate niimoodi teha, ta on ju elus inimene!” “Proua, see ei ole enam inimene,” selgitas politseinik pisut tülpinult. Nagu lapsele räägiks. Volodja üritas trepist ülespoole vingerdada, tagasi turvalisse trepikotta, vanaema jalgade poole, politseinikest eemale, tagasi, teki alla. Jope Volodja seljas kägardus vastu trepiastmeid, jäi käsipuu serva taha kinni ja paljastus suur tükk paljast Volodja ihu. Valkja nahaga kaitsetu kõht tuli nähtavale. See oli nagu helendav päikeselaik keset halle riideid ja porist trepikoda. Politseiniku pilk peatus sellel. Siis surus politseinik oma jala selle laigu sisse, ta tegi seda süütult nagu laps, see lihtsalt tekitas temas uudishimu, ta tahtis võibolla näha, mis juhtub, kui sinna piisvalt tugevalt vajutada. Volodja hakkas väänlema. Siis tõstis vanaema käe politseiniku õlalt, ta liigutas selle tahapoole, võttis kaarega hoogu ja lõi täiest jõust politseinikule näkku. “Proua!” hüüatas politseinik. Vanaema lõi teda teist korda näkku.

Midagi vanaema karjus ka, naabrid tulid ustele vaatama, täpselt vanema ei mäleta, igatahes politseinikud jätsid Volodja trepikotta vedelema ning lahkusid. Vanaemast oli saanud trepikoja kangelane. Ka mina olin tema üle väga uhke. Jõime kohvi.

“Kui ma teist korda talle vastu vahtimist andsin, siis käis randmest jõnks läbi.” Vanaema tõstis oma parema käe. Käelaba oli lõdvalt randme küljes rippu, nagu surnud loomake. “Näe, enam ei liigu,” ja raputas kätt. Käelaba jõnksus tahtetult siia-sinna.

Ja enam ei hakanudki liikuma. Hoopis halvatus hakkas piki kätt edasi kasvama. Tekkisid trombid. Murdunud randmest väljavoolavad hüübinud vere tsüstid kandusid koos elava verega mööda organismi laiali ja ummistasid veresooni. Üksteise järel, sõrm sõrme, lihas lihase haaval hakkas vanaema keha üles ütlema.

Ka Volodja jäi sellest ajaks teadmata kadunuks. “Küllap tulid öösel tagasi ja viisid Volodja ikkagi ära. Oleks pidanud trepikoja ööseks lukku kerama,” kahetseb vanaema.

Haigeks jäämine

2008-09-06T14:46:00.000-07:00

Peeter saatis mulle meilile järjekordse arvujada:
11
21
1211
111221
2211111211

Vastasin talle:
1121122111111221

Mõne aja pärast saabus Peetrilt teade: “Õige”

Ta ei mõtle neid ülesandeid ise välja. Ta saab neid oma endise naise isa käest. Naisest läks juba mõnda aega tagasi lahku, aga äiaga vahetavad meile edasi. Äi on küberneetik, Akadeemia liige. Ja saadab Peetrile aegajalt ülesandeid, Peeter saadab need mulle edasi,mina saadan vastused Peetrile, Peeter saadab need äiale. Ma ei ole tema äia kunagi näinud, aga Peeter on temast palju rääkinud, ta on oma eksnaise isast üsna silmnähtavalt jatkuvalt sisse võetud. Peeter ei lase äiast lahti. Tundub, et põhjusega. Näiteks ükskord kui Peetril oli naisega pikem tüli, mida nad kuidagi ära klaarida ei osanud, soovitas äi neil Gödelit lugeda. Niisugune soovitus lõi esmalt muidugi pahviks. Peeter küsis minult, mina küsisin Eintalult. Kokku saime lõpuks aru ka, mida Peetri äi silmas pidas. Ikka miittetäielikkuse printsiipi – ühtki probleemi pole võimalik lõplikult lahendada, avamata uusi probleeme. Mida suurema põhjalikkusega püüda peretüli klaarida, seda kindlam on, et lahenduse asemel avastatakse uusi, võibolla isegi väga põnevaid, seni mitteeksisteerinud probleeme. Äia peen huumor.
Järgnes koosolek. Teemaks tooteuuendus. Senine marginalne madalakvaliteediliste ja odavate lihatoodete bränd kavatseb otsustavalt laiendada oma turuosa. Mõte hea – säästutoodetes on ajavaimu. Saiast ja siseorgaitest tehtud vorst kõlab trendikalt. Meie pidime lisama lihtsalt sobiva vormistuse. Kuidas siis pakendada vaesust? Loomulikult rahvuslikku kesta. See oli samuti kõigile selge.
Niisiis asusin tootepakendi jaoks visandama rahvuslikke mustreid. Sakilisi kaheksaharulisi tähti ja seelikutriipe. Selle peale saatis kolleeg lingi Dubai Rahvusvahelise Lennujaama uuele firmagraafikale. Lennujaama logoks oli seesama, käpikutelt ja kirivöödelt tuttav kaheksaharuline täht. “WTF?” küsis kolleeg. Kuna olin elnevast vestlusest matemaatikalainel, vastasin talle hetkelise inspiratsiooni ajel, et tegemist on arhetüüpse kujundiga, neljadimensionaalse kuubi ehk hüperkuubi kahedimensionaalse kujutisega. See avastus pakkus meile lõbu, vaatasime, mida veel rahvusmustritest deshifreerida õnnestub. Tähtedega on nüüd selge, aga seelikutriibud? Sirged triibud. Sirged. Paralleelsed. Paralleelsed sirged lõikuvad lõpmatuses. Ja siis? “Lobatshevski,” sekkus Peeter. Misasi? “Lobatshevski,” jäi Peeter endale kindlaks. Niisiis, Lobatshevski geomeetria, mis põhineb Eukleidese geomeetria viienda postulaadi eitamisel. Lobatshevski sfääriline geomeetria lubab paralleelsetel sirgetel lõikuda, ristuda või üldse igal võimalikul moel põimuda. Asi vääris edasist uurimist – milliseid keerulisi mustreid küll võivad rahvaseelikute monotoonsekspeetud triibud tegelikult sisaldada? Hakkasin googeldama. Kõigepealt leidsin, et osta.ee-s oli 1999 aastal müügil Lobatshevski mälestusmedaljon. Lobatshevski nägisellel välja nagu saledam versioon Beethovenist – vaatas fraki varjust igisüngelt altkulmu, stiihiline juuksepahmakas peast välja voogamas. Selge. Romantik. Googeldasin edasi. Mõned päris huvitavad artiklid. Ja siis sattusin kellegi kodulehele, kuhu oli koondatud suurmeeste mõtteteri.
Ja seal see oli:

“Armastus on funktsioon, millel puudub tuletis negatiivsuse piirkonnas.”

Nikolai Lobachevsky

Esimesel hetkel tundus see tsitaat mulle naeruväärne. Aga ma lugesin seda aina uuesti ja uuesti üle. Ja see ei tundunud mulle enam naeruväärne. Siis jäingi haigeks.

Ajutine kõrvalekalle reisisihis

2008-09-06T06:30:00.000-07:00

Ma olen olnud mõnda aega haige. Mingi salapärane viirushaigus. Viimase nädala olen püsinud kodus. Hoian akende ees kardinaid, et päevade tsükkel ei segaks minu loomulikult väljakujunenud rütmi, kus magan ja olen ärkvel paaritunniste raundide kaupa. See on hakanud mulle meeldima. Draivida, omas tempos, sissepoole. Loomulikult ma saan aru, et sellist elustiili ei peeta üldiselt eriti eluterveks. Seega sattus Mihkli ettepanek tulla Tartusse viljakale pinnasele. Tema ise on juba Tartus, esines Eclectical ära ja igavleb. Plaan oli koos galeriiruumid üle vaadata ja siis võibolla veidi üritustel tiksuda. Miks mitte, väljuda korraks siseeksiilist, vahetada ümbruskonda, teha midagi vajalikku ja tshillida kultuuriüritustel.

Mihkli ettepanek saabus telefonile kell 11. Kell 12 ärkasin. Kell 12. 30 väljusin kodust. Lähenedes bussijaamale nägin taksoaknast, et kella ühene Tartu buss seisab juba peatuses. Jälgisin bussi, olin valmis kohe bussi poole tormama, niipea kui takso petub. Raha oli täpne, keha pingul, adrenaliini piisavalt. Kui takso lõpuks peatus, olin juba maha rahunenud – Tartu buss oli mõned hetked varem minema sõitnud. 13. 10 olin ostnud pileti järgmisele bussile, see väljus alles kell 14 00. Mul oli tüütult palju aega, astusin bussijaamast välja ja mõtlesin, et helistaks kellelegi ajaviiteks. Otsisin telefoni. Ma ei leidnud seda kusagilt. Püüdsin meenutada, kus ma viimati seda kasutanud olin - kodus, jah, tõenäoliselt olin selle koju jätnud. Telefoni oli vaja, et Tartus asju ajada, Telefoni oli kindlasti vaja. Võtsin bussijaama eest takso ja sõitsin koju, telefon oli ukse ees tooli peal, istusin uuesti taksosse ja suundusin tagasi bussijaama. Kui takso lähenes jaamahoonele võtsin rahakoti välja ja rahakotis sobrades taipasin, et ma ei mäleta, kuhu ma bussipileti olin pannud. Mälu pingutades meenus, et ma olin pileti kohe pärast ostmist kokku käkerdanud – motoorselt, nagu kassatsheki või taksoarve. See iseenesest seletab, miks kassasabas seisnud inimesed mind imelikult vaatasid. Maksin taksoarve ja kiirustasin kassade juurde. Puistasin oma koti, taskud ja rahatasku läbi. Igasugu paberipahna ja klubikaarte, aga mitte bussipiletit. Tõenäoliselt olin ma pileti tõesti sealsamas kuhugi prügikasti poetanud.- ma ei viska prahti maha. Kell oli 13 55. Tartu buss oli juba peatuses, inimesed sisenesid. Trügisin piletisabasse. Siis tuli mul veel üks mõte. Helistasin hotlaini. Jah, see galerii suletakse laupäeval kell 16 00. Astusin kassa juurest kõrvale, kell 16 oleksin ma olnud Tartust veel kaugel, ma poleks mingil juhul jõudnud õigeks ajaks. Tartussesõit oli muutunud mõttetuks.

Niisiis, edasi Sise-Mongooliasse!

Tervisekontroll

2008-08-24T08:14:00.000-07:00

Gary Glitter väljus Vietnami vanglast. Ta lubas et ta ei jäta rock´n´rolli ja et ta kavatseb muusikuna edasi tegutseda. Gary Glitter muusikuna pole mulle kunagi mingit muljet avaldanud, minu meelest nägi ta vaatamata kogu glitterile nats pärdiku moodi välja. Aga ma saan aru, et ta on mees, kellel oli olemas peaaegu kõik, mida inimene võiks tahta elult saada. Nooruses meinstriim-popstaar, siis tavapärane allakäik, ja siis edukas comeback, mis polnud isegi mitte niiväga tagasitulek kui edasiminek – olles käinud põhjast läbi, hakkas mr. Glitter 90tel esinema ülikoolide poolunderground-klubides, tegi koostööd endast poole nooremate muusikutega, tema lugude sämplinguid kasutavad bändid, nagu Oasis, tõusid edetabelite tippu. Gary Glitterist sai kultuspersoon. Kuni 1997 viis Gary oma Toshiba-läptopi kohalikku arvutiparandusse.

Meenub üks ammune uudis, kuidas Britannias paljastati suurem lasteporno levitamisega tegelev jõuk. See oli esilehtede uudis, politseinikud seisid konfiskeeritud serverite ja kõvaketaste hunniku kõrval. Nad leidsid tuhandeid pilte ja mis palju olulisem, said enda kätte ka kogu kuritegeliku raamatupidamise. Jah, on oodata edasisi arreteerimisi, on oodata palju arreteerimisi, eksperdid kammivad kõvakettaid, taastavad meilivahetust, träkivad kontakte, aga juba praegu võib öelda, et niidid ulatuvad kaugele. Järgneval nädalavahetusel sooritati UKs kõikide aegade rekordarv enesetappe. Ontlikud kontoriametnikud viskusid ühtäkki kontoriakendest tänavale. Tublid pereisad läksid kodumaja pööningule ja ei tulnudki sealt enam alla.

Meenub ka, kuidas tuttav kultuuritoimetaja rääkis uhkusega, et tema mees oli paksnud ühte pedofiili. Nad olid oma lastega väljas, kui märkasid mänguväljaku lähedal pingil istumas ühte kõhetut vanamehenässi. Vanamehenäss äratas kahtlust, sest ta nägi välja kuidagi süüdlaslik, hirmunud, ta oli kössis. Ätt jõllitas mängivaid lapsi ning samal ajal näppis ennast. Kultuuritoimetaja mees on päris turske tegelane. Tavalises olukorras ei oleks abitu vanuri verisekstampimine midagi uhkustamisväärset. Antud juhtum on muidugi täiesti teist laadi. Kuri sai karistuse, kaabakas sai paraja õppetunni. Oleksin võinud muidugi küsida, et kas siis õppetund jõudis ka kohale, et kas lugupeetud kultuuritoimetaja arvab, et vanainimese seksuaalne sättumus peksu tagajärjel korrigeerus? Aga see oleks kindlasti olnud kohatu küsimus.

Meenub, et kirjutati, et viiel protsendil täiskasvanud meestest on pedofiiliakalduvus (on ka suuremaid arve välja käidud). See on raske haigus, nad peaksid abi saamiseks pöörduma spetsialistide poole.

Kolleegil on väike tütar tööl kaasas. Kuueaastane, mängib minu töölaua ees, on parasjagu ametis Spidermanilt käe otsast ära rebimisega. Niisiis, tõstan pilgu ja vaatan teda keskendunult - pikad blondid juuksed, armas nöbininaga näoke. Jõllitan teda natuke aega niisama. Siis liigun järgmise etapini. Riietan ta mõttes lahti. Ka selles pole mitte midagi huvitavat. Suvaline paljas titt. Jätab absoluutselt külmaks. Tore. Ma olen terve.

Kolleegid

2008-08-20T13:56:00.000-07:00

11. 20
Helistan Peetrile. "Tsau. Margus siin. Kuule. Kas sa tead, kas täna on mingi riiklik püha? Et nagu vaba päev?"
"Minu teada küll. Vähemalt mina olen praegu kodus."
Selge

12. 45
Telefon heliseb. Peeter. Olen vastates külma häälega, ngu mul oleks kiire. Tegelikult mul pole kiire. Tegelikult ma olen Peetri peale pahane, et keegi teine peale Peetri mulle ei helista. "Tere. Peeter siin. Kuule. Kas mu tütar võib sinu tööarvutiga mängida?" Jah, muidugi. "Okei. Tsau siis."

13. 03

Sõnum. Peetrilt. "Siin sulle üks arvujada. Vaata, kas lahendad ära."

Jada on:

1211

111221

13. 30

Saadan Peetrile vastuse:

312211

13.35

Peeter vastab. "Õnnitlen."

15. 07
Peeter helistab. "Kuule. Selline asi, et kas sa äkki juhuslikult tead, miks Tolstoi "Buratino" kirjutas?"
Ma ei tea. Aga soovitan tal googeldada prantsuse matemaatik Nicola Bourbaki.

19. 28
Peeter helistab. "See oli päris kõva. Aga mul on sulle mõistatus ka. See võiks sulle meeldida. Nii. On ütlemine, eksole, et "põrgu tee on sillutatud heade kavatsustega". Nii. Aga millega on siis sillutatud paradiisitee?"
"Ma nii küll ei tea, millega iganes, neid võimalikke vastuseid peaks ju olema palju."
"Jajah, on küll palju. Aga mõtle selle peale. Ma ise tegelesin terve nädalavahetuse selle teemaga. Ja lõpuks leidsin ka vastuse. Ma ei ütle seda sulle. Aga see tundus kõige loogilisem. Küsimus ise pärineb muidugi Piiblist. Ja vastuse leidsin ka Piiblist, seda võin sulle öelda."
"Ma oletean siis, et õige vastus sisaldab endas kuidagi sedasama küsimust?"
"Sinnapoole. Aga mõtle välja."

23. 56
Helistab Peeter. "Peeter siin. Mul on nüüd selline asi. Võibolla sa oskad seda seletada. Aga ma näen maailma üksikute piltidena."
"Et nagu slaidshõu?"
"Nagu slaidshõu. Veidi aega tagasi hakkas. See on päris huvitav. Kui ma siin sinuga räägin, siis ei ole, aga kui kõrvale vaatan, siis näen jälle stop-kaadritena."
Kõlas põnevalt. Sobran mälus, aga mulle ei meenu küll, et ma sellisest tajuhäirest varem kuulnud oleksin. Suudan ainult välja pakkuda, et äkki ta seisab hiiglasliku videoekraani ees. Ei, ta seisab bussipeatuses. Pakun välja, et äkki tema tajumotoorika võime sooritada sujuvat gestalthüpet on pärsitud. Kuivõrd ma ei tea gestaltpsühholoogiast mitte midagi, jääb mu vastus ka mulle endale täiesti arusaamatuks. Tunnistan, et ma ei suuda temaga toimuvat seletada.
"Okei," on Peeter pettunud. "Kuule. Aga ma vaatan, kui ma peaks omadega väga perse kukkuma, siis ma helistan sulle uuesti. Aga ma arvan, et ma ei kuku."

Sõjaturism

2008-08-12T04:39:00.000-07:00

Eile õhtul sain kettkirja, kus teatati, et Tallinna lennujaamast väljub 24 tunni pärast erilennuk Gruusiasse, eesmärgiga läbi viia humanitaarmissioon. Lahingutegevust välditakse, aga valmis tuleb olla ka tule alla jäämiseks. Teadet soovitati levitada ainult sõprade hulgas. Kontaktaadressid viitasid Eesti Reservohvitseride Liidu kodulehele. Ühesõnaga, nagu ma sellest välja lugesin, on rahvuslikult meelestatud paramilitantidel kavas minna tegema inimkilpi sõjaalustajale Saakashvilile. Ettepanek oli ahvatlev. Ma pole varem Gruusias käinud, ma pole varem sõda näinud. Juba mõte sõjakoldest tekitas minus meeldiva adrenaliinitulva. Tundub, et üksielamine on hakanud mõju avaldama. Mul on testosterooniülejääk. (See lööb välja pisiasjades. Näiteks eile trennis ei osanud piiri pidada ja rebestasin oma jalalihase.) Ja nüüd siis selline peibutis. Sõda looduskaunis paigas.

Helistasin Tarandile: "Tere, minu nimi on Margus. Kas teie otsisite vabatahtlikke Gruusia missioonile? Ma sooviksin missioonis osaleda."
"Tere Margus. Väga meeldiv. Kahjuks on meil juba kõik kohad täis, soovijaid oli väga palju. Aga suur tänu, Margus, teie soov missiooni toetada on meile väga oluline."
"Mis siis ikka, kõike head," venitasin pettunult.
"Järgmine kord," lohutas Tarand.

PS. Illustratiivseks materjaliks.
Kansei-tehnoloogia tegeleb emotsionaalsete käitumisskeemide kaardistamisega. See võib tähendada lihtsat tarbijakäitumis-uuringut, aga seda saab rakendada ka küberneetikas, näiteks eesmärgiga luua tehis-enesetedavus. Siin on Tokyos valmistatud Kansei-robot, kes suudab väljendada emotsioone. Ta on programmeeritud reageerima sõnadele.
Siin on, matemaatiliselt täpne emotsionaalne reaktsioon sõjale.

Näitlikult tõestatud hüpotees, mis väidab, et häid asju on alati vähe.

2008-08-10T00:31:00.000-07:00

Kirjanik Hasso tõi Peetri kätte oma verivärske romaani käsikirja. Mitusada lehekülge teksti. Hassol on kombeks kirjutada käsitsi masinal. See oli ainueksemplar. “Loe see läbi ja siis põleta ära,” ütles Hasso.
Peeter luges käsikirja läbi ja põletas ära. Peetri sõnul oli see väga hea romaan, tema meelest üks parimaid Hasso tekste. Erakordne teos. Verstapost Eesti kirjanduses.

On Stella uue plaadi esitlus. Tiraazh 500. Kontsert läheb väga hästi, Stellat võib julgelt nimetada kultusbändiks. Võin ette kujutada plaadiarvustusi järgmise nädala lehtedes. Ülivõrded, aasta plaat, kauaoodatud esikalbum Eesti alternatiivmuusika kroonimata kuningannalt. Viiis punkti viiest, kümme punkti kümnest.
Tanja haarab mu käevangu ja hakkab mind plaadileti poole lükkama. Arusaadav, ta tahab, et talle kingitaks plaat, pakun, et kindlasti tahab ta ka pühendust. Ja kuna tal endal puudub selleks igasugune põhjendus, siis kavatseb ta mind alibina kasutada. Mõistlik. Läheme Lotte juurde. Lotte seisab, käes peotäis plaate. “Tsau Lotte,” ütlen. Samal hetkel kahmab Tanja Lotte käest plaadid ära. Ta teeb seda sellise otsustavusega, et Lotte kaotab oma ülikõrgetel kontsadel hetkeks tasakaalu. Hetkeks on ta hämmeldunud ja ehmunud ja siis saab tasakaalu tagasi ning taastab enesekindla naeratuse. Midagi pole olnud. (Mulle meenub lõpulause Barbarellast: "Inglitel pole mälu"). “Palun signeerige ka!” nõuab Tanja.
Hommikul kodus loen oma saagi kokku – üks plaat ainult ongi jäänud mulle kotti. Huvitav, kas ülejäänud võttis Tanja või jagasin ma need ise laiali?
Lotte helistab ja ütleb, et neil varastati kogu tiraazh Mammu autost ära. Uurib, palju minu käes plaate on. Ainult üks – ei saa aidata, paha lugu, kuidas siis nii, oi-oi, ja võetigi kõik plaadid ära? “Pole midagi,” arvab Lotte: “kohe teeme uue tiraazhi.”
Paar päeva käib jutt uuest tiraazhist, siis ütleb Lotte MSNis et läks mehest lahku ja on nüüd täiesti rahatu. Ja kavatseb minna määramata ajaks hääletama.
Niisiis on minu käes ainus teadaolev eksemplar, kuhu peale salvestatud oluline peatükk kohalikust popmuusikajaloost. Aasta album. Ainsuses.

Olen taaskord kaasatud riigipea matuste ettevalmistamise projekti. Novembris tulevad. Tõsi küll, tegemist on kõigest ümbermatmisega. See on muidugi mõningane pettumus. Samas, ma saan neist ka aru, praegu on vaesed ajad ja tuleb käituda säästlikult. Märksõnaks on recycling - ja seda ka rahvuslikku kokkukuuluvustunnet kasvatavate projektide puhul. Loodan siiski, et see ümbermatmine on tegelikult mõeldud eelproovina, väikese soojendusena enne päris sündmust. Mina igatahes olen valmis.

ESOTEERIKUD

2008-08-04T07:54:00.001-07:00

1

Oleme sõitnud juba ligi kolm tundi. Ma ei tea, kuhu me läheme, tean ainult, et koosolek toimub Andrese juures ja et Andres elab jumal-teab-kus metsavahel väikelinnas. Ma tean, et selliseid koosolekuid on neil toimunud ka varem, aga sel aastal kutsuti ka mind kaasa. Väljas tuiskab lumi. Vahepeal tegime mingi vana veskikõrtsi juures peatuse, et veidi soojas ruumis ennast sirutada ja mõned sigarid tõmmata. Veskihoones tuled põlesid, aknast oli näha, kuidas turvamees istus ja vaatas telekat, aga ust lahti ei teinud. Lõgistasime lukku ja hiilisime ümber maja nagu kodukäijad, aga sisse meid ei lastud. Loopisime konid ja tühja taara veskiõuele ja sõitsime edasi. Hakkab tuiskama. Õnneks moodustavad meie seltskonna tuumiku elus edasijõudnud mehed, kelle elustiili juurde käib iseenesestmõistetavalt maastur. Mõtlen, kui hea on, et ma ei taipa autojuhtimisest midagi, vastasel juhul tunneksin ma praegu suurt hirmu - nähtavus puudub, teed on jääs, kiirus suur. On asju, mida on parem mitte teada, magad rahulikult. Toetan pea seljatoele ja magan rahulikult.
"Tead," ütleb Kristjan: "noorema põlvkonnaga on see häda, et nad ei oska teha tasuta tööd. Meil on see võime veel olemas, sest meie mäletame teistsuguseid aegu ja teistsuguseid süsteeme Ja mina tean, ja sina tead, et lõppkokkuvõttes loeb ainult tahe. Ja fanatism. Erialane fanatism. Kõik muu on eimidagi. Aga noortel on idee, et nad võivad saada oma töö eest tasu, neil on ettekujutus õiglase tasustamise võimalikkusest. Selline illusioon võibki kergesti tekkida välismaal pakutavatest palkadest, mis on mõistagi palju suuremad kui siin harjunud ollakse. Siis võib tõesti tekkida tunne, et sa oled jõudnud olukorda, kus sa sooritad tasakaalustatud tehingu, et tasu on töö vääriline. See kõlab ju toredalt, aga tegelikult see on lõks. Sest kui sa tunnistad, et sa saad oma töö eest õiglast tasu, siis tuleneb sellest ühtlasi, et see, mida sa teed, on mõõdetav. Aga kõik, mis on mõõdetav, on tühine, sest iga numbri kohta võib nimetada teise numbri, mis on kümme korda, miljon korda suurem. Mina ei arva kunagi, et mulle tasuti nüüd õiglaselt. Mitte kunagi. Sest niimoodi ei tohi mõelda." Oksad klõbisevad vastu autokülgi. Oleme sõitnud üle nelja tunni. "Mis sa Alvarist arvad?" küsib Marko. "Ma arvan et ta on okei. Talle meeldivad asjad. See näitab, et tal on põhimõtted."
Andrese pleiss ei valmista pettumust. Asulas asub pood nimega "Pood", baar nimega "Baar" ja restoran tulikirjas sildiga "Restoran". Olen sarnast tautoloogiat mujalgi näinud. Teema üle juureldes suudan välja pakkuda kaks võimalikku selgitust. Esiteks - tegemist võib olla niivõrd arhailise asulaga, et see koosneb veel suures osas arhetüüpidest, alg-asutustest, asjadest iseeneses. Teine võimalik selgitus on risti vastupidine - tegemist on endise kolhoosikeskusega, ENSV kolhoosikeskustes aga lokkas teadupoolest postmodernism, ning see, et inimesed käivad einestamas "Restoranis" ning täiendavad oma varusid "Poes", on ehe näide poststrukturalistlikust mõtteviisist.
Ühte krüptilist kujundit püstitab Andrese naine parasjagu kodumaja ette. Ehitis koosneb keradest ning need on asetatud ristikujuliselt. Kolm kera vertikaalteljel, kolm kera horisontaalteljel. Kusjuures ühendatud on nii lineaarne jada (vertikaalteljel suuremale kerale toetumass väiksem kera, selle toetumas veelgi väiksem kera), kui tsükliline jada (horisontaalteljel väiksem kera, suurem kera, väiksem kera). Kerad on valged, ülemise kera sisse on pistetud porgand. Ma saan korraga aru, miks lumememmed on nii populaarsed - sest nende ilu on matemaatiliselt täiuslik.

6. sajandil enne Kristust tegutses Musta mere kandis pütagoorlasteks kutsutute usuliikumine. Sekt oli äärmiselt kinnine ja vägivaldne. On teada, et liikmetelt nõuti ekstreemset distsipliini, eksimused, nagu näiteks liigne lobisemine, olid karistatavad surmaga. Sekti juhi kohta pole kuigi palju usaldusväärseid andmeid, kõik tema arvukad biograafiad on kirjutatud sajandeid hiljem ja on sisuliselt väljamõeldised. Aristotelese teateil suutis sekti liider rännata ajas ja ruumis, üldlevinud on arvamus, et üks tema reitest oli kullast, mõnedel andmetel oli sektijuhil koer, kellega ta vestles, sest pidas teda oma surnud sõbra reinkarnatsiooniks.
Tegelikult pole teada, kas sektil oli üks kindel juht, või on Pythagoras kollektiivne persoon ja sekti juhtis tegelikult nõukogu ning ühte konkreetset Pythagorase nimelist isikut ei eksisteerinudki.
Laialt tuntud Pythagorase teoreem ei pärine pütagoorlastelt - nad küll tundsid teoreemi, kuid selles polnud midagi erilist, sest teoreem oli selleks ajaks juba sajandeid matemaatikutele tuttav.
Sekt tegeles esoteerilise numbrimaagia ning hingede transmigratsiooniga. Kuivõrd rääkimine oli keelatud, suhtlesid nad omavahel numbrite abil, sellest arenes teooria, et numbrid väljendavad kõiksust.
Ühel sektiliikmel õnnestus põgeneda ning teha pütagoorlaste salateadmised avalikuks. Tema suu läbi on teada pütagoorlaste hoiatus mitte süüa ube ning mitte astuda risti üle põikpuu, ka teatas ta, et nad on matemaatiliselt ära määranud ilu saladuse. Pütagoorlased said oma põgenenud liikme kätte, torkasid välja tema silmad ning kraapisid ja kustutasid kõikjalt maha tema nime. Põgenenud sektiliikme nimi pole teada.
Ka pütagoorlaste ilu valem pole säilinud, aga see polegi võibolla oluline, lause "Ilu on matemaatika" on geniaalne ka ilma igasuguse tõestuseta. Vt. ka "Medium is the Message".

Andrese appartmendis, lamades pinksilaual, teeb Marko ettekande. Ettekande sisuks on, et meil on nüüd rahad taga. Kõik, mis vaja, on tellitud ja jääb ülegi. Nüüd saab seada järgised sihid. Need sihid saavad kiiresti paika ja on küllaltki ootuspärased: meie sihiks saab hõivata aeg ja ruum. Kasvatada endale noorem generatsioon järgijaid ja muutuda rhavusvaheliselt tegutsevaks institutsiooniks.
Päeva lõpuks tunnistab Andres, et tal on paranormaalsed võimed. Ta nõustub mulle tegema toniseeriva seansi. Valan endale veini ja lükkan mängima John Mausi. "Ei-ei, nii me küll kuhugi ei jõua," ütleb Andres ja vahetab Mausi Pink Floydi vastu, võtab minu käest veiniklaasi ära ja pistab asemele kohvitassi. "Istu maha." Seanss kestab umbes tund aega. Siis läheme koosolekuga edasi. Kristjani estvedamisel paneme kokku soovitusliku kirjanduse nimekirja. Meie hulgas on mitmeid inimesi, kes õpetavad ülikoolides, nemad peaksid hakkama antud kirjandust õplaste hulgas propageerima.
"Seda, millest me siin täna rääkinud oleme, hakatakse kümne aasta pärast meenutama," ütleb Andres.

2

"Kogu see kamp tuleks laiali peksta! Pooled töötajad vallandada!" vehib Eha supilusikaga. "Eelkõige Valk. Tema sai võetud selleks, et ta om riigikogus sitsuvate sugulaste kaudu rahad ja load hangiks, nüüd on need oemas ja nüüd pole teda enam vaja!"
Eha naeratab tütarlapsele, kes asetab tema ette kausi suppi.
"Sina ju tegeled nende, noh, subkultuuridega. Vot. Siis neid tuleks tuua. Ja seda gräffitit. Seda ka. Aga folki ma ei taha. See mulle ei meeldi." Supilonks. "Aga ma ütlen, ega seal enne ei liigu, kui kõik vallandada, kes vaja. Pooleks tõmmata, ribadeks, välja visata! Kõik kohad on mõttetuid inimesi täis." Supilonks. "Nagu see, kes mul seal kabinetis istus. Õnneks sai see nüüd teise ruumi paigutatud."
"Kuidas tal on, tervis?"
"Ahh, nagu ikka, see ei saa ju midagi tehtud, enne tuleb jälle hullus peale. Tema projektide lappimisega mina küll tegelema ei kavatse hakata. Seda ma ka ütlesin. Et mina ei kavatse sellega koos samas ruumis istuda. Punkt." Supilonks. "Aga tead," Eha muigab kavalalt: "ma mõtlesin välja, mis sellega teha. Sel ju tuleb alati enne hoogu selline aktiivsusperiood, kus ta muudkui sahmib ringi ja tegutseb. Räägib igasugu projektidest ja nii. Eksole. Ega see neid asju kunagi ära ei tee, enne satub alati Wismarisse, aga sahmib kõvasti. Vot. Ja mulle tundub, et sellel on jälle hoog peale tulemas, on siuke, muudkui pakub projekte välja ja silmad muudkui säravad peas. Voot. Ja ma siis otsustasin, et annangi sellele konkreetselt hulga ahiveerimisdokumente läbi töötada. Need seisavad niisama, keegi nendega ju tegeleda ei taha. Ja ega seegi neid ära teha jõua. Aga lükkab nina alla ja vaatab, palju enne järgmist Wismarisse-minekut jaksab ära teha. Liigutused on sel praegu igatahes kiired, muudkui vehib kätega, kui räägib, nagu tuuleveski. Ja silmad säravad."
Eha nõjatub ettepoole ja neratab magusalt, kortsud tea näos joonduvad naerukurdudeks: "Aga sa siis tood mulle neid subkultuure, eksole?"
"Võib mõelda."
"Ohh-ohh, väga tore, väga tore:" rõõmustab Eha ja plaksutab sõrmedega. Tõmbub siis toolil tagasi ning ütleb omaette, justkui mind polekski sealsamas "Nii-nii. Sina oled mul siis kotis. Nüüd oleks mul veel kahte sellist elukat vaja."

3

Angelina klõpsab lahti paurpoindi ja näitab slaidi, mingist räpasest garaazhist, kus keset muud kola seisab suur külmkappi meenutav ese.
"See masin sattus meie kätte juhuslikult. Algul me ei saanud aru, millega meil tegu on. Me arvasime et see on mingit sorti modernistlik skulptuur. Ausalt-öelda kavatsesime selle algul isegi hüljata, sest see asjandus kaalus nii neetult palju."

Beware the Moniac

Bill Philips töötas Uus-Meremaal krokodilikütina. Kui puhkes teine maailmasõda, vaimustus ta filmikunstist. Ta arreteeriti Jaapanlaste poolt ning veetis mõnda aega vangilaagrites. Pärast sõda astus Bill Londoni Majanduskooli, kus puutus esmakordselt kokku Keynesi töödega. 1957 ehitas Bill Philips masina, mida hakati tundma nime all Moniac.
Pole täpselt teada kui palju selliseid masinaid valmistati, välja on pakutud arv neliteist.
Moniac ühendab kapitaliringluse-mudelid hüdromehhaanikaga. See masin on dünaamiline maailmamudel, kus kapital - värvitud vedelike kujul - voolab mööda golbe ja torusid, ühest mahutist teise, otsides tasakaalu. Moniac demonstreerib kompleksseid suhteid selliste makroökonoomiliste muutujate vahel nagu tarbimine, maksud, valitsemiskulud, investeeringud, säästud, intressimäärad, valuutakursid. Ekspordianumast mööda välisturgude-torukesi impordimahutisse, saades vahepeal juurde ja andes ära, läbides erinevaid institutsioone ja organeid, ammutades laenudeanumast ja täites töötusepudelikest. Iga muudatus vooluringis - näiteks maksukraani kitsamakskeeramine - lükkab süsteemi uut tasakaalu otsima - värvilised vedelikunired hakkavad jooksma mööda masina avatud sisikonda, moodustub krüptiline kaleidoskoop, millelt teadlik vaatleja oskab välja lugeda, missuguseid muutusi iga üksik väike ümbersaedistus kogu makromajandussüsteemile põhjustab. Võibolla ei juhtu suurt midagi ja kogu närviline värvidemäng on üksnes virvendus pealispinnal, antud juhul sõna otseses mõttes torm veeklaasis, võibola aga hakkab kogu vedelik voolama inflatsioonianumasse. Mis reaalses elus tähendaks majanduskatastroofi, töötust, nälga, massilist suremust, rahvarahutusi, kodusõda, riigipööret.
Professor Bill Philips püüdis turustada oma masinat kui näitlikku õppevahendit ülikoolidele. Ta esines reklaamklipis. Tal olid pea ümber lendlevad hallid juuksed ja sarvraamidega prillid. Ta ei vaadanud kordagi kaamerasse. Hoolimata masina märkimisväärsest hinnast, tundsid mõned ülikoolid asja vastu huvi. On fakt, et asja vastu tundis huvi ka Ameerika salaluure. On ka fakt, et Bill Philipsi sai mingitest allikatest ootamatu rahasüsti, ettekirjutusega, et professor täiendaks oma masinat, lisades oma majandusmudelisse anuma kirjaga "must turg".
Ühendriikide majandusanalüütikud olid aparaadist vaimustuses ning valitsus kinnitas grandioosse plaani soetada sadu Moniac-masinaid, et ehitada endale ei vähem ega rohkem kui kogu maailma majandusmudel, kus iga riigi jaoks oleks seadistatud spetsiaalne Moniac ning need kõik oleksid ühendatud ühte suurde vedelikuringlusse. Projekt katkes üsna eos, 60te teise poole läbimurded küberneetikas pöörasid investorite ja analüütikute pilgud mujale ning professorl Philipsi värvilise vee automaat ei tundunud ühtäkki enam kuigi seksikas.
Edasi muutuvad andmed kontrollimatuteks ning võivad olla osalt ka väljamõeldised.
Jällegi pole teada, kui palju masinaid Ühendriikide valitsus omandas, aga räägitud on vähemalt neljast. On inimesi, kes kinnitavad, et need masinad olid pidevalt kasutusel, neid lennutati mitmetesse partnerriikidesse, aitamaks Ühendriikide-sõbralikel rezhiimidel enda majandust seadistada. Pärast seda, kui kolonel Carlos Castillo Armas oli tema enda ihukaitsja poolt mõrvatud, võttis Guatemala valitsuskepi üle kindral Miguel Ydígoras Fuentes. Paraadportreel, kus värske riigipea võidukalt naeratades oma kabinetis seisab, on aimata taustal seina ääres seismas mingit suurt seifilaadset eset. Mitmed eksperdid on selles ära tundnud Moniaci. Kindral-president Fuentes on ajalukku läinud oma kummalise reaktsiooniga sellele, kui Guatemala vetest avastati seal illegaalselt traalivad Mehhiko kalapaadid. Kindral Fuentese reaktsioon sellele üsna tavalisele majanduspiraatlusele oli pretsedenditu - kõigepealt saatis ta mehhiko kalurite peale oma pommilennukid, seejärel esitas Mehhiko presidendile ametliku duellikutse. Tema idee järgi pidid nad Mehhiko presidendiga kohtuma Mehhiko-Guatemala piiril asuval sillal, duell pidi läbi viidma dzhentelmenlikult. Kindral Fuentese rezhiim kukutati kolonel Enrique Peralta Azurdia juhtimisel pärast seda, kui ameeriklaste Kuuba-invasioon, mille ettevalmistamises ka kindral Fuentes suurt rolli mängis, 1961 läbi kukkus. Ei kolonel Azurdiast ega tema järglastest tehtud piltidel pole täheldatud midagi, mis võiks meenutada Moniaci.
Pärast idabloki kokkuvarisemist, 90te alguse Ida-Euroopast pärineb mitmeid teateid Moniaci meenutavate seadeldiste kohta. Kinnitatud andmetel ilmus üks selline seadeldis mõned aastad tagasi välja Istanbuli Atatürki-nimelises Majandusinstituudis.

Ja nüüd on siis üks selline ka Angelina käes. Esialgu on kõige pakilisem küsimus, kuidas toimetada see Shveitsist Lätti. Nagu öeldud, kaalub see neetult palju. Angelina selgitab, et tõenäoliselt on võimalik taodelda raha seadeldise transpordiks Euroopa Kultuurifondilt (vt. www.eurocult.eu), esitledes Moniaci kineetilise skulptuurina ning nimetades ettevõtmise kultuurivahetuseks rändnäituse vormis.
Pannakse kirja projektiga liituvad organisatsioonid. "Kas Peterbur tuleb kaasa?" "Jah, Peterbur tuleb," ütleb Anna.
Siis läheme Pärnu randa ujuma.

Väljasõit rohelusse

2008-07-28T05:39:00.001-07:00

iksiksiks kõik on üks

2008-07-24T01:54:00.001-07:00

Majanduse ümberseadistamine. Sümptomid.

2008-07-14T04:53:00.000-07:00

Postimehe toimetus viib oma ajakirjanikele läbi kiires korras koolitusi. Idee selles, et lähitulevikus võtavad blogid ja mittekommertslik uus meedia ajakirjanduselt senise funktsiooni, uudiseid pole enam võimalik müüa, sest need levivad tasuta. Selleks et ajakirjandust kuidagi elus hoida, tuleb ajakirjanikel ümberorienteeruda loojutustamisele. Ajakirjandus ei suuda uue meediaga võistelda info edastamise mahus ja kiiruses, küll aga, ümberkanaliseerides oma töötajaskonna head haridust ja kirjutamiskogemust, suudaks ta seda ületada ilukirjanduslike näitajate poolest.

Tarbimiskampaania. Toote nimi on ÕNNE. Arutame erinevaid võimalikke auhindu. Säästlik elustiil tundub olevat hetkel trendikas teema. See peaks ka auhindades kajastuma. "Võid võita elektrisäästliku boileri!", "Võid võita kütusesäästliku hübriidauto!".
Ei, see pole piisav. Läheme rohkem süvitsi.
"ÕNNE on väikestes asjades!" - välja loositakse eriti väikeseid auhindu: kingalusikas, kilekott, mille sees on kamm jms.
"Võid võita seiklusliku reisi iseendasse!" (variandina reis Sise-Mongooliasse või ka, olenevalt sihtgrupist reis Sise-Sahhaarasse).
"Tule oma ÕNNE proovima!" - kampaaniaga auhindu ei kaasne, kõik ÕNNE nimelise toote ostnud võivad seda kodus proovida.

Kampaania jääb rahapuudusel ära.

Seda Piret ei mäleta

2008-07-11T16:56:00.000-07:00

Hakkasime Linnagaleriis tänaseks lõpetama, tegime ukse ees aega parajaks. Meie juurde hiilis mingi vanem mees veidras punases ülikonnas, ta tiirutas meie ümber, otsis silmsidet. Hängis enne ka, kunstinäituste avamisel on seda tüüpi üksikud vanemad mehed tavaline asi, noored kunstitüdrukud on ju ilusad. Ja piisavalt vabameelsed ning halastavad, et ei aja vanainimest kohe ära. Mees pilgutas silma ja ütles „Jah-jah, ekstaole“. Noogutasin talle ka. Jah, tüüpiline näitusepervar, tahab kindlasti oma elust rääkida. Mees astus ligemale ja tõmbas pintsakupõuest välja uskumatult stiilse kollase taskuraadio „Elektronika“. Selle peale oli kleebitud Piret Järvise pilt. „See on minu Piret,“ ütles mees. „Jooksis palajajalu ringi, muru sees, ise oli selline hästi pisike ja armas. Paljajalu.“ Mees vaatas hellalt kulunud kleepekat, kortsud tema näos värlesid tundeliselt. „Siis ta veel kuulus polnud. Ta ju oli siis alles pooleteistaastane. Heheh. Kus ta siis nii noorelt kuulus olla sai. Aga onju ilus tüdruk?“ Ütlesin, et on küll ilus tüdruk. „Aga mis sa arvad, kas pooleteistaastane inimene mäletab mind? Ta ei ole mind kakskümmend aastat näinud. Ega ta ei mäleta vist? Või mäletab?“ Ütlesin, et ma arvan, et ei mäleta. „Ega ta mäleta jah,“ ohkas mees, ta oli nukker, ta oli vana, ta oli mängust väljas. Mul oli temast kahju. „Minu Piret mind ei mäleta.“ Siis elavnes mees uuesti, tõmbas taskuraadio jälle välja ja libistas pöidlaga üle Pireti näo: „Vaata, Piret on kummaline tüdruk. Tal on selline kummaline ümmargune nägu, nagu ta oleks paksuke. Aga ta ei ole.“ Mees pööras minu poole: „Aga mis sina arvad, kas pooleteistaastane inimene mäletab mind?“ Ei, ütlesin. „Aga kui vanalt inimene mäletab? Kolmeaastaselt? Kas sina mäletad midagi, kui sa olid kolmeaastane?“ Mõtlesin natuke, vist jah. Ma mäletan oma vanaisa hiiglaslikke jalgu, mis kõrgusid taeva poole. „Minu Piret mind ei mäleta." Jah, see mees oli tulnud kõigepealt liiga vara ja nüüd oli juba liiga hilja. "Istus mul süles. Aga ta pole tegelikult minu Piret. Tema isa töötas koos minuga samas tehases. Me elasime kõrvalmajades. Aga Piretile meeldis minu süles istuda.“ Mees hakkas itsitama ja pilgutas mulle uuesti silma „Ma olen kõigile juba mitu aastat rääkinud et ta on minu tütar.“ Tema ilme oli korraks kaval ja siis muutus ta nägu jälle uskumatult, hingekriipivalt kurvaks. „Aga mis sa arvad, kas pooleteistaastane inimene mäletab mind? Ega vist.“ Ja siis jälle kaval ilme. „Aga ta teab, et ma tulen, ma olen juba kõvasti reklaami teinud. Sõnum on teele läinud. Tead sa, siin oli ju pensionäride meeleavaldus, seisid seal linnavalitsuse ees, sildid käes. Kaamerad olid kohal ja puha. Ma siis hüppasin nende pensionäride etteotsa, mind filmiti kõvasti, nad arvasid et ma ka protestin. Küsisid mult arvamust. Ja mina rääkisin kiiresti-kiiresti kaamerasse kogu oma jutu ära. Et ta on minu tütar. Ja need teised tolad seal taga seisid oma siltidega ja hüüdsid, et õige. Hehheh.“ Minu meelest oli see päris kaval, ütlesin, et see oli päris kaval. Mees noogutas rõõmsalt. „Ja tead, Piret tuleb ju varsti siia. Sest Lenna ju tuleb, tal on ju see kontsert koos nende.....eeee..teistega. Ja kui Lenna esineb, eks siis Piret tuleb ju ikka teda kuulama. Onju?“ Noogutasin. Miks ta ei peaks tulema. „Ja ma tulen siis ka. Piret ju juba teab et ma tulen, ta kindlasti nägi mind televiisoris. Aga mis sa arvad, kas pooleteistaastane inimene mäletab mind?" Ei. "Ei, ma tean, Piret on ju nüüd abielus. Aga ma võiksin tema lapsi hoida.“ Minugipoolest, arvasin. „Aga mis sa arvad, kas pooleteistaastane inimene mäletab? Ega vist ei mäleta?“ Ütlesin, et hakkan nüüd minema. „Jah-jah, ekstaole“ ütles mees. „Aga tead, sa oled ainus inimene, kes minuga täna viiskalt rääkinud on. Ainus inimene. Aitähh sulle. Ma soovin et sul läheks kõik hästi.“ Soovisin talle ka kõike paremat.

Minu nimi on Nipitiri

2008-07-11T08:05:00.000-07:00

Istume Tallinna lennujaamas lennukis, ilm on ilus, vaatame aknast välja, vaade on iseenesest kena - puud, pilved, asfalt, aegajalt mõned lennujaamatöötajad - aga veidi ükslune. Ja nii juba ligi tund aega, lennuk ei stardi miskipärast. Erilist paanikat ka pole, lihtsalt stjuardessid lappavad koos jaamatöötajatega pabereid ja arvutavad midagi. Ma olen liiga väsinud et hoolida, mul pole ka kuhug kiiret. Seisak kestab, lennukikapten esinneb viisaka vabandusega ning selgitab probleemi - nimelt on juhtunud täiesti kummaline situatsioon, kus reisijate nimekiri ning müüdud piletite hulk ei klapi, kuigi eraldi võttes on kõik nimekirjas olevad reisijad lennukis ning samuti on lennukisse sisenenud täpselt niipalju reisijaid, kuipalju oli müüdud pileteid. "We have a really strange situation here," nendib kapten.
Mõnda aega lapatakse pabereid edasi, see ei lahenda midagi. Ametnikud on siiralt hämmingus. Eraldi on kõik tõene, kokku aga tuleb vale summa. Kaks pluss kaks on kolm. Ja nii on, arvuta palju tahad. Tegemist tundub olevat mingi loogikaparadoksiga. Mind see eriti ei loksuta, minu jaoks on see, et sada tonni rauda õhus lendab, ka piisavalt ebloogiline. Aga kaptenil läheb juhe kokku ja ta kutsub kohale konvoi. Turvatöötaja hakkab liikuma läbi lennuki, korjates ära reisijate passe. Jõuab minu ees oleva meheni, võtab tolle passi, viskab loiult pilgu sisse, liigub minu juurde, võtab mu passi, viskab sellesse pilgu, jääb seisma, viipab teistele, hakkab õnnelikult naerma. Trikk on läbi nähtud - ühes lennukis viibis korraga ja üksteise järel kaks samanimelist inimest. Minu nimi minu eest on lõbus suur mees, värdjaliku soenguga, ta vahendab UKsse Vene prostituute.

ETVs on CD valmis ja ootab. Erinevatel põhjustel ei jõudnud ma sellele kohe järele minna ja nii see jäi mitmeks nädalaks, meenudes ja ununedes. Lõpuks sattusin telemajja, sobrasin valvelaua ja valvelauaümbruse läbi, kuid oma DVDd ei leidnud. Küsisin lõpuks valvuridantelt. Et minu nimele peaks siin CD olema, ütlen nime. Tädi suu hakkab ärevalt liikuma, korraks on isegi keeleotsa näha. "Ah teie see oletegi!," rõõmustab valvur. "Jaaajaahh, seda teie plaati meil siin küll enam pole. Me ei saanud seda oma majas hoida. Meil siin töötab ka üks sama nimega mees. IT-osakonnas." Ja too mees võttis hommikul valvelauast selle CD, sest tema nimi oli suurelt peal, trampis üles oma kabinetti, võttis paki lahti, pani DVD sisse, sai aru et see pole talle, tõi CD alla tagasi, valvur pakkis CD uuesti ära, kirjutas peale minu nime ja siis tuli mõni teine töötaja, võttis koos oma asjadega valvelauast kaasa ka oma kollegi nimega CD, viis selle üles ja pani minunimelise mehe lauale. Ja nii see muudkui käis. Trepist üles ja trepist alla. "Siis me otsustasime selle DVD majast välja viia.".
Saan inimese kontakti, kes segadust külvavat DVDd oma kodus hoiab. Too on puhkusel. Lubab jätta CD valvelauda kui tagasi tuleb. Lepime aja kokku. Unustan ära. Täna saan ETVst karmi meili, kus öeldakse, et mul oleks aeg enda lubadusi täitma hakata ja see DVD nende majast ära viia. Lisaks saan teada, et ETV valvurite jaoks olen ma juba naljanumber ja et nad peavad DVDd kogu aeg kaitsma oma minunimelise töötaja eest.

Ja siis veel see asi, et minu Elioni arved maksab kinni minunimeline rokkmuusik ansamblist Id Rev.

Sümboolne kapital

2008-07-09T03:30:00.000-07:00

silmad: Mürk ja Alalooga

HGDF

2008-06-05T16:36:00.001-07:00

Berliin

2008-05-08T08:11:00.001-07:00

Veri ja Au Tartus. Argo silmad

2008-04-24T12:17:00.001-07:00

Träpp

2008-04-19T19:30:00.000-07:00

Friedrich August Kekulé (1829-1896) oli saksa organokeemik, keda peetakse üldjuhul ka üheks orgaaniliste ühendite struktuuri teooria alusepanijatest. Enne teda levisid teadusmaastikul vaid väga ähmased ettekujutused selle kohta, kuidas aatomid molekulis üksteisega seotud olla võiksid. Kekulé uuris peamiselt mitmesuguseid süsinikühendeid, eriti benseeni. Juba oma 1858. aastal püstitatud postulaatidega tõi ta reeglipärasusi seni valitsenud ideedekorratusse, näiteks öeldes, et süsinikaatomil on alati neli sidet. Mitmeks aastaks jäi siiski ka Kekulé enda jaoks mõistatuseks benseeni molekuli struktuur. Probleem püsis, kuni suur teadlane ükskord ühes oma unenäos Oroborust kohtas: talle kangastus silme ette see mütoloogiline madu, kes sööb iseenda saba, moodustades nõnda täiusliku ringi. Pärast seda unenägu mõistis Kekulé, et benseeni kujuks on süsinikuring.

Trepp nagises ja oli ilmselgelt omadega läbi. Paar korda vajusin ise jalaga läbi trepiastmete. Õppisin astuma ettevaatlikult ja oma keharaskust trepil ühtlaselt jaotama. Aga see polnud siiski lahendus. Ma ei julgenud lõpuks enam endale külalisi kutsuda, sest kartsin, et nad ei oska õieti astuda, kappavad tormakalt astmelt astmetele ja kukuvad lõpuks läbi trepi. Nii ei saanud see enam kesta, ma pidin endale uue trepi ehitama.

Kõigepealt tuli vana trepp maha lammutada. See võttis aega, sest lähemal uurimisel tundus mulle, et trepp hoiab tegelikult üleval seina, kui trepp rutakalt maha lõhkuda, võiks see põhjustada ahelreaktsiooni ning kogu maja võiks kokku kukkuda. Võibolla. Kuna mul puudusid kogemused, oli parem olla ettevaatlik. Püüdsin ette kujutada maja ehitust ja mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda selgemalt mulle tundus, et trepp asub selles kesksel kohal. Maja oli niivõrd keeruline ja samas terviklik üksus, et olnuks ülim ülbus arvata, et sellest on võimalik lihtsalt mingi osa ära võtta, ilma et see põhjustaks muutusi kogu struktuuris. Seega, tuli olla ettevaatlik. Vingerdasin trepi all, seda altpoolt jupphaaval lahti võttes, tekkinud tühimikud täitsin kivide ja sodiga. See plaan töötas, kahe nädalaga olin trepi asendanud sodihunnikuga, see läks libedalt, maja ei tundunud seda märkavat, vähemalt ei põhjustanud see maja koguilmes mingeid hoomatavaid muutusi. Kõik püsis endistel kohtadel, uksed, aknad, seinad, katus. Trepp oli dekonstrueeritud. Maja püsis. Imetlesin oma sodihunnikut, millega olin kavalalt trepi asendanud, see oli täiuslik antitrepp. Kaunis ja hirmutav oma kaootilisuses ühtaegu. Mõnda aega puhkasin loorberitel ja ronisin koduuksest sisse ja välja mööda sodihunnikut. Siis tuli ette võtta järgmine etapp. Kõigepealt tuli varuda vajalikul hulgal materjali ja õiged tööriistad. Vajusin nädalateks meditatsiooni, õhtuti, poolunes, kui mõte ennast lõtvunud kammitsaist vabaks siputas ja mööda senitundmata radu putkas, püüdsin endale ette kujutada trepi ehitust, lihvisin oma kujutluspilti, kuni saavutasin täiusliku kolmemõõtmelise mudeli, mida võisin peas keerutada, iga võimaliku nurga alt silmitseda, vaadata väljast treppi ja vaadata trepi seest välja. Nautisin oma kujutluspilti, suutsin selle unest ja alteadvusest üleni välja kiskuda nii et sain oma vaimuloomingut lihvida igal vabal hetkel, piisas vaid silmade sulgemisest ja kergest kontsentreeumisest.

Hankisin materjali ja tööriistad. Need vedelesid mul mitu kuud kööginurgas. Korra käis külas tuttav ehitaja, jõime köögis ja loendasime joodud pudeleid, ühel erilisel vennastumise hetkel, kui mulle tundus, et me oleme üks, rääkisin talle oma trepist. Ta vaatas hindavalt materjalihunnnikut ja joonistas paberile trepi plaani, kuidas tema seda teeks, ja lisas ka mõõdud. Ta oli küll minu sõber, aga oli selge, et lihtsa ehitustöölisena ei saa tal olla nii rafineeritud ruumilist mõtlemist, kui minul. Pealegi oli ta skeemi joonistanud viie minutiga. Mina olen 4 aastat kõrgemat füüsikat õppinud. Viskasin tema plaani pealevaatamata minema.

Toksisn harjutamise mõttes naelu puuhalgude sisse ja puurisin kivitrelliga toaseina auke, ma olin valmis, kõik ootas. Mida mina veel ootasin? Haarasin trelli kätte, surusin hirmu alla, neelasin kurku kerkiva hommikusöögi uuesti alla, panin trelli tööle, surusin puuritera vastu seina, lülitasin puuri välja ja istusin oma sodihunnikule tagasi. Aga mis siis kui sein on õhuke, õhem kui ma arvasin? Mis siis kui maja kokku variseb? Esimese faasis õnnestus mul maja kenasti ära petta, lammutasin vana trepi ära, ilma et ta oleks arugi saanud. Aga nüüd? Ei, ma pidin teada saama, kui tugev on sein. Ja ma pidin teda saama, mis on seina taga. Põhimõtteliselt oleks saanud üürida tõstuki, parkida selle maja taha, vändata ennast 12 meetri kõrgusele ja välisseina lähedalt uurida. Aga mida see mulle andnud oleks? Poolikuid vastuseid. Seina sisse ma ikka näinud poleks, ikkagi oleks tulnud teha proovipuurimised. Infrapunaskanner? Rääkida ära keemialabori dotsent, et ta teeks mulle materjalianalüüsi? Võtta tõstukisse kaasa tuttav geoloog? Ronisin mööda sodihunnikut kööki ja surusin korgitseri veinipudelisse. Tundsin, kui nõrgad mu käed seda tehes olid. Kiirustades, et jõuda enne kui lõplik masendus saabub, enne kui kätest viimne elujõud kaob, rebisin pudelilt korgi. Muidugi, loogiline, see on ju neetud Gödeli printsiip: mida põhjalikumalt sa mingi probleemi lahendad, seda rohkem sulle uusi probleeme tekib. Gödel, kuri geenius. Jõin, kugistasin, neelasin, hingasin, neelasin, jõin niikaua, kuni ma enam Gödelist aru ei saanud, see aitas, siis tuikusin ehitusmaterjalide hunniku juurde ja ajasin naelatopsid ümber. Nüüd polnud need enam pikkuse järjekorras, ega üldse mingil kombel loogiliselt korrastatud, ka see aitas. Kindluse mõttes kiskusin välja ka puuriotsad ja segasin need kruvide hulka. Ja siis, tööriistakasti najal magades, sellel kõige pimedamal hetkel, kus kuudepikkune töö oli nurja jooksnud, kiskus mu mõte ennast lõpuks vabaks, kappas kaugemale kui varem, tõusis lendu ja tiirutas köögiaknast välja. Jah, see tiirutas ümber maja, mina lendasin ümber maja, pikeerisin elgantse kurviga mja taha seina juurde, libisesin mööda krohvi, jooksin mööda telliskivide nurki, siis lükkasin seina laiali, libisesin seina sisse, käisin läbi seina sisse ja välja. Hea et mul joonlaud kaasas oli. Tegin märkmeid, igaks juhuks kontrollisin kõik kolm korda üle. Jah, sein peab vastu, ma olin nüüd kindel. See oli joovastav tunne. Tegin võidurõõmsalt veel paar auringi ümber maja ja vupsasin seinaprao kaudu oma voodisse.

Avasin silmad. Jah, nüüd olin ma tõeliselt valmis.

Trepi ehitasin kuue päevaga. Oleks jõudnud ka kiiremini, aga ma tahtsin nii.

PARIM PIDU

2008-04-16T07:11:00.000-07:00

Shokk

2008-04-15T16:29:00.000-07:00

Heliseb telefon. Tundmatu number.
Aeglane raugahääl: "Tere.... Kas ...ma räägin ...härra Margus ...Tammega."
"Jah"
"Tere. ... Ma olen su vanaisa."

AASTAVAHETUS ON KOKKUVÕTETE TEGEMISE JA TAGASIVAATAMISE AEG

2008-01-08T03:06:00.000-08:00

Meil oli palju vihmausse ja konni. Konnadega ma ei mänginud, küll aga vihmaussidega, ma toppisin neid mudelautodesse ja tõstsin kühvliga. Aga ma ei söönud neid. Mitmed teised lapsed sõid. Mina sõin liiva, mul oli üks sõber, kes ka sõi liiva. Liiv oli hea. Me istusime liivakastis vastakuti ja mälusime liiva. Ma ei mäleta, et me temaga mingil muul kombel suhelnud oleks, meid sidus üksnes ühine maitse. Ükskord koos kividega kirsse alla kugistades tabas mind hirmutav mõte, et kirsikivid satuvad minu kõhus oleva liiva sisse. Ma hakkasin kartma et minu kõhus võib hakata kasvama puu. Sellest ajast lõpetasin liivasöömise, mõnda aega kahtlustasin siiski väikse puu olemasolu enda sees.

Meie lasteaiarühmas oli lisaks minule veel kolm eestlast. Ja siis oli kaks poissi, kellel üks vanem oli venelane ja teine eestlane, selliseid kutsuti poluvernikuteks. Poluvernikuid ei sallitud, vanaema ütles, et segaverelised on kõige hullemad, neid ei saa usaldada. Ma siis ei usaldanud. Ja kui avanes võimalus, üritasin ma neile ebausaldusväärsuse eest kätte maksta.

Mulle meeldis Masha. Ma rääkisin ka kodus et kasvataja Masha on minu lemmikkasvataja. Masha meeldis kõigile lastele. Sest oli dafitsiisdiaeg ja poodidest olid ammu kadunud kõik vähegi isuäratav. Aga kasvataja Masha oli ümmargune ja roosa ja tema nägu punetas, kui ta kõndis, siis oli näha kuidas ta keha kleidi all võdises. Teda vaadates tekkisid paratamatult paralleelid tarretisega. Või kreemikoogiga. Või sardelliga. Me armastasime teda, sest me olime pidevalt poolnäljas ja ta meenutas midagi söödavat. Eriti tore oli Mashaga õues olla, sest tema väike ümmargune ninaots tõmbus külma saades punaseks. Siis oli ta nagu kirsiga kreemikook. See ajas meid pöördesse, Masha tundus siis eriti maitsev. Masha teadis et tal on laste üle mingi eriline võim ja see tegi teda õnnelikuks, tema väiksed rosinasarnased silmad olid rõõmsad. Näiteks kasvataja Anna oli pikk ja sale, ega meenutanud midagi söödavat. Ja lapsed ei armastanud teda.
Lisaks sidus meid Masha ümber hirm, et me võime temast ilma jääda. Kõik teadsid seda, sest see oli saladus, et Mashal oli olnud Armeeniast pärit mees, kes läks armukadedusest hulluks ja oli ükskord tormanud lasteaeda, käes pikk nuga ja hakanud sellega rapsima, et lõigata endale tee Masha juurde. See mees viidi vangi, aga keegi ei teadnud, millal ta vabaks võib saada ja tahta tulla jälle Mashat väisama. Armeenlased ei jäta, ütles vanaema, nad on poolloomad, neil on veritasu. Nii ma siis kartsin, et tuleb võõras must mees ja hakkab ise meie maitsvat Mashat viilutama. Endale reisimoonaks, Armeeniasse külakostiks kaasa.

Õues võttis kasvataja Masha välja oma puudritoosi ja peegeldas sellega veranda seinale valguslaigu. Seda mängu kutsuti päikesejänkuks. See oli meie lemmikmäng. Me ajasime valguslaiku mööda seina taga, trügisime ja tõukasime, et just oma väikest käekest selle peale suruda. Aga iga kord kui keegi päikesejänku kätte sai, naeris Masha kelmikalt, liigutas peeglikest ja valguslaik libises püüdja peost takistamatult minema ning jaht päikesejänkule algas otsast peale. Ja me jooksime ennast hingetuks, sest kõik tahtsid päikesejänkut. Tagantjärele targalt võib muidugi öelda, et me lähenesime asjale põhimõtteliselt valesti, et see oli eos läbikukkunud üritus, ajada üksteist eemale tõugates ja teineteise kukil ronides taga päikese peegeldust seinal, et see ei saanudki kuhugi viia. Me ei mõistnud siis oma lapsearudega, et tegelikult me hoopis oleksime pidanud Mashalt peegli ära võtma. Nii oleksime me kätte saanud päikesejänku.

Loksa elanikel oli saladus - me remontisime allveelavu. Aegajalt juhtus nii, et vaikse ilmaga hakkas sile merepind ilma nähtava põhjuseta ühtäkki tugevasti lainetama, justnagu miski seestpoolt liigutaks seda, nagu tahaks meri ise endast midagi suurt välja tõugata. See pidi olema midagi väga jäledat, midagi rõvedat ja loomuvastast, et meri niimoodi öökis. Täiskasvanud vahetasid siis pilke ja ütlesid: "Tuumakas tuleb". Mehed tegid siis näo et lähevad niisama kuskile jõlkuma või sõpradega õlut libistama, tegelikult läksid aga hoopis Viiendasse osakonda tuumaallveelaeva putitama.
Oli üldteada, et üks USA tuumarakett on sihitud Loksa peale. Seetõttu oli ka meie Solnõshka-nimelise lasteaia sõjaline kasvatus tugev, meil oli lasketiir ja minu sõrm oli päris nobe. Kui null-klassi läksime, õppisime ühes tunnis Mõmmi-aabitsast suuri tähti lugema ja järgmises juhatati meid tuumafüüsika saladustesse. Seinale veeti kaart, kus näidatud tuumaplahvatuse tagajärjel tekkivate kahjustuste tsoonid, juurde jagati näpunäiteid, kuidas käituda vastavalt sellele, millises tsoonis sa satud olema. Näpunäited olid praktilised, apokalüpsisele astuti vastu koduste vahenditega: kui toimub tuumaplahvatus, tuleb heita pikali (vähendab lööklaine mõju) ja tõmmata endale peale valge voodilina (valge värv peegeldab tagasi radioaktiivset kiirgust), kindlasti tuleb lamada nii et plahvatuse epitsentri poole on suunatud jalad (sest me ju ei taha vigastada pead). Esimeses tööõpetuse tunnis tegime endile vatist ja marlist kiiritusekindlad maskid, mida pidime alati, alati endaga kaasas kandma. Kuna ma ei olnud loll laps, sain aru et see kaitsevahend pole tegelikult piisav. Niisiis, ühel järjekordsel õppekäigul kohaliku selvekaupluse all asuvasse tuumavarjendisse, kus lastel lubati proovida pähe gaasimaske, võtsime pinginaabriga asja tõsiselt - enamik gaasimaske olid defektsed, kiiritusefiltrid läbitorgitud või siis umbe läinud, me proovisime läbi hulga torbikuid, enne kui leidsime ühe, mis täiesti töökorras. Libistasin selle tunni lõpus vaikselt seljakotti. Pärast kooli läksime metsa, pinginaaber teadis ühte kändu, mille sees oli paraja suurusega õõnsus. Sinna peitsimegi kiiritusefiltri.
Mõni aeg hiljem läksin pinginaabriga tülli. Väga tülli. Mispeale ma hiilisin metsa, võtsin puuõõnest kiiritusefiltri ja lõin naaskliga sinna mõned augud, seejärel panin filtri puuõõnde tagasi. Kodus tegi vanaisa pannkooke, need olid head, kuid veelgi parem oli mõte sellest, kuidas puhkeb sõda ja meie külale vistakse tuumapomm, minu pinginaaber tõmbab kopsud veel saastumata õhku täis, jookseb metsa, haarab puuõõnest filtri ja surub selle suule, arvates et on pääsenud, aga see ei aita, hahahhaaa, see ei aita, ja siis kui radioaktiivne saaste tungib tema kopsudesse, saab ta aru, kui suur viga oli minuga tülli minna.

Korduma kippuvad unenäod / Ma olen seda näinud

2007-12-18T01:06:00.001-08:00

Ma olen seda näinud. Ma olen näinud esimest numbrit, mis tuleb. See number on inflatsiooni arv ja see saab olema 11. Sest kakskümmend üks miinus kümme on 11 ja kakskümmend kaks jagatud kahega on 11. Ja see on 11, sest üks teist on üks meist ja üks meist on 11.
Ma olen näinud, et Narva jõe taha tehakse inimeste kätega linn ja see linn teeb nii, et meie sadamates ei kanna vesi enam laevu ja vesiroosid hakkavad kasvama meie dokkides.
Ränk hoop on juba antud ja kohale jõuab tema kahetuhande üheksandal aastal ja temast paranemine võtab ühtekokku üheksa aastat. Kahetuhande üheksandal aastal maksavad need kes on võlgu.
Ja veel - Hansapank kukub ja temalt võetakse ära tema nimi.

vahepeal olnud asjad

2007-12-13T04:53:00.000-08:00

VANA KOOL

2007-12-06T03:33:00.000-08:00

Konvrentsiruumis oli kohal kogu eesti tütarettevõtte juhtkond pluss sekretär. Ja meie ettevõtte esindus. Oodati inimest multinatsionaalse korporatsiooni ladvikust. Me ei teadnud, mis on tema täpne amet või positsioon, tütarettevõtte omad samuti ei teadnud; teadsid vaid, et ta on neist kõigist üle. Siit alt vaadates nagunii polnud vahet, mitmendal astmel ta täpselt asetses, meil nagunii polnud piisavalt ettekujutust, et hõlmata tema suurust, me nagunii ei teadnud piisavalt numbreid, et mõõta tema mõju. Püramiidi tipp mattus pilvedesse ja pealpool pilvi ergas silmipimestava valgus.
Siis ta tuli. Tütarettevõttel polnud midagi head oodata, müük langes ning kuigi tegemist oli globaalse protsessiga, polnud see vabandus. Ta tuli. Multinatsionaalse korporatsiooni autoriteet. Heatujuline, energiline, karismaatiline, vitaalne. Polnud selge, kui vana ta oli, igatahes nägi ta noorem välja. Multinats pidas kohaletulnutele kõne. Nagu ma ühelt koolituselt tean, oli see üles ehitatud nn hamburgeri meetodil – kõigepealt väike kiitus, siis kriitika ja lõpuks väike ergutav õlalepatsutus. See võttis aega umbes tunni. Mul oli igav, sest ta sõnad olid tühjad. Aga ta ei olnud ka minu ülem ja minul ei sõltunud temast midagi.
Multinats rääkis ja ma vaatasin huviga, kuidas tema lausumine mõjub. Alguses, positiivse osa juures, olid tütarettevõtjad rõõmsad, kiitust tuli, seljad hakkasid sirgu minema, naeratati üksteisele; siis tuli aga kriitikaosa, inimesed tõmbusid oma toolil väikseks, igaüks vaatas enda ette lauale, murekoorem rõhus selja küüru, pastakad sorgeldasid närviliselt paberinurkades, tütarettevõtte juht oli hakanud juhmil pilgul pastakaga mineraalveepudeli korki sodima. Ta oli viidud tagasi lapsestaadiumisse. Ta oli nüüd kuueaastane. Siis tuli äratav õlalepatsutus, see taastas normaalse ajutegevuse. Tehti formaalsed kokkuvõtted ja lubati ennast parandada. Nüüd pidi mindama objektile ja õhtuks oli kinni pandud keeglisaal. Hotelli uksel avastasin, et olen kindad koosolekutetuppa unustanud. Läksin tagasi ja ühtlasi viskasin pilgu peale, et mida härrased siis paberinurkadesse joonistanud olid. Juhataja asetäitja (palk ca 80 000) oli joonistanud koosoleku ajal abstraktseid geomeetrilisi mustreid, valdavalt kolmnurki ja viirutanud nende lõikumiskohad; Põhja-Eesti müügijuht (palk umbes sama) oli vedanud paralleelseid jooni; tütarettevõtte juhatuse esimees (palk ca 120 000) ei olnud paberit puutunud, aga tema koha ees laual vedeles pudelikork, mis oli seestpoolt ühtlaselt tihedalt täis kritseldatud, täiesti mustaks plönniks, pimedaks sügavikuks; sekretär (palk ca 6000) oli joonistanud oma paberile lille.
Nüüd oli meil kiire. Objekti seina pidi hakkama katma hiigelsuur reklaammaaling. Seda tehnikat nimetati omal ajal supergraafikaks ja see oli kõva äri; aga juba ammu enam mitte. Õnneks olime leidnud ühe hingitseval ettevõtte, kes seda teenust veel pakkus, viimase omasuguste hulgast, kontoriga Pelgulinnas. Meie ülesanne oli saada tolle ettevõtte juhilt allkirjad, mis lükkaks kogu vastutuse tema kaela ja siis tuua mees objektile, multinatsile näha. Sõitsime Pelgulinna. Kallel oli uus auto, esimene päev sõita. Ekslesime puulobudike vahel ja keerasime hoovi. Mingid pässid jõid õlut. Üks, vuntsidega päss, tõusis meid nähes püsti ja teised jooksid meid nähes minema. Tema see oli. Mõnusalt jommis, taarus meile vastu. Ükskõik, asi oli vaja ära ajada. Läksime tema “kontorisse”, vunts hakkas midagi mõmisema sellest kui tähtis mees ta omal ajal oli. Ta kohmitses oma makulatuuris, tõstis mingi paberi üles ja ütles mulle “Kuule poiss, sa tule siia, sa, kurat vaata, kuidas omal ajal asju tehti!”. Ma ei alandunud tema poole vaatama. “Kurat, tule siia, poiss, ma ütlen sulle!” Kalle tõukas vuntsi kergelt ja too kukkus potsti toolile. Kalle lükkas talle ette paberid ja pani lauale pastaka. Vunts vaatas pabereid ja tema silmis oli lõputus. “Minge perse!” Kalle pani mütsi pähe, astus laua juurde ja sirutas käe, et võtta oma pastakas. Vunts napsas pastaka tema sõrmede eest ära ja, lepitatuna sellest väiksest võidust, kirjutas paberitele kelmikalt istsitades ühe jutiga alla, pööras siis pea Kalle poole ning vaatas talle väljakutsuvalt otsa. Kallel on ilusad intelligentsed silmad, aga vuntsi silmades oli, nagu juba ütlesin, lõputus, tühjus, idioodi üleolek. Selle vastu ei saa. Veel üks punkt vuntsile. Jah, täna oli tema päev. Läksime välja, et pakkida idioot autosse, kogu Kalle olek väljendas soovi toppida too õllest lehkav ese pagasnikusse, ikkagi uus auto, tatistab veel täis. “Sul on uus auto,” irvitas vunts, “aga see on sitt auto, mina sellega ei sõida. Telli mulle takso, ma olen tähtis härra!” ja keeras auto peegli tagurpidi. Selle peale kaotas Kalle närvi, surus lojuse kõrvalistmele ja vedas turvavöö üle tema punnis kõhu ja risti üle käte, ise samal ajal vuntsile kõrva sisisedes “Sa ei tea, kui tähtis mees MINA olen!”. Iseenesest oli Kallel õigus, ta oli tähtis mees, legend juba eluajal, kunagine noor staar, nüüd küps spetsialist. Aga paremad päevad olid muidugi juba möödas ja mina hingasin kuklasse, seepärast Kalle mind eriti ei sallinud. Istusime autosse ja võtsime suuna kesklinna. Paldiski maanteel õnnestus vuntsil üks käsi turvavööst vabaks rabeleda, aken alla keerata ning käsi ja pea autost välja pressida. Kalle vaatas teda jälestusega ning püüdis hoida rohkem tee keskele. Pooleldi vabaduses vunts aga lehvitas vastutulevatele autodele ja röökis: “Uhuuuuu! Vennad! Bratsõ! Sõitke siia küljelt sisse! Raisk, pursui on endale uue auto ostnud! Sõitke sisse! Sõitke siia sisse!”. Nii jõudsime objektile. Delegatsioon ootas, töölised telllingutel (tundsin ära paar endist maalitudengit) askeldasid eeskujulikult, multinats seisis naeratades vaateplatvormil. Ta oli teistest pikem, aga see ei olnud emakese looduse kingitus, teised lihtsalt hoidsid tema ümber kühmu. Multinats lehvitas meile, lehvitasime vastu, isegi vunts kahmas instinktiivselt läkiläki peast. Läksime trepist üles platvormile, vahetasime viisakusi, vunts oli õite taltsaks muutunud, kraapsas püüdlikult platvormi servale ja haukas töölistele mõned käsklused a la “Värvige vasak nurk ühtlaselt!” ja muud mõttetut aga eeskujulikku. Jätsime ta sinnapaika ja alustasime multinatsiga formaalset vestlust maast ja ilmast. Raske öelda, kas tundis vunts tähelepanuvajadust või oli tal lihtsalt olnud aega ennast koguda, aga järsku kargas ta meie vestluse sekka, haaras mul mantlihõlmadest tugevasti kinni, raputas ja nõudis: “Kas sa poiss oled oma kätega tööd teinud?” Ja vaatas õiglust otsivalt multinatsi poole. “Need raisad ise käsi ei määri, tänapäeval ei osata üldse oma kätega tööd teha! Kuidas siis niimoodi saab?!”. Siputasin ennast vabaks, ülejäänud delegatsioon seisis ehmunud nägudega, õudusest tardunud. Vunts vaatas ikka veel vastust oodates multinatsi poole, too pööras pea huvitatult viltu, keeras oma kõrva armulikult lärmaka aborigeeni poole. Siis vuntsil koitis - kõige tähtsam ülemus ei mõista eesti keelt! Ja see sähvatus avas tema ees hoopis uued perspektiivid ja tema sai teadlikuks oma metsikust vabadusest - ta on karistamatu, ta võib öelda, mida tahab ja temale ei pea sellest mingit häda juhtuma, sest temast ei saada nagunii aru, ta võib öelda, mida tahab, sest ta on nagunii viimane, kes oskab teha seda tööd, mis on vaja ära teha. Ta on ainus. Ja ta vedas näpuga poolringi meie kõigi peale ning röökis: “Te raisad, pikamantlimehed, ma tahaks teid tunkedes näha, ma tahaks teid tellingutel näha! Ma tahaks seda näha, te raisad ei oska enam tööd teha! Kuradi perses on kõik!” Jah, täna oli tema päev, sest ta oli viimane, kes oskas teha seda tööd, mis oli vaja ära teha.

Tüdruksõbra vanaema

2007-11-18T11:51:00.001-08:00

..."Ta ei kuule eriti, sa pead temaga kõvasti rääkima"....

"Tere!"
"Ma ootasin sind. Kaua."
"Väga meeldiv!"
"Ma ei näe sinu nägu. Ma tahaksin näha, aga ma ei saa. Kui Mare ära suri, siis ma enam ei näinud. Kõik muutus halliks, piirjooned kadusid ära."
"Noh, pole hullu!"
"Ma ei tunneks sind ära, kui sa uuesti tuled. Kas sul on oma maja?"
"Ei, ma üürin korterit!"
"Kas see on uus maja?"
"See on vana maja! Aga see on korda tehtud!"
"Kas see on puust maja?"
"Jah, puust maja!"
"Kui paha. Sa pead olema ettevaatlik. Ma ei näe, aga ma kuulen, ma kuulen raadiot, ma tean, mis toimub. Sa pead ettevaatlik olema."
"Eks ma ikka olen!"
"Kui on vana maja ja see on tühi maja, siis omanikul pole sellest kasu. Ta ei saa võtta selle peale pikaajalist kindlustust. Seda ei saa, kui maja on ilma inimesteta. Siis võtab omanik majja üürnikud. Siis saab ta pikaajalise kindlustuse. Ja siis paneb ta maja põlema. Nii ta saab palju raha. Pole hea elada vanas puust majas."
"Eks ma olen siis ettevaatlik!"
"Kahju et ma sind ei näe . Kui sa uuesti tuled siis ma ei tunne sind ära."

2007-10-09T03:33:00.000-07:00

Hotelli fuajees istus uksehoidja Bren. Ütlesime talle rõõmsalt tere, tuli jutuks, et homme lahkume. Bren palus meil korra oodata, käis ära ja tuli tagasi klaasi häguse vedelikuga. Nepaali puskar. Meie terviseks. Siis ütles Bren, et tal on veel puskarit ja ta võiks seda meile soodsalt müüa. See tekitas korraks ebamugava äratundmise, et Breni sõbralikkus pole omakasupüüdmatu. Muidugi polnud, aga täna õhtul ma ei tahtnud sellest midagi teada, täna tahtsin sõpradega hüvasti jätta, parema puudumisel pidid nendeks sõpradeks olema hotelliteenistujad. Seni olid nad oma rolli päris hästi kandnud, aga küllap sundis teadmine, et me kohe lõplikult lahkume ja et see on viimane võimalus meilt midagi saada, muidu laitmatult delikaatse Breni tegutsema. See ei meeldinud meile. Aga me päästsime olukorra nii, et kutsusime Breni endale hotellituppa külla, et me heameelega pakuks talle ise ka mõne klaasi veini. Jah, keegi ei müü ega osta midagi, me vahetame kingitusi.
Istusime verandal. Jõime vaikselt veini, kuulasime õhus kõlavat muusikat. Esimestel päevadel arvasime, et kuskil lähedal on pidu, otsisime, tundus, et on suur reiv või midagi. Bren siis selgitas, et see on tegelikult sadade raadiote ja telekate kaja, mis lähtub ümberkaudsetest majadest ja peegeldub majaseintelt siia hoovi kokku. Kuulasime, aegajalt eristus mõni selgem meloodia. Mõnus oli tiksuda, kerge lahkumisnukrus õilistas olemist. Tuli Bren. Tsau, Bren! Võta istet, võta veini!
Bren noogutas. Astus siis aga lähemale ja küsis "Are you a doctors?". See oli natuke liiga kontekstist välja küsimus, sellele ei osanud kohe kuidagi vastata, hakkasime midagi vastuseks mõmisema, kui Bren tõmbas nahktagi üles ja pööras meie poole oma palja selja. Keset selga punnitas naha all pingpongipallisuurune moodustis. "Kas te oskate seda ravida?" küsis Bren. "Me ei ole arstid," ütles Peeter. "Katsuge seda!" käskis Bren. Vehkisime segaduses ebamääraselt kätega. "Kas ta ootab, et me teda opereeriksime või?" Bren sihtis meid oma kasvajaga. "Bren! We can not cure you!" "Then I am going to die!" "You need a specialist!" "I dont have money!"
Kergendus - Bren polnud hulluks läinud, ta tahtis raha. Bren jutustas, et üks arst on nõus teda opreerima, aga see on kallis. Ta on juba üht-teist kõrvale pannud, aga umbes 300 dollarit jääb ikka veel puudu, tal on hirm, sest tal on suur pere, mis jääb nälga, kui tema ära sureb. Niisiis pakkus Bren meile tehingut. Inimelu päästmine 300 taala eest. Ütlesime, et oleme mõnevõrra segaduses ja me peame asja omavahel arutama. Bren noogutas mõistvalt ja kadus alla hotelli vastuvõttu.
Mida teha? Ühest küljest oli meil raha napilt ja sedagi tuli bensiini jaoks hoida. Teisest küljest oli selge, et me ei saa lahkuda teadmisega, et lasime Brenil paarisaja taala pärast maha kärvata. Ütlesin, et anname Brenile hommikul rohkem jootraha. Selline kompromissvariant, millega ennast süümekatest vabaks osta. Peeter arvas, et see variant on jama, et sellised kompromissid ei lahenda midagi. Tuleb langetada selge otsus. Olgu, olin nõus. Asusime pakkumist kaaluma. 300 taala inimese elu päästmise eest oli hea pakkumine. "Me ju saame selle raha kokku ajada?"
"Põhimõtteliselt saame. Tuleb juurde laenata, aga põhimõtteliselt saab." Okei,
olime kaubaga nõus. Nüüd oli küsimus selles, et kas kaup on ka ehtne. Analüüsisime olukorda. Pärast mõningast arutelu jõudsime järgmistele järeldustele:
A) Bren ei käitunud spontaanselt - tema nõudmine, et me teda raviks, oli absurdne – tal polnud vähimatki põhjust oletada, et me oleme ringigastrollivad kirurgid. Sellel oli mõte üksnes siis, kui see oli mõeldud sissejuhatusena rahaküsimisele.
B) Breni etteaste oli emotsionaalselt veenev, aga eelmise järelduse valguses tähendas see üksnes seda, et järelikult oli Bren oma kurbängu juba varem erinevatele inimestele korduvalt esitanud.
C) Kahest eelnevast järeldusest ei järeldu aga mitte kuidagi, et Bren tegelikult poleks suremas ja et teda ja tema perekonda tegelikult ei saaks päästa 300 dollari abil.
Olime ummikus.
"Aga teeme hoopis ise Brenile pakkumise. Me ju saame lahkumist päeva võrra edasi lükata?"
"Saame."
"Teeme siis nii, et me hangime Brenile selle raha, aga ainult juhul kui see arst opereerib teda meie silme all."
"Okei. Lähme, teeme Breniga kaupa."
Läksime alla Breni otsima.

2007-10-02T08:45:00.001-07:00

Linnatuur, see on uus innovatiivne linnaosa, kus kunst on juba majadesse sisse ehitatud. Mingi kivist junn. "See objekt siin on ühe jaapani tüdruku tehtud, " kuulutab lektor. "Ta elas meil siin Soomes ja ta ütles et Soomes on niiii-niii raske elada ja seepärast ta võttis kõige-kõige kõvema kivi, mis Soomes leidub, sellel kivil olid väga teravad sakilised servad, aga see väike jaapanlane hõõrus seda kivi nii kaua kuni kivi muutus ümaraks ja pehmeks. Alles siis läks see tüdruk Jaapanisse tagasi." Lektor vaatab ringi. "Ou, right, we have japanese also on our group. Hey - come here, come here japanese! Please, look at this stone!"

Esineb britt, tema on tootedisainer ja tal on esileulatuvad hambad, kui ta räägib, suu avab, siis küünitavad need välja ja haukavad õhku, tal on kena näokuju, kuid põskede alumine osa läheb järsult laiemaks, mis viitab sellele, et suukoopas on tal veelgi rohkem hambaid. Tal on hea ettekanne ja täiesti geniaalne kontseptsioon, ta disainib tarbeesemeid, mis suunavad kasutajale peale teatud käitumise. Kui üldiselt, nagu ma aru saan, püüdleb disain universaalsuse poole, siis tema objektidesse on sisse ehitatud vead, aga just nende ebatäiuste kaudu juhivad objektid oma kasutaja käitumist. Näiteks veinipokaal, mida ei saa käest panna enne kui sa oled leidnud endale paar kaaslast. Ja konjakiklaas, mida ei saa käest panna enne kui see on tühjaks joodud. Need on tal kõigest esimesed katsetused aga juba need on minu meelest apokalüptilist mõõtu, mu jumal, kui need pokaalid peaks laborist välja pääsema...28 päeva hiljem ärkab Gillian Murphy koomast ja avastab, et inimkond on zombistunud.

Siis on jälle juttu sellest, kuidas kunst on tegelikult teadusega samaväärne. Kunstnik teeb kunstiteose kallal sama põhjalikult tööd kui teadlane uurimistöö kallal. Hakkan jälle mõtlema, et oleks võinud ikka öösel veidi magada, ma alati tean öösiti, et ma hommikul kahetsen, aga ikkagi ma ei maga vaid leiutan igasugu motoorseid tegevusi et ärkvel olla. Silmad vajuvad kinni. Kas auditooriumil on küsimusi? Magan. "What would you say about accusations, that Phd program for artists is just a attempt to create new aesthetic elite?" Ma olen ärkvel, ma kuulan. "Oo....i dont think so..." alustab lektor. Jään uuesti magama.

Kolm briti chikki. Nad esitavad oma ettekande mänguliselt, neil on hallid teadurikostååmid ja kraftwerki taustamuusika, nad jagavad laiali küsimustikud, kus analüüsitakse kunsti ja tedustöö omavahelisi kattuvusi, vastustevariandid on humoorikad. "Interesting," ütleks ma, kui nad mult küsiksid. Üks chick on päris kena, teised kaks mitte. Ettekande lõpuks paluvad nad küsimustikud paberlennukiks voltida ja neile tagasi lennutada. "Oh really, its very interesting," ütleks ma. Voldin lennuki vastumeelselt valmis, mõtlen, valin välja kolmest kõige inetuma - temast on kõige vähem kahju - ja sihin lennuki talle silma. Viskan kogu jõust, aga nii, et käsi liigub ainult küünarnukist, et kõrvalt vaadates poleks aru saada, et tunduks nagu ma ainult kergelt lükkaks hoogu. Minu lennuk liugleb üle laudade, kõrgemalt ja kaugemale kui teised lennukid, tabab mitte-eriti-ilusat-chikki ohutult õlga ja pudeneb maha. Chikk pöördub minu poole: "Nice flight! You must have done very good construction for this plane." ja naeratab viisakalt.

BABE, BABE, DONT HURT ME

2007-09-27T10:19:00.000-07:00

Minu ümber, minu inimesed hakkavad lapsi saama. Me oleme koos, sellises mõnusas grupis, ajame juttu, vaatame silma ja siis hakkavad järsku tüdrukutele kõhud ette kasvama. Kitsaks läheb, punduvad vatsad aga aiva pressivad peale, tursunud torsod tõukavad eemale, lükkavad välja. See on nagu epideemia, mis puhkeb iga umbes viie aasta tagant. Vahepeal on vaikne, korjad allesjäänud kamraadid kokku, leiad uued. Ühest demograafilisest plahvatusest ma olen pääsenud, see juhtus varsti pärast ülikooli. Minust läks mööda, aga ümberringi said paljud vanad sõbrad sedamoodi hukka, kasvaja kõhus. See sõi neid seestpoolt. Väike lõpustega peletis tõmbas aga nabanööri ja tühjakssöödud hampelmannid liigutasid käsi ja jalgu. Kui elukal sellest meelelahutusest kõrini sai, ronis ta sisikonnast välja ning kakas voodisse. Ja laua peale. Ja vankrisse. Ja mulle mantli peale.

WHAT'S UP, DOC?

2007-09-13T04:52:00.000-07:00

Jään loengusse 7 (seitse!) minutit hiljaks ja saan noomida. Olen jahmunud, nördinud - ma jään alati igale poole hiljaks! Ma jään iga päev tööle kaks, ei, kaks ja pool tundi hiljaks! See on privileeg, mille ma olen elus välja võidelnud - jääda hiljaks, aga mitte jääda ilma! Aga nagu näha, universiteedis mu magic ei kehti.
2 tundi hiljem annan ise loengut, üks õpilane jääb hiljaks, hakkan just tegema sapist märkust, kui mind tabab dejavu-efekt ja ma jätan asja nii. Seejärel on tööalane kohtumine pankurite heategevusfondiga, nad tahavad parandada oma imagot ja on seepärast asunud toetama surnud kunstnikke.
Siis moondun uuesti õpilaseks, astun klassi, istun pinki, inimesed minu ümber on nooremad - bakid ja magistrandid, sellised entusiastlikud, kes töötavad kaasa, varjun taharitta, tunnen ennast nagu istumajäänu, näpin oma neoonvärvilist dressipluusi, koolipink tundub ebamugav ja ahistav, nihelen, kõlgutan jalgu, vaatan ringi, piilun tüdrukute poole, ilgelt tahaks suitsu teha. Õpetaja jagab laiali paberilehed ja palub kõigil kirjutada sellele oma nimi, voltida paber kolmnurgaks ja panna laua nurgale püsti. See tundub mulle kuidagi ebamääraselt tobe, viivitan sellega, väldin õpetaja pilku, mõtlen, et kas ma peaks kuidagi protesteerima, aga see tundub veel tobedam, kriipseldan paberile oma nime, õpetaja noogutab kiitvalt, panen paberilehe lauanurgale, aga kolmnurgaks seda ei voldi.
"Nüüd saame omavahel tuttavaks, igaüks räägib inglise keeles lühidalt endast ja seejärel võivad teised talle küsimusi esitada." Loodan et ehk läheb see karikas minust mööda. Ei lähe. Esinen väikese enesepaljastusega ja tunnistan, et tunnen end antud situatsioonis mõnevõrra veidralt.
Saan vastuseks: "Eks koolihirmu vastu aitab ikka kõige paremini see, kui hakata kohe julgelt otsatst teadmiste kallal näkitsema."
Mõtlen: "Ei ole võimalik."

I NEED A DOCTOR

2007-08-27T05:00:00.001-07:00

Olen nüüd doktorantuuris

Keskeakriis

2007-08-19T06:23:00.000-07:00

Mult nõuti alkoholiletis dokumenti. Tehke järgi, kolmekümbised!

KOJU TULEMINE

2007-08-08T11:04:00.001-07:00

Alo oli just saanud autojuhiload ja ostnud vana BMW, tähistati. Nokut hakati sulgema ja tuli välja mõelda mingi edasine tegevusplaan. Mõttepingutusest hakkasid üles kerkima allasurutud mällestused ja mulle meenus, et mul on Tallinna lähistel looduskaunis kohas paepangal ja mere ääres suvila, kus ma pole rohkem kui kümme aastat käinud.
Karolina - rahvusvaheline kuraator, põeb haruldast haigust, mistõttu ei talu päikesevalgust, tal on ilus ema, kes peab noori armukesi - pandi istuma taha keskele, Maarini ja Airi vahele. Kui Karolina avastas, et talle ei jagu turvavööd, muutus ta veidi närviliseks ja hakkas protestima, et kokkupõrke korral lendab ta otse läbi akna ja ta eelistaks istuda mõnel turvavööga kohal, aga ta jäeti keskele edasi, sest keskel on kõige kitsam ja Karolina oli kõige väiksem. Haabersti bensuka ees tagurdas meile otsa must linnamaastur ja kadus siis kiiresti Tiskre suunas. Karolina karjatas ning ei paiskunud läbi esiakna. Edasise sõidu ajal hoidis Karolina kätega kramplikult istmepolstrist kinni. Sõitsime mööda Rannamõisa teed, ammu polnud käinud, põldudest olid saanud uuselamurajoonid. Merihobu juures lakkasid kojamehed töötamast ja aken kattus uduga, sõitsime edasi, kuni Karoliina palved sundisid auto peatuma. Peatusime akende puhastamiseks põlluservas, sealsamas on hiiglaslikud mahajäetud loss-majad, need rajati 90te alguses ja ehitamistuhinas vist ei taibanud keegi uurida, et kas sinna kanalisatsioon ka ulatub. Ei ulatunud.
Pöörasime suvilarajooni. Kuskil siin on minu oma. Astusin autost välja ja hakkasin teed otsima, vist see, läksin hoovi, vaatasin ringi, võõrad õunapuud, võõras maja, tuttav kant aga mitte oma. Järgmine teeots oli õige. Sõitsime sisse, ronisime välja. Jah, see ta oli, minu esivanemate maa. "This is my home," ütlesin. Suvilamaja nägi päris hea välja, tundus olevat kenasti kordatehtud. Vanaisa ehitas selle, ta oli hobiarhitekt, oli millalgi nõukaajal majandusministri asetäitja, ta lootis saada ministriks, aga ei saanud, sest oli kaks korda Siberis käinud, vanaisa aga ihkas teha kõrget karjääri ja see tegi temast kibestunud mehe. Aga suvila oli kena.
Teise korruse aknas põles tuli. Ema? Õde? Kui ema rootsi vanaonule külma tegi ja kasumiga jalga lasi ja kui rootsi vanaonu seepeale venelased saatis, viidi meid õega suvilasse peitu. Kas õde elab nüüd suviti suvilas? Kuidas õepojal läheb? Kas ta sööb tablette, kas ta saab terveks, on ta on üldse kunagi haige olnud? Ema, tema vanaema hakkas rääkima et ta pole nagu teised lapsed. Algul seda seisukohta tõrjuti, ma ütlesin ise ka, et ema, jäta järgi, täiesti tavaline väike laps on, aga ema surus oma arvamuse läbi. Kui me koolis käisime, siis näppas õde ema tagant iga kuu veidi raha, ta teadis kus ema valuutat peidab, õde võttis ja andis mulle ka. Mina olin liiga silmakirjalik et ise varastada. Millalgi puudujääk avastati, aga kõik arvasid, et küllap on jälle kohalik pätt Andrei käinud, Andrei murdis aegajalt korteritesse sisse, eriti hoogu läks kevaditi, ükskord võttis nädala ajaga kuus korterit läbi. Kõik teadsid seda ja mõnikord viskas kellelgi üle ja siis pandi Andrei jälle mõneks ajaks istuma. Ühe sellise istumise ajal tapeti Andrei ära. Pärast seda lakkas Tabasalus kuritegevus, kohalik politseikomissar koondati, ta hakkas jooma ja paar aastat hiljem poos ennast üles. Tädi ka poos ennast üles, enne lõi omale noa rinda ja pani siis vereplekilised riided pesumasinasse ning tegi endale korraliku meigi, kohtumeedik ütles, et afektiseisundis on see võimalik, nuga südames kodutöid teha. Kui isa ära tapeti siis me saime saime teada, kes seda tegi. Politsei aga ütles selle kohta et nii ja naa ja et tõendid kadusid ära. Ema ütles, et sel juhul teab ta väga hästi kuidas see skeem käib - neidsamu varastatud autosid hoitakse enne Venemaale müümist politseiparklates. Mispeale politseinik jällegi argumenteeris, et sel juhul teavad nemad jälle seda, mis äri kodanik ema vene viisadega ajab. Meie aga teadsime mõrtsuka nime. Vanaisa kasutas oma Rahvarinde-sidemeid, asja hakkas uurima Pikaro, siis lasi Kommer Pikarol põlved läbi ja Pikaro ütles et tal on tähtsamat teha. Onu tundis igasuguseid inimesi, ta oli üks Comexi juhtidest. Ta ütles, et laseb asja ära teha. Järgmisel päeval vapustas vabariigi majandust teade Comexi pankrotist. Impeeriumi asutaja, Samushenko oli investeerinud hiiglaslikke summasid Nigeeria võlakirjadesse. Onu pidi nüüd hoopis ise peitu minema. Kokkuvõttes läks tal hästi, jäi terveks, naine-lapsed samuti, Samushenko aga jäigi kadunuks. Teine vanaisa, isa isa astus Kaitseliitu, soetas makarovi ja hakkas käima metsas laskmist harjutamas, haigestus vähki ja suri maha. Vanatädi poeg astus matustel ligi, küsis et kas ma isa eest kavatsen kätte maksta. Ta oli paksuks läinud, enne oli punkar, siis elusõnalane, nüüd oli turvamees, ta näitas oma uut lasersihikuga püstolit, 10 000ga oli saanud. Mul oli järgmine päev füüsika olümpiaad, läks hästi. Ükspäev ma avastasin et ei mäleta enam isatapja nime.
Nüüd, suvilas tuli uuesti meelde - Fjodorov. Üks selline elab Prostokvashinos, sellenimelisi on vist üldse palju, nagu ka minunimelisi. Õepojal on kaks täpselt ühesuguste nimedega onu, üks istub vangis, teine käib öösel salaja suvilas tikreid söömas. Kui õde oleks võtnud oma mehe perekonnanime enda omale lisaks, siis kõlaks see päris lõbusalt - tammtadataamtammtammtam. Eks meid olegi palju ja minu nimi on Leegion, mul ikka aegajalt palutakse kuskil piiril isiku täpsemaks tuvastamiseks kõrvale astuda, kuskil on jälle keegi minunimeline minu nimel midagi korda saatnud, pole midagi öelda, tegijate nimi, You will know my name.
Loopisin tikreid vastu valgustatud akent, midagi ei juhtunud. Maja oli tühi. Võibolla see polegi minu maja? Äkki on vahepeal maha müüdud? Jalutasime mere ääres, ilus ja pime oli, tüdrukud polnud lainemurdjaid näinud. Austrias pole laineid.

Tagasiteel mängis Hidden Cameras, kanada gei-folkbänd, nad laulsid imekaunilt "I Want another Enema, Enema-a-aa, Enemaa-aa". Küsisin Alolt, mis bänd see on, Alo tutvustas bändi tausta ning selgitas enema rolli passiivsete geide seksimängudes, siis ta taipas et on ebaviisakas jätta kallid väliskülalised vestlusest välja ning ta pöördus tagaistmel olijate poole ja jätkas enema teema käsitlemist inglise keeles. "Alo. What are you talking about?!" katkestas teda Airi. "Maybe you should concentrate to the road," muutus Karolina taas rahutuks. Auto aga laulis " I hold the golden bone on the golden road to heaven, golden streams, golden streams,"

2007-07-30T08:14:00.000-07:00

http://ajaviide.delfi.ee/news/kuum/article.php?id=16528092

Hooldekodu palat, inimesed seal on väga vanad ja väga nõrgad. Mööda koridori lähenevad sammud, need peatuvad palatiukse taga, kostab summutatud vestlust. Siis paotatakse vaikselt ust, valges kitlis käed lasevad volksti palatisse kassi. Loom tatsab ruumi, peatub, vaatab ringi. Ukse vahelt jälgivad teda medtöötajad, nad on väga põnevil - kelle vahva kiisu täna välja valib, kas taaskord läheb hiirekuninga ennustus täide?
Vanainimesed on vaiksed. Kõik arvavad, et nad ei kuule ega näe enam midagi, et nad ongi juba peaaegu surnud, aga nad ei ole. Nad lebavad väga väga vaikselt, julgemata hingata, silmade avamisest rääkimata, lihtsalt lebavad ja loodavad, et õudne nurrumine eemale läheks. Loodavad, et äkki annab saatust üle kavaldada, et äkki, kui olla täiesti liikumatu, arvab kass, et nad ongi juba surnud ja kaotab nende vastu huvi, läheb järgmisse palatisse? Kass hüppab ühele voodile, vanainimesed lõhnavad hapuks läinud piima järgi ja see lõhn meeldib kassile, ta lükkab oma nina vastu lamaja suud ja hakkab ennast nurrudes vastu hirmust krampitõmbunud nägu nühkima. No küll on ikka imekass, ahhetavad meedikud sosinal!

TRASH-BAROKK

2007-07-23T02:27:00.000-07:00

Ajakirjanduse põhjal võib öelda, et olen loonud uudse stiilimääratluse.
Vt ka: BAROKK´N´ROLL

kajakate sõber

2007-07-19T02:21:00.000-07:00

Maja kõrval seisab jupp tulemüüri. See on kuskil kolme meetri kõrgune, jookseb L-tähe kujuliselt ja lõpeb umbes meeter enne minu akent. Müür on ülevalt tasane, v.a. üks lõhe, mis eraldas ülejäänud müüripealsest ühe väikse jupi.

Müürile tekkis kajakapesa. Hullud, õu on kasse täis. Iga kord kui ma aknast välja vaatasin, nägin kõigepealt seda pesa, kolm sinist muna sees. Üks, kaks, kolm. Mul tekkis harjumus käia neid akna juures üle lugemas.

Igal suvel sünnitab maja räpane sisehoov mingeid loomi, harilikult on need poolsurnud kassipojad. Nüüd koorusid kajakatibud. Üks, kaks, kolm.

Paar nädalat läks rahulikult. Siis järsku oli kolmas tibu kadunud. Täpsemal vaatlusel leidsin kolmanda üles, ta oli rännanud pesast eemale, ukerdanud kuidagi üle müüriprao, ega osanud enam tagasi pesa juurde tulla. Istus hüljatult väiksel eraldatud müürijupil, vanemad talle sinna süüa ei toonud, kuigi ta oli pesast ainult mõne meetri kaugusel ja häälitses meeleheitlikult. Vanalinnud tõid toitu konstantselt ühte punkti ja kõik. Kolm päeva ootasin, et ta leiaks ise viisi tagasi pessa minna. Siis võtsin asja käsile. Ma põhimõtteliselt polnud nõus, et looduslik valik toimiks printsiibil, et hukka saavad kõige julgemad ja uudishimulikumad. Kõigepealt uurisin wikipediat kajakate kohta. Tuvastasin eluka hõbekajakaks. Siis helistasin Loomakaitsesse ja küsisin, mida teha, nad ütlesid tüdinult et ma võin kõike teha, ainult kindad pangu kätte. Panin kindad kätte, tugevast riidest jaki selga, kõrvalmaja sisehoovist leidsin redelijupi. Toetasin selle müüri najale, võtsin maast kaenlasse ühe vedeleva telliskvi ja pusisin mööda redelit ülespoole. Toppisin tellise müürilõhesse, ronisin alla uue järele. "Kas te olete kajakate sõber?!" Vaatasin üles, mulle vaatas ümberringi akendest vastu hulk kortsus naisenägusid. "Kas te olete kajakate sõber?" see oli kolmanda korruse endine priimabaleriin. "Jah." hõikasin vastuseks. Pead üleval arutasid olukorda, siis kuulutas priimabaleriin: "See väike lind on siin kolm päeva olnud, ema teda ei toida. Noormees, te peate selle lõhe täis laduma, siis ta pääseb üle" "Jah, seda ma praegu teengi." Võtsin uue kivi kaenlasse ja vinnasin ennast redelile tagasi. Üleval jätkus vestlus: "See on meil allkorruse noormees. Ta on vasakukäeline." Ladusin müürivahe kive täis, viisin redeli ära, läksin tuppa. Mõne aja pärast vaatasin välja - üks, kaks, kaks ja pool - kolmas kajakapoeg oli teistest kasvus märgatavalt maha jäänud.

Üks, kaks, kolm. Üks, kaks, kolm. Üks, kaks, kolm. Üks, kaks, kolm. Üks, kaks, kolm.

Üks, kaks. Mõtlesin, et teen hoovile tiiru peale. Maja taga parklas seisis hallis ülikonnas keskealine mees. Ta oli seljaga minu poole ja vaatas müüri. Läksin lähemale. "Te tulite selle linnu pärast?" küsis ta minu poole pööramata. "Jah". "Ta on seal." "Ma tulin oma auto juurde," jätkas mees "tahtsin tööle minna, aga siis ma nägin et seal on see lind." Läksin tagasi tuppa, panin jaki selga, võtsin kindad, võtsin sisehoovi võtmed, tõin kõrvalmaja hoovist redeli, avasin sisehoovi, lükkasin redeli paika. Siis läksin maja taha tagasi. Mees seisis endisel kohal. Ajasin kajakapoja nurka ja võtsin tal siis ümbert kinni. Ta siputas ennast lahti, suur tugev peletis, juba peaagu kanasuurune. Ajasin ta uuesti nurka ja sain seekord parema haarde. Mul hakkas tekkima kogemus. Kriiskav elajas käte vahel, kõndisin ümber nurga, mööda tänavat ja pöörasin siis kangi alt sisehoovi. Vastutulevad inimesed püüdsid mulle mitte tähelepanu pöörata, autoparkla mees kõndis minu kannul. Ronisn kajakas kaenlas redelist üles, upitasin linnu müüri peale ja ronisin alla. "Mina jään veel siia," ütles mees "ma ootan et ema tuleks teda toitma. See võib olla imeline vaatepilt." Viisin redeli ära ja läksin tööle.

Tõstsin kajakapoja pessa tagasi.

Tõstsin kajakapoja pessa tagasi.
Eristan lihtsamaid signaale. Peamised, mis mind puudutavad - hoiatushäälitsused jagunevad neil kolme raskusastmesse. Otse enda ette kajakas ei näe.

Tõstsin kajakapoja pessa tagasi.

Kajakadpojad hüplesid ja rapsisid oma tiivajuppidega, pesast väljakukkumised sagenesid. Minust oli saanud juba täielik ekspert, aga ka nemad õppisid ja kasvasid. Aina raskem oli neid kinnivõtmiseks nurka ajada, nad olid õppinud nurki vältima. Tõstsin kajakapoja pessa tagasi.

Ebaõnnestunud üritus haarata kinni kajakapojast, ta paterdas röökides ja tiibadega vehkides piki Kentmani tänavat, möödus Ameerika saatkonnast ja pööras siis Kaukast alla. Läksin järgi. Hakkasin teda vaikselt Kentmani tänavale tagasi ajama. Astusin aeglaselt tema poole ja tema paterdas aeglaselt eest ära. Jalutasime niimoodi saatkonna eest uuesti läbi, juhtisin kajaka autode eest kõrvale, vastutulijad jälgisid meid huviga, üks laps hakkas oma vanematelt nõudma, et tema tahab ka endale kajakat. Harju maakohtu juures ajasin linnu nurka ja sain tal ümbert kinni. Redel juba ootas.

Nägin unes, et allakukkunud kajakapoeg hakkas minuga rääkima. Märkasin üllatuseks, et ta on oma nooruse kohta väga klaari mõtlemisega ja elukogenud - tõenäoliselt tulenes see liigimälust. Tegelikult polnud kajakapoeg tema kohta õige sõna, sest ta rääkis naisehäälega. Hääl oli sügav ja tark, sensuaalne, kuid mitte edvistav. Meil tekkis suhe, me elasime koos. Paraku oli tema tiib saanud pesast kukkudes viga ning sellest tekkis infektsioon, tema tervis halvenes. Ta oli juba väga haige, hoidsin teda pesukausis. Mõtlesin, et peaksin tal kael kahekorra keerama, et lühendada tema piinu. Ta teadis, et ta sureb nagunii ja suhtus sellesse rahulikult. Enne surma rääkis ta mulle elutõdesid ja jagas näpunäiteid edasiseks.

Kreatiivmootori plaadiesitlus, jõudsin koju kell 5 30. Üks, kaks. Panin jaki selga, võtsin kindad, võtsin sisehoovi võtmed, tõin kõrvalmaja hoovist redeli, avasin sisehoovi, lükkasin redeli paika, püüdsin kajakapoja kinni ja tõstsin pessa tagasi. Üks, kaks, kolm. Kell 8 polnud ma ikka veel magama jäänud ja vaatasin aknast välja. Üks, kaks. Ma olen nad ära hellitanud. Aga olgu. Panin jaki selga, võtsin kindad, võtsin sisehoovi võtmed, tõin kõrvalmaja hoovist redeli, avasin sisehoovi, lükkasin redeli paika. Kajakpoeg oli siinsamas. Hakkasin vaikselt tema poole nihkuma. Kajakapoeg lendas minema. Esimese hooga tahtsin talle järele joosta, ta nurka ajada, kinni püüda ja pessa tagasi toppida. Viisin redeli tagasi ja läksin väljamagama.

2007-07-18T05:58:00.000-07:00

Kilingi-Nõmme on Eesti kõige pikem küla.
Teel lauluplatsilt kultuurimajja kaotasin ma sõbrad, magamiskoti, auto, telgikoha ja pudeli Jägermeistrit. Aga ma ei muretsenud, sisetunne ütles, et ma saan ka üksi hakkama. Kultuurimajas asusin sõbrunema, sõbrunemiste käigus vihjasin sellele, et mul pole kuskil ööbida. Tasapisi kogunes mulle väike hulk uusi tuttavaid, kes põhimõtteliselt olid nõus minuga telki jagama. Tundus, et mul on piisavalt variante ja ma ei pea muretsema.
Viie tunni pärast keeras DJ muusika kinni ja ma vedelesin kultuurimaja ees asfaldil, lisaks minule vedelesid seal veel psühholoog, sotsiopaat, massöör, Tannu, kaks juristi ja endine Noku ettekandja. Raha oli otsas, krediitkaart kinni, juurdelaenatud raha otsas, telefon tühi, magamiskotid kinni ja telgid täis, aga ma ei tundnud muret. Näiteks Tannu oli ära kaotanud mobiiltelefoni aga see-eest leidis ta oma varrukast kaks mütsi. Tannu tuikus ja temast õhkus pahelisust. Ta vaatas mind kavala ilmel. "Tahad juua," küsis ta ja ulatas mulle pudeli: "see on sulle". Tannu hääletoonis oli mingi tagamõte. Minugipoolest, inimesel on õigus rääkida sellise hääletooniga nagu ta ise tahab. Lasin tal endale välja teha. Tannu oli väga hoolitsev, see sobis mulle, las hoolitseb, mulle meeldib kui minu eest hoolitsetakse. Ja ta naeris minu naljade peale, see oli ka hea. Arutasime, kuidas Kilingi-Nõmmelt minema pääseda. Käisin välja idee minna jala Pärnusse - 30 kilti, kuue tunniga käib ära. Tannu arvas, et see on mul hea mõte ja pakkus konjakit.
Jätsime ülejäänud seltskonnaga hüvasti ja asusime teele. Olime kõndinud umbes sada meetrit, kui Tannu ütles: "Oota," ja jooksis üle tee asuvasse majja. Mõne aja pärast tuli ta sealt välja, kaasas seljakott. Püüdsin tõstetada küsimust, et kuna ta nähtavasti tunneb selles majas kedagi, siis kas äkki saaks hoopis seal hommikuni bussi oodata, aga Tannu ainult naeratas salapäraselt ja astus edasi. Tema ilmest oli näha, et tal on selle pärnusseminekuga mingi salaplaan. Väga hea, mõtlesin, sest mul endal polnud mingit plaani. Kõndisime mööda Kilingi-Nõmmet Pärnu poole. Kui olime jõudnud Kilingi-Nõmme kaupluseni, olin kõndimisest juba üsna tüdinud ja avaldasin kahtlust, et äkki on Pärnu ikka liiga kaugel. Tannu arvas, et alustatud teekond tuleks lõpuni käia. Ülejäänud seltskond Kultuurimaja eest oli asunud samuti liikuma ja hakkas meile järele jõudma. Läksime edasi. Olime just möödumas Kilingi-Nõmme bussijaamast, kui sinna keeras suur valge PÄRNU buss. "Pakaaaa, luuserid" kisasin tagpool kakerdavale seltskonnale ja jooksin bussi poole, Tannu venis mõnevõrra vastumeelselt järele. Astusin bussi ja uurisin, palju pilet maksab. Pilet maksis 30 krooni, mul oli rahakotis 50 Nepaali ruupiat ja käibelt kõrvaldatud ühekroonine. Astusin bussist välja, buss sõitis minema. Vaatasin, kuidas nurga tagant välja ilmunud Kultuurimaja seltskond lahkuvale bussile lehvitab. Pikalt lehvitasid, ilus oli vaadata. Bussijaama baarist astus välja Tannu, käes uus pudel. "See on sulle." Ütlesin: "Aitäh". Küsisin Tannult, et kas tal kaardi peal raha on, tal oli. Arvasin, et ta võiks raha välja võtta. Tannu läks raha välja võtma, mina läksin Kultuurimaja omi oma jatkuva kohalolekuga üllatama.
Tuli järgmine buss, Tannu ostis piletid, ronisime peale. Bussis tahtis Tannu nagu millestki rääkida, aga ma olin liiga väsinud, et sellesse süübida. Tannu pani oma käe mulle põlvele ja piidles mind läbi päikeseprillide. Jumala eest, kui mu põlv talle rõõmu pakub. Hakkasime Pärnusse jõudma, kui Tannu võttis mul õrnalt käest kinni. Tõstsin ta käe ära ja ütlesin, et olen hetero ja konservatiiv. Tannu noogutas ja koukis kotist välja mp3mängija. Buss sõitis jaama sisse, juhtisin Tannu tähelepanu sellele, et me oleme nüüd kohal, aga ta oli sulgunud muusikasse ning ilmselgelt kaotanud Pärnu vastu igasuguse huvi. Jätsin ta bussi ja astusin ise maha. Nüüd oli veel vaja helistada.
Varahommikune linn oli inimtühi, ainult üksik tütarlaps seisis peatuses. Vaatasin ringi, kedagi rohkem polnud, ja astusin siis tütarlapse juurde. Küsisin telefoni. Ta andis. Tänasin ja valisin numbri. Tütarlapsele jõudis kohale, et just äsja ei röövitud talt mobiiltelefoni ning ta nõudis pahaselt, et mis öine helistamine see olgu. "Vabandust. Mul on tarvis oma tüdruk kätte saada. Ta ei tea et ma tulin." "Aaaa," heldis tütarlaps. Telefonist hakkas kostma itsitamist, tõstsin telefoni:
"Jah, halloo, mina olen, siin, jah, Pärnus, tulin, mis kuradi soome sportlased, kus sa oled, kuskohas see on, okei, ma tulen sinna."
Pöördusin tagasi tütarlapse poole: "Kuskohas on staadion?" Ta juhatas. Hakkasin jooksma.

Duell

2007-06-27T01:57:00.001-07:00

Bussiukse ees kakerdas neli tüüpi. "Noh, ronige peale," kamandas bussijuht . Üks oli üsna sakkis ja ei leidnud endale istekohta. "Näete, seal tütarlapse kõrval on üks vaba koht," juhendas bussijuht.

Bussis juhtus ootuspärane - tüübid jõid longerot ja lärmasid. Mina istusin bussi teises otsas, piisavalt kaugel ja ei pidanud seetõttu mingit seisukohta võtma, konstanteerisin lihtsalt, et hulk inimesi kannatab vaikides, et paaril inimesel oleks lõbus.
Nii kestis mõnda aega. Siis lükkas bussijuht sisse mikrofoni ja hakkas robotihäälel manitsema. See tegi poistele kõvasti nalja. Lõpuks peatas bussijuht masina, ronis istmelt alla ja astus poistekamba ette. Ta proovis olla ülbe, aga poisid olid kaugelt ülbemad. Ta jäi hätta.
"Nii, ma hoiatan teid viimast korda - kui veel korda rikute, siis on kõik." Selle ebamäärase ähvarduse abil püüdis bussijuht väärikalt tagasi rooli taha põgeneda.
"Tolstjak," ütles üks poiss, kui bussijuht selja pööras. Jah, bussijuht oligi paks. Ja lühike. Ja kiilanev. Tema vastas aga seisis nooruse uljus ja joodikute karisma. Olukord oli tema kahjuks.
"Kõigi kannatavate kaasreisijate nimel käsin ma teil bussist lahkuda!" hüüdis bussijuht. See oli appikarje, meeleheitlik üritus võita endale reisijate poolehoid. Äkki nad lõpetavad aknast välja vaatamise ja astuvad oma bussijuhi juhtimisel rahurikkujatele vastu? Bussijuht oli üksi. Poisid muigasid.
"Buss ei sõida kuhugi, enne kui te olete lahkunud! Lähete jala Tartusse!"
Buss seisis, poisid ootasid, nad isegi ei lärmanud enam, neil oli ilma selletagi lõbus. Bussijuht oli ennast nurka mänginud, ta istus ja vahtis enda ette, koos kasutult passitud minutitega hakkas reisijate rahulolematus tasapisi tema vastu pöörduma, aga ta ei tahtnud veel alla anda, ta ootas, et ehk juhtub midagi. Nolke välja tõsta ei jaksanud, ise nad ei läinud, lõputult paigal sitsuda ei saanud, bussi hüljata ei saanud, dispetsherile hädasignaal saata olnuks tobe, seda enam, et poisid olid just nagu kiuste korra rikkumise lõpetanud ja istusid lihtsalt irve suunurgas - see oli väljapääsmatu olukord. Ta lükkas löödult masinale käigu sisse. Väike paks bussijuht. Reisijad ei austa.
Kuid õnn naeratas. Mõni kilomeeter edasi vedeles maantekraavis sodiks sõidetud auto, mille ümber askeldasid politseinikud. Oli siiski maailmas õiglust! Buss tõmbas teeserva ja bussijuht vudis välja liikluspolitseinike juurde. Aknast oli näha, kuidas ta politseinikele ägedalt zhestikuleerides midagi seletab, siis hakkas ta ühte neist bussi poole tirima. Poisid muutusid murelikeks, longeropudel rändas kotti peitu. Bussijuht lükkas politseiniku enda ees bussi. "Nemad," hõikas ta võidukalt "need eesti keelt mitte valdavad huligaanid!" Tõenäoliselt lootis ta, et venelase näitamine vallandab igas tublis eesti politseinikus tapjainstinkti. Politseinik siiski venelasi kummikuulidega tulistama ei hakanud, pärast mõningat väitlust löntsisid noormehed ise bussist välja. "Ma hoiatasin teid!" hõiskas bussijuht.
Kamba ninamees andis aga veel viimase etteaste - juba olles uksel, pöördus ta järsku ümber ja lausus bussijuhile eesti keeles: "On inimesed, kes on normaalsed inimesed ja on teised, kes on munnid. Sina oled nagu need teised." Siis ta lahkus ja sellega oli sõda läbi ja bussijuht võitnud.
"Noh, nüüd lähevadki jala Tartusse" pöördus üks mees juhi poole. "Väga hea nali, härra," elavnes juht "Tabavalt öeldud. Muide, teate ma tegin ükskord Saksamaal samasuguse nalja. Kodanikud ei allunud korraldustele ja tõstsin nad bussist välja. Alles viie päeva pärast tagasiteel korjasin üles."
Juht lükkas mootori tööle. Edasi Tartu peale!

Tartus

2007-06-19T07:17:00.001-07:00

SKY IS THE LIMIT

2007-06-13T06:11:00.000-07:00

7 päeva varem
Tõstukeid eraisikutele ei rendita. Või ehk ainult siis kui Tartu Kunstimuuseum ja Academia Non Grata teevad kirjaliku avalduse ja võtavad kogu vastutuse enda peale. See bürokraatia tundub liiga aeganõudev. Tuleb leida kiirem tee. Kiirem tee on Hugo, kes aitas korraldada Musta Lae perfoka tehnilist poolt. Hugo nõustub tellima tõstukid enda firma nimele.
Öösel Von Krahlis turgatab pähe seni puudu olnud väike aga ülioluline nüanss. Lõpuks ometi, mitu nädalat ei suutnud välja mõelda. Saadan Roometile sõnumi. Mispeale teatab telefon, et tema limiit on nüüd täis ja rohkem ta sõnumeid ei saada/välja ei helista. Seejärel ei räägi telefon minuga enam kolm päeva.

5 päeva varem
Kõik ladudes olnud odavad megafonid olid nädalavahetuse jooksul ära ostetud. Alles on ainult tavalised megafonid, mis maksavad ca 4 korda rohkem. Helistan läbi hulgiladusid ja tehnikapoode. Proovin leida säästumegafonide tootjat - mõte on selles, et kuna mul on vaja kahtteist megafoni, siis võiks need kasvõi kargoga kohale tellida. Jäljed haihtuvad hollandis - saan teada, et iga kuu tuuakse laevaga Amsterdami partii odavaid ruuporeid ja tarnitakse sealt siis üle Euroopa laiali. Aga kust need Amsterdami saabuvad, ei tea keegi.

Eelmisel päeval
Saame Roometiga Juuksuris kokku, et nüansid paika lüüa. Teeme pargis proovi. Maarin võtab aega. Tundub, et peab 15 minutit vastu küll.
Kolm inimest on veel puudu.

Hommikul
Asun Tartu poole teele, kaasas 2 hiigelsuurt kandekotti, mis täidetud megafonidega. Bussijaama trepil surun kotti liiga tugevasti ja lülitan sellega ühe ruupori sireeni sisse, mispeale aktiveeruvad automaatselt ka ülejäänud kotis olnud megafoni. Kokku paiskub bussijaama umbes 200 MW võimsuses heli. See lülitab minus sisse kriisimehhanismi, mis tähendab seda, et ümbritsev maailm läheb aegluupi. Antud effekti ära kasutades tegutsen ma väga kiirest ning suudan aparaadid vaigistada ja evakueeruda bussile, enne kui turvatöötajad saabuvad.
Kuna mu meeled on jatkuvalt teravnenud seisundis, ei saa ma bussis magada vaid kuulan mootori töötamist ning hoian kõrva peal sügaval bussi sisemuses pagasiruumis tiksuvatel helipommidel. Siduriketas vilistab kiirendamisel ja see tekitab mus mikroshokke, et sireenid on jälle tööle hakanud.

Poolteist tundi varem
Roomet helistab. Tema poolt on kõik korras. Ühtlasi on ta kuskilt võitnud kastitäie karastusjooke.

1 tund varem
Kiis, kes oleks pidanud aktsiooni filmima, teatab, et ei saa töölt ära tulla. Helistan talle tagasi, lipitsen. Kiis nõustub töölt ära tulema.

45 minutit varem
Thomasel pole ülikonda, Maarin läheb temaga sekondhände kammima, veerand tunni pärast on ülikond olemas.

5 minutit varem
Tõstukid saabuvad pool tundi lubatust hiljem. Tõstukijuht ütleb midagi lõbusat, ma ignoreerin seda ja karjun, et on väga kiire. Kolmas tõstuk vajub ratastega teekattesse sisse ja see tuleb kraanaga välja tõsta. Mulle tundub, et tegelikult oleks võimalik liigutada kiiremini.

Järgmisel päeval.
Sõidame paadiga Tammjärvel. Marianne tõmbab lõõtsa, teised laulavad. Ma ei viitsi eriti kellegagi suhelda. Ma tunnen ennast väga hästi.

SUVEPÄEVAD

2007-05-28T01:00:00.000-07:00

Startisime Piritalt. valgete purjede all ületasime mäsleva mere. Randusime saarel. Ronisme rekkakasti ja sõitsime läbi mahajäetud sõjaväeosa. Jõudsime kohale.
Nüüd me siis olime üksikul saarel ja meie ees oli heinaküün. Heinaküüni sees laulis Marko Matvere. See pidi olema eksklusiivne Pärdi kontsert, aga nähtavasti, kuna piletid olid samas hinnaklassis, ei näinud korraldaja esinejate vahetusseminekus probleemi.
Natuke tammusime ukseavas, kuni Matvere hakkas laulma hüljestest kes hõikavad "heihooo!".
Läksime aia juurde. Seal oli plakat, mille peal Marko Matvere, peas kaptenimüts ja käes kitarr ja kiri MEREKARU LAULUD. Läksime veel eemale. Mitte et me snoobid oleks, lihtsalt suvine grill-läbu, taustaks musitseerimas Arvo Pärt, tundus lahe. Marko Matvere saatel läbustamine seevastu tundus täiesti mõttetu.

Peeter, võta suits ära!
Miks?
Võta ära, Reilikale puhub näkku.
Ei puhu ju!
Võta ära! Sädemed lendavad! Reilkal võivad juuksed põlema minna.
Võta ära! Ära nõmetse!
Mis teil hakkas? Miks ma peaks suitsu ära võtma? Tahan ja suitsetan!
Margus, võta talt suits ära!
Peeter, istu siia keskele, siis ei lenda välja.
Jätke mind rahule!
No, kas sa ei saa aru. Oled nõme, jah. Meeldib nõme olla.
Tähendab, ma tahan, et te ise oleks normaalsed!
No türa, tahad metsa põlema panna või?!
Ma ei võta suitsu ära! See on tobe!
Kuule, kas sa ei saa aru või?! Tahad, et läheks põlema või?!
Ma ütlen. Olge normaalsed. See on täiesti mõttetu rida, mida te ajate.
Tähendab mingi austus looduse vastu võiks ikka olla!
No mis sa arvad, et need 3000 vene sõdurit, kes siin 50 aasatat sitsusid, ei suitsetanud kunagi või. Krdi naljavennad.
No suitsetasid. Nagunii tuli neist konidest ka palju tulekahjusid.
Ega need konid isegi mitte niiväga, aga piknikulõkked ja....
Mis piknikulõkked! Põhiliselt suitsukonidest tulid!
See on mõttetu jutt. Ma panen suitsu põlema.
Eriline mees. No oled nüüd uhke, et näed kui nõme oled!
Kuule, tõesti, võta see suits ära. Seal oli silt, kus oli kirjas, et ei tohi suitsetada. (tegelikult ei olnud)
Nii. Panin suitsu põlema!
Kuradi suur laps. Tüüp lihtsalt tuleb loodusesse läbustama.
Nii. Suitsetan.
Noh, ausalt, nõme. Autojuht just ütles, et ei teeks. (tegelikult ei öelnud)
Mina ei kuulnud. Aga okei, nähhh, kustutasin ära. Olete nüüd rahul?
Saa aru, see ei ole meie pärast. Autojuht palus (ei palunud). Nagu veidi austust võiks ikka olla.

2007-05-10T09:15:00.000-07:00

SUURKOGU KOOSOLEK

Presidendivalimised. Loetakse hääli. Vaba mikrofon.
Haagis resideeruv Raus on saatnud läkituse. Läkituse loeb ette volikogu liige Heinz Valk. Niikui Heinz suu avab, täitun ma isamaalise härdusega - seesama diktsioon, seesama kõnemaneer. Lapsepõlvest pärit refleksid.
Heinzi suu läbi paljastab Urmo Raus Eesti kunstimaailma klannimajanduse, ringkäenduse ja korruptsiooni. Kõne lõpeb: "Käesolevaga seoses teen ettepaneku sulgeda või ümberstruktureerida Kaasaegse Kunsti Keskus. Urmo Raus. Haag."
Paus. Heinz Valku juurde astub keegi ning sosistab kõrva.
Heinz Valk kõmistab mikrofoni: "Hr Jakovlev. Tiina Tammetalu ei ole esitanud teie kandidatuuri presidendi kohale! Te olete selle ise kirjutanud!"
Jakovlev: "Ei ole!
"Olete küll!"
"Ei ole!"
"Tulge siia, vaadake käekirja! Kas võtate omaks?"
"Ei võta! Ei ole minu käekiri!"
"Aga hr Jakovlev, öelge, kes selle siis esitas?"
"Mina," kostab saalist peenike naishääl. Pead pöörduvad, pilgud kammivad tagaridu, aga üldiselt jääb naishääl tuvastamatuks.
Mikrofon on jälle vaba.
Jakovlev ise tõuseb püsti ning astub pulti.
Kõigepealt nimetab ta Urmo Rausi kõndivaks paranoiaks. "Tuleb teha kunsti, mitte poliitikat! Ja muide, ka disain on kunst!" ("Õige!", kostab saalist). Lõpetuseks, sammudes omaenda sõnade järgi, teatab Jakovlev, et võtab tagasi oma kanditatuuri EKLi presidendi kohale.
Mikrofon vaba.
Sepp, vana väärikas mees, pika halli habemega. Sepp toob päevavalgele vandenõu, mille eesmärk on välja suretada sepakunst. Konspiratsioon ulatub kõige kõrgematesse võimusfääridesse. "Ma ütlen, kes selle taga on. See inimene on siin." Sepp tõstab näpu ja osutab rahva hulka. "Sina, Signe Kivi oled selle taga! Kuid võtke teadmiseks, sepakunst on kõikide kunstide alus, kõik kunstiriistad on tehtud metallist. Hävitades sepakunsti, hävitate iseend." Lõpetuseks teeb sepp ettepaneku varustada politsei võitluses marodööride vastu rauast kuulidega, mis kinnitataks spetsiaalse keti abil puidust varre külge.
Publiku hulgast tõuseb püsti Allik ja teeb ettepaneku heita Kunstnike Liidust välja SS-lased ning kommunistid.
Paus.
Pärast pausi võtab sõna Klõsheiko, kes annab vastuseks Allikule asjaliku ja faktirohke ülevaate eestlastest teises Ilmasõjas, kus õieti oli valida ainult kahe halva vahel. Pealegi, ka SSlasel ja SSlasel on vahe, selgelt tuleb eristada Waffen SS-lasi ja Allgemeine SS-lasi. Seega, kõiki SSlasi välja visata oleks ebaõiglane. Ning ka kommunistil ja kommunistil on vahe. Näiteks kommunist Enn Põldroos kaitses oma kehaga teletorni.
Sõna võtab Elken, ta teatab, et uuris vaheajal põhikirja ning seal on selgelt öeldud, et liidul ei ole voli otsustada oma liikmete kuuluvuse üle lähtuvalt nonde poliitilistest veendumustest.
Kommunistid ja SS-lased jäävad Kunstnike Liidu ridadesse edasi.

Tallinn põleb

2007-04-29T08:49:00.001-07:00

Kaks väikest vene plikat, üks ema käevangus.
"A ja v etom dome zhit budu" näitab üks plika teisele draamateatrit.
"Tõ shto, bogataja?" imestab teine.
"Da net, nu moja papa skazala, shto kogda mõ pobedim, mõ vsje budem zhit v dvortsah".
"Tishe, tishe, gluposti govorish" katkestab teda ema ja vaatab hirmunult ringi.

Politsei tuleb veekahuri toel uuele pealetungile. Siin ja seal hakkab visisema pisargaas. Noored venelased kangutavad kõnniteepiirete küljest endale metallvaiasid. Pisarad voolavad mööda nägusid, aga nad on õnnelikud. Poisid ja tüdrukud kallistavad teineteist ja siis löövad aknaid sisse ja siis jälle kallistavad. "Eto kak v Parizhe", räägivad nad.

Woodstoki ees joob shokis tüdruk konjakit. Ütleb, et ta istus seal sees kui süütepudelid akendesse visati. Siis ilmub nurga tagant märulipolitsei ja jookseb meid pikali.

JAOSKOND:
Valvurid:
nemad särasid. Tavalise paari päti asemel allus nende käskudele mitusada inimest. See oli nii peadpööritav tõus sotsiaalsel redelil, et paljud kaotasid reaalsustaju - nad röökisid, naersid, mõnitasid, viskasid kildu, lubasid vigaseks teha, jagasid nuiahoope.

Operatiivüksuslased:
nende puhul lõi välja sisu ja vormi ühtsuse seaduspära. Need kes polnud täies varustuses - näiteks ilma kiivrita - käitusid valdavalt inimlikult, kuid siis, kui kaitsed peal ja eriti kui näomask ees, muutus hoiak kohe oluliselt agressiivsemaks - siis võis oodata ribilööki möödumisel vms.
Võtsid ebaloomulikke poose - otsekui oleks nad filmikaamerate ees. Esimest korda tõsise jamaga kokkupuutudes ei teadnud nad, mida teha või kuidas olla - nii nad siis jäljendasidki politseiseriaale.

Kõrgemad politseinikud:
Närvilised, üleväsinud, hääl karjumisest falsetiks muutunud. Tegelesid printeri parandamise või kadunud käeraudade otsimisega.

Kinnipeetud veeti garaazhi, eestlased käsutati seina äärde, venelased sunniti ruumi keskele põlvili - kõigepealt löödi kaikaga põlveõnnaldesse ja siis öeldi "Põlvili!". Võtsin välja telefoni, et koju helistada, seepeale teats politseinik, et neil, kes kuhugi helistada üritavad, lüüakse nina sisse. Panin telefoni taskusse tagasi. Urbel pööras ringi ja ütles, et ta pole midagi teinud ja ta ei lase endaga niimoodi käituda. Urbeli juurde hüppas politseinik, lõi tema pead kiirelt kaks korda vastu betoonseina ja astus kõrvale. Urbeli näost hakkas verd voolama. Juurde astus teine politseinik, tõmbas Urbeli püsti, esimene võttis välja gaasiballooni ja lasi sellest paar tsurakat Urbelile näkku.

Viidi kambrisse. Seal istus juba Gert ja teisel pool kaks venelast. Üks nägi välja nagu tüüüpiline kõrilõikaja, teine oli keskealine mees, kes nagu korralikest kingadest järeldada võis, kuulus ühiskonnas hästi hakkama saavate inimeste hulka. Ta oligi ärimees, saabunud just ärisereisilt ja politsei oli ta rajalt maha võtnud, kui ta üritas minna oma südalinna pargitud auto juurde. Uuris, et mis Tallinnas lahti on. Purssisin kehvas vene keeles talle mingi ülevaate sisepoliitilistest arengutest. "Bozhe moi" oigas venelane kurvalt. Teine venelane selgitas, et kauplusi rüüstati pronkssõduri pärast. "Aga mis seos on kauplustel ja pronkssõduril?" ei saanud ärimees aru. Ta kõigutas ennast vaikselt ja halas "Ot tshevo eto vsjo natshalos? Estonija zhe tsivilizirovannaja strana, Evropa. Kak eto vozmozhno?" Oli mõnda aega mõtlikult vait ja esitas siis ise oma küsimusele vastuseks põhjalikul traktaadi, alustades sellest, kuidas Moskva provotseeris konflikti, millega eesti poliitikud läksid kaasa, kuigi nad teadsid, et see on ohtlik, aga nad läksid kaasa, sest see aitas neil saada paremaid valimistulemusi. "Da tshjort, podazhdali bõ godu par, eti võteranõ za eto vremja vzdohnuli iz starosti". Ja ka siis kui enam teisaldamisest taganeda ei saanud, oleks ikkagi saanud hullema ära hoida - oleks pidanud tegema teavitustööd, eriti just vene meediakanalites oleks pidanud tegema teavitustööd, trükkima artikleid ja pilte, eriti just pilte, selliseid ilusaid fotomontaazhe, kus kuju seisab uhkelt oma uuel asukohal, nii oleks saanud rääkida mitte kuju ÄRA VIIMISAST vaid KOHALE TOOMISEST. Pärast seda jäi ärimees kuni kinnipidamise lõpuni äärmiselt väärikaks ja rahulikuks. Ta oli probleemi enda jaoks ära lahendanud.

Kongi toodi järjest eestlasi juurde, mingi kutsekooli poisid, algajad rahvuslased. Viimastena kaks vene platnoid. Kokku 13 inimest, 9 eestlast, 4 venelast. Koikukohti oli neli. Platnoidel polnud vaja ise midagi ette võtta, nende füüsiline üleolek oli niivõrd tajutav, et tasapisi, otsekui juhuslikult toimusid ruumis väikesed ümberpaiknemised - üks kutsekooli poiss tõusis koikult, et minna nägu loputama ja istus tagasitulles otsekui vahelduseks põrandale, teine hüppas püsti, et jalgu sirutada jne. Umbes tunni aja pärast jagasid kolme koikut neljast platnoid ja vene ärimees, kutsekooli poisid istusid põrandal. Mingil kummalisel põhjusel ei võtud minult, erinevalt kõigist teistest ära kella. Niisiis, ma olin ainus, kes teadis õiget aega. Tänu sellisele erakordsele võimele võisin ennast välja sirutada neljandal koikul. Ruumi vaimseks keskpunktiks sai kongi uks. Kõik (v. a. muidugi platnoid) jõllitasid lakkamatult ukse poole. Mõnda aega pakkus uksele konkurentsi ka mattklaasiga aken vastasseinas, kuid siis selgus, et tegemist ei ole päris aknaga, vaid ristkülikukujulise lambiga ning "aken" minetas oma tähtsuse.

Kutsekooli poiss toodi tagasi. Ta säras, lausa naeris. Ta sai vabaks, tal oli käes paberirull. Ta oli kohtu otsusel vabastatud. Teised poisid kogunesid tema ümber, paber lasti ringi käima, süüdistusest vabastamise lõik loeti kõva häälega ette. Isegi platnoid uurisid huviga vabadusekirja. Kümne minuti pärast, ütles poiss, lastakse ta välja. Aga poiss polnud kade, ei hoidnud edu saladust endale - ütles, et oli lihtsalt kõik ausalt ära rääkinud ja et küllap see ongi kõige parem, peab aus olema. Ja üldse oli temast väga rumal sellisesse kohta minna, oma viga pole vaja igale poole uudishimutsema ronida. Selles suhtes, tunnistas ta ise ka, oli kinnivõtmine ja väike malakas talle õpetuseks. Ta oli ise süüdi. Poiss läks naeratades koiku juurde, platnoi ja ärimees tegid talle ruumi. Poiss istus, õnnis naeratus näol, vabadusepaber näpus ja ootas et kümme minutit täis saaks.

Platnoid sõid saia. Mälusid aeglaselt ja mõtlikult. Nad olid enda kätte koondanud 15 pätsi saia. Mitte et nad neid endale kuidagi vägivaldselt võtnud oleksid, lihtsalt kongi eestlased olid alustanud näljastreiki. Õigemini oli see mingi eestlaslikult introvertne variant näljastreigist - häälekaid nõudmisi ei esitatud, valvureid streigi alustamisest ei teavitatud, lihtsalt nälgiti. Niimoodi vaikselt, soovimata tõmmata endale liigset tähelepanu või teisi häirida. Platnoid sellise jaburdusega muidugi kaasa ei läinud, nad olid elu näinud mehed ja teatsid et kinni istuda võib kasvõi kogu elu ja sel juhul on kindlasti hea omada korralikku saiavaru.
Ülemise nari platnoi kummardus allapoole ja esitas kamraadile oma mõttekäigu.
"A znaesh kto mõ? Mõ kosmonavtõ"
"Potshemu kosmonavtõ?"
"Potomu shto vozduha zdes vobshe netu. Znatshet - mõ v kosmose."
Nad naersid rõõmsalt.
Alumise nari platnoi mõtles veidi ja näitas siis kongi ukse ümmarguse akna poole "I tam illjuminator"
"Ot tuda mozhno zemlju uvidet" täiendas ülemise nari oma.
Alumise oma mõtles veel veidi ja muigas kavalalt. Nõksas peaga eestlaste poole ja küsis: "A oni kto? Oni robotõ. Oni nitshjo ne jedjat, znatshet - robotõ"
Platnoid naersid rõõmsalt ja vaatasid natuke aega kambrit uue nurga alt.

Minu positsioon ajateadjana osutus küllaltki kohustusterohkeks.
Kutsekooli poisid tegelesid lakkamatult erinevate teooriate väljatöötamisega, mille eesmärk oli võimalikult täpselt ennustada vabaks laskmise aega. Mõned seisid kõrv vastu ust ja edastasid siis teistele mitmesugust infot, näiteks mitu korda on naaberkongi ust avatud. Aegajalt viidi mõni kongist välja näpujälgi andma vms. Kui ta tagasi tuli, pinniti üksikasju - et kas uurija tundus olevat kuri, et kas nägid, palju teisi konge on jne. Saadud andmete põhjal konstrueeriti kõigepealt hüpotees, et meid lastakse välja hommikul kell 8. Kell 8 püstitati hüpotees kella 12est. See lootus murenes kell 11 30 kui ukse taga kuulatanud poiss teatas, et kuuleb supitaldrikute kolinat. Öeldi välja kurjakuulutav ja tõeseks osutunud ennustus, et kui toitu jagatakse, siis järelikult läheb veel aega. Seejärel räägiti kella neljast, siis viiest jne. Kõik need hüpoteesid nõudsid tuge kellaajalt. Niisiis küsiti mult pidevalt kella, see hakkas tasapisi ajudele käima. Et kamoon, kui minut tagasi oli kell 12 37, siis järelikult nüüd on see 12 38. Ainult platnoid ei käinud pinda, nemad arveldasid nagunii aastates ja amnestiates. Ja vabakslastud kutsekooli poiss oli ka vait, sest ta ootas juba kuuendat tundi oma kümne minuti täissaamist.

"Smotri" ütles ülemise nari platnoi "u menja otshki". Ta oli saiaviilul pehme sisu välja uuristanud ja hoidis koorikurõngaid silmade ees. Alumise nari platnoi purskas naerma, sikutas kilekotist kaks saiaviilu ja tegi endale ka prillid.

Põrandale oli joonistatud mingi tabel, mida raamisid idamaised ornamendid. Küsisin platnoilt, et mis see on. "See on mäng," selgitas ta. Küsisin, et millega seda mängitakse. "Saiast nuppudega." Raha peale? "Ei, saiaviilude peale."

Kongiuks keerati lahti ja valvur kuulutas, et prokurör võtab vastu viimase rühma kahtlusaluseid ning luges aeglaselt ette nimesid. Nagu missivõistlustel. Üksteise järel astusid kõik kongis olnud ette. Koridoris surusid valvurid meid vastu seina ja lugesid nimekirja veelkord üle. "Ei klapi!" Uus nimekontroll. Jah, tõesti, üks oli üle, see oli see õigeks mõistetud poiss. Poiss pomises, et ta on juba ammu kohtuniku poolt vabaks lastud. Valvuri nägu tõmbus punaseks, tundus, et ta oli ise sellest füsioloogilisest efektist teadlik, ta teadis et see on hirmuäratav, valvur lükkas oma punetava näo meile ükshaaval nina alla, pöördus siis aeglaselt poisi poole, naeratas ja röögatas siis "Vait, värdjas! Sinu nime polnud nimekirjas! Sina tuled siis kui mina sind kutsun!". Valvur tõmbas kuminuia välja. Poiss taganes kongi, aga jätkas protesteerimist: "Aga mu nime ei saagi nimekirjas olla, sest ma-ma aolen ju juba õigeks mõistetud.." Valvur tegi järsu liigutuse, poiss hüppas kiunatades koikule, ja pani vabastamistõendi käest ära. Valvur keeras ukse lukku ja meid ülejäänuid viidi üles.
Seal oli palju parem, operatiivüksuslastel olid raadiosaatjad sees ja nii kuulis uudiseid linna peal toimuvast, see oli oluliselt meelelahutuslikum kui koridorist kostvate sammude loendamine. Parasjagu käis suurem madin Balti jaama kandis. Kõrval seisev tüüp sosistas mulle: "Linnaosad on päevade peale ära jaotatud, iga päev on erinev linnaosa. Täna on Balti jaam."
Ruumi astus vahetuseülem, ta karjus telefoni, teiselt poolt oli kuulda hüsteerilist naisehäält. "Ma ei tea kus nedd kuradi käerauad on! Ma panin nad ülemisse sahtlisse! Aga mida ma siis tegema peaks! Ma ei hakka neid praegu otsima! Ei hakka! Mis ma jätan siin kõik sinnapaika ja hakkan kuradi käeraudu otsima või?! Kurat! Ma ei tea! Ma pole 24 tundi midagi söönud ega joonud! Kurat! Ma ütlesin, et ma pole midagi joonud!" Ta lõi telefoni kinni ja karjus "Kurat! Nagu poisikesega käitub! Mis õigusega ta mind niimoodi käsutab!" Vahetuseülem vaatas õiglust otsides ringi. Tema kõrval seisis maskistatud operatiivüksuslane. "Kurat. See sitt siin on minu jaoks ju ka esimene kord!" Operatiivüksuslane tõstis käe ja pani selle vahetuseaülema õlale. Samal hetkel pistis kõrvalkabinetist pea välja naiskohtunik, vaatas neid kahte ning nähvas: "Pange oma suu kinni!". Vahetuseülem tormas ruumist välja. Kui mind arestimajast välja viidi, oli ta juba täies aktsioonis uute kinnipeetutega.

Kell

2007-04-29T06:03:00.000-07:00

Oma käekella sain Nepaalis bussijuhilt, kes tegi mulle teatavaks shokeeriva uudise, et on mu vend ja soovis selle märgiks vahetada oma kella minu Nike käekella vastu. Pärast kellade vahetamise rituaali lahkus bussijuht kiiresti.
Nike käekella olin ma ostnud Mumbai turult 20 krooni eest.

Eile

2007-04-25T09:56:00.000-07:00

2007-04-11T08:28:00.001-07:00

"Käisin kirjutasin Tanjale kirja"
"Mhmh"
"Mis sa arvad, mis ma temaga tegema peaks?"
"Ma ei tea"
"Aga kui ma Tanja ära tapaks?"
"Me rääkisime sellest eile."
"Aaa...ma ei mäleta... Kuhu me jõudsime?"
"Sinu lastele see ei meeldiks."
"Lastele ei meeldiks jah."
"Samas muidugi, ma vahepeal mõtlesin edasi, et ega see jutt, et laste nimel, see on ka lihtsalt üks ettekääne. Näiteks minu vanemad olid koos - meie, laste nimel. See oli ka ikka paras jama."
"Nõus. Aga eks see oleks lastele ikka paras löök. Et isa tappis ema ära."
"Mis sa arvad et su lastel on praegu okei või? Et nad ei saa aru või? Üldiselt on lastel terve ja tugev psüühika, erinevalt täiskasvanutest. Olles olnud ise laps, võin öelda, et laste pärast ei tasu küll midagi tegemata jätta."
"Jah, neil on tõesti suht kõrini juba. Ütlevad, et lahutage ära. Aga ma ei taha lahutada. Tapaks Tanja ära ja sööks teda."
"Hahhaahhaa. ..ee...sorri. Lihtsalt kannibalism on sinu juures uus tahk. Noh, muidugi see on ju klassika. Seedid läbi, omastad valgud, rasvad, süsivesikud ja teed Tanja niimoodi igavesti enda omaks. Seda ikka aegajalt juhtub. Rootsis oli 70ndatel selline keiss. Üks jaapani tudeng käis rootsi tshikiga. See jättis japsi maha, japsil jooksis juhe kokku, tappis tüdruku ära, raius tükkideks ja praadis parasjagu pannil kui politsei teda küsitlema tuli. Aga tüüp oli mõjukast perest, mingi a la Sony või midagi sellist. Kinni ei pandud, istus ainult paar aastat hullaris. Siis kirjutas oma roimast romaani, sellest sai Jaapanis muidugi bestseller, tehti film, tüüp käis tookshõudes, konstrueeris oma veretööle ka mingi filosoofilise tausta, teda hakati esitlema kui Jaapani traditsioonide ja samurai-aukoodeksi kandjat, ta rajas väikese äärmuspartei ning hakkas juhtima oma telesaadet."
"Rootsis ta vist nii populaarne polnud."
"Aga ju ta siis tabas midagi olulist. Umbes nii, et igas pisikeses jaapani mehes elab ambitsioon ära süüa üks suur valge põhjamaa naine. Ja siis see tüüp tegi selle unistuse teoks. Jaapanlaste ilmasõjakompleks."
" Ma lihtsalt ei tea mida muud teha, ma muidu lihtsalt käin tal järel ja tema ütleb, et ära käi, et on ahistav. Aga ma ei taha ilma temata olla."
"Vahele jääd muidugi. Sellega pead arvestama. Ma kuskilt lugesin, et 90% mõrvu sooritatakse pereringis, sa oleksid esimene kahtlusalune. Mul kodukülas, kui ma väike olin, ühel mehel jäi naine kadunuks. Mees ütles, et sõitis ära. Venemaale. Kõik muidugi kahtlustasid meest, aga tõendada ei saanud. Lõpuks jäi mees vahele sellega, et külarahvas pani tähele, et ta on kuskile suvalisse võpsikusse väikse pingi pannud ja käib seal istumas. Kaevati siis seal ümbruses maa üles ja leitigi naise laip."
"Nooo. Nii kõva mees. Mõtles, et pääseb pingikesel istumisega. Nitshevo sebja..."
"Haaaa! Kuule... Nüüd ma saan aru. Sellepärast sa selle metallist kohvri ostsidki. Ma just mõtlesin, et misasja sa sellega teed, igavene raske kobakas."
"Noh, ma ei tea...võibolla. Ma otse nii küll ei mõelnud"
"Tundub päris õige suurusega olevat."
"Ma ei tea..vist jah... "
"Nonäed, alateadvus töötab sul juba probleemi lahenduste kallal. Äkki oled viimasel ajal tundnud seletamatut soovi osta endale väike kirves näiteks? Ah, mis? Mul on ka juhtunud, et kui mul on mingi probleem, näiteks näitus tulemas, siis ma teen midagi või ostan midagi ja alles pärast saan aru, milleks."
"Tanja ütles, et ta läheb teise tuppa diivani peale magama. Ma läksin talle öösel järele, magasin põrandal, diivani kõrval. Ta ehmatas ära. Aga mida ma oleks siis teinud, üksi maganud või? Ma ei taha nii. Muudkui käin Tanjal järel ja tema muudkui läheb eest ära. Aga kui ma ta ära tapaks..."
"No sel juhul, kui sa Tanja ära tapad, siis sa annad talle ju lihtsalt edumaad, siis on sult eda ikka väga raske kätte saada. Hakkad ka käima pingikesel istumas. Või igasugu ekstrasensside juures. Sa ei suuda teda praegu kontrollida, veel vähem siis kui ta teises ilmas ringi litutab."
"Mnjah. Kõlab loogiliselt. Niisiis, tapmine ei ole lahendus."
"Ei ole."
"Aga kui ma ei tapaks teda, vaid näiteks lõikaks jala ära ja sööks ainult natuke jalga?"
"Hehe... See võibolla tõesti toimiks. Puujalaga Tanja."
"Lastele see ei meeldiks."

SELTSKONNAKROONIKA vol II

2007-04-04T01:17:00.000-07:00

2003
Sandra ja Krista otsivad võimalusi raha teenimiseks ja mõlgutavad, et võiks avada erootikaliini. Teen väikese kalkulatsiooni ja järeldan, et kasumit see teenima ei hakka, pakun välja, et võiks teha sellest perfoka. Arutame edasi ja sünnib "KUUM KUNSTILIIN". Kutsume kampa kursusekaaslase Kristini. Kuna tegemist on mõnevõrra erineva asjaga, kui varasemad Avangardi-projektid ja juures on ka uusi liikmeid, otsustame välja kuulutada uue rühmituse. Keelel sünnib PinkPunk. Nüüd on vaja logo, klippi ja flaiereid. Käiku läheb Marioni roosa printsessikleit, Mere Keskuse putkadest leiame lisaks punase ja valge kleidi. Mõeldud lastele vanuses kuni 10 aastat aga ttegelikult venib selga igaühele. Sünteetika. Projekt õnnestub ja üldjoontes on rühmituse imago sellega paika pandud. Krista rohkem kaasa ei löö.

Open Call Clevelandi perfokafestivalile. Inspiratsiooniks jällgie rahapuudus. Sandra ja Kristin mõtlevad välja, et nad võiks ilu eest palka saada. Iseenesest on see pinkpungistatud versioon Sandra varasemast kerjamisperfokast. Esimene välisesinemine.

Samal aastal on kaks rohkem näpuharjutusena kirja minevat perfokat eestis (Leav Home ja Black Sabbath), viimase puhul on ainus oluline asi, et esimest korda tuleb sisse bänditeema ning näputsaga publiku vastu suunatud agressiivsust.

Hakkame regulaarselt kokku saama ja korraldama brainstorminguid. Meetod on laenatud reklaamitööstusest. Üldiselt näeb see välja nii, et meie Sandraga tülitseme ja Kristin siis klatib ning tasakaalustab. Tal on imeline kaasasündinud omadus - ta on ilus, seetõttu rahulik ja enesekindel. Tülid on raevukad, meid lepitab tulemus. Tulemus on kunst. Kunst on katarsis. Asi töötab reaktiivmootori põhimõttel.

2004
Kummide vilinal, lennukitiivul.
Prestiizhikad välisesinemised. Kiasma. Berliin ja Berliinist otse Chicagosse.
Berliini tripil selgub et NonGrata on tegelikult Väga Hea ja neil on geniaalne idee. Enne pidasime neid alasti ringihüplejateks. Berliinis tuleb ground test perfokale I COULD BE YOUR MOTHER. Perfoka kandvaim osa on otsene füüsiline rünnak. See töötab laitmatult ning ka adrenaliinitulv on garanteeritud. Perfokas läheb PinkPungi püsirepertuaari. Nagu ka pseudofeministlik retoorika. Chicago reis on ilmutuslik - me ei ole üksi, veelgi enam, me sammume esireas. Ühtlasi saamne teada, et see, mida me teeme on interventsionism.
Tagasi eestis. KUNST ON LAHE JA POPP - transatlantilised wannabeed laiamas väikelinnas. Samal teemal: installatsioon SUURLINNA TULED.
Kristin ja Sandra käivad standardprogrammiga (FAIR DEAL, MOTHER) NYs. Mina väisan Rumeeniat.

2005
Tour de force Uus-Meremaal. Kuid. Kristin on juba mõnda aega loobunud aktiivsest kaasalöömisest, teda asendavad järgemööda palestiinlanna, maooritar, filipiinlanna, kiivitar jm. U-Meremaa näitus on tegelikult retrospektiiv, vanade tööde taasesitamine. Otsustame, et FAIR DEALi ja MOTHERIGA tuleb teha lõpp (kui just väga kead honorari ei pakuta või väga prestiizhikasse kohta ei kutsuta). Hea uudis on see, et vaadates Kulka aruannet, selgub, et me oleme etableerunud.
Inspiratsiooni otsides lendame Sandraga tagasi Chicagosse. Kuid. Maailma parim kunstifestival on ühe aastaga mandunud keskpäraseks skvotinäituseks. Jah, maailma hiilgus on kaduv. Veedame Chicagos aega omavahel tülitsedes ja mõtlikult kaduvuse üle filosofeerides. Sandra võtab senisele loometee kokku lausega "Siit me tuleme". Olen temaga nõus. Ja nüüd kus me siin oleme, siis oleks meil väga vaja uut ideed. Või vähemalt mõnda uut hästitransporditavat perfokat.
Võtame aja maha. Sandra tahab tegeleda oma asjadega ja mina oma asjadega. Las ta siis olla. Aeg kive korjata jne. Arutame, et ehk aitaks kui tuua rühmitusse värsket verd. Mõte läheb Mariannele, kes on hiljuti rühmitusest Rubensid välja arvatud. Koostööst ei saa siiski asja.
Väike esinemine Kultuuritehases. Kavandasime efektset kohaspetsiifilist perfokat, kuid viimasel hetkel viidi üritus üle teise kohta. Teeme tagasihoidliku publikuperfoka. Parim asi seejuures on, et Kristin tuleb asjaga kaasa. Kristini abielu on jooksmas karile ja see annab meile Sandraga uut lootust. See võiks tähendada, et ta tahab kunstiga tegeleda. Tahabki. Viimase peal. Sest tema tuleb ja lepitab. Pärast esimest kokkusaamist ja mõningaid meile ei suhtle ma kummagagi rohkem kui kuu aega. Kristin ja Sandra teevad perfoka oma nimede all. Perfokas on minu meelest jama. Kui poolteist kuud saab täis, helistan Sandrale. Tülist ei räägi, proovime edasi minna. Teeme kolmekesi koos suhtkoht õnnestunud perfoka LIVE FAST DIE OLD.

2006
Kevadisele Kunstihooneüritusele kavandame elusate lammastega perfoka, sellesama, mis Kultuuritehases tegemata jäi. Nimi tuli ka hea: WOOLIGANS. Juhhaidi. Masin krigiseb aga liigub. Meil on siiski palju ühist ja me vaatame tulevikku ja meil on jagatud nägemus. See nägemus on nimetatav sõnaga t o t a a l p e r f o r m a n c e. Me püüame seda kirjeldada, aga päris hästi ei oska veel. Siis, uute asjaolude ilmnedes lähme lõplikult tülli.
Kuid kuna kevadeks on juba ette valmistatud perfokas, siis pressiteadet laialimineku kohta me välja ei saada, kuid lepime Sandraga kokku, et PinPunk on sellega sisuliselt laiali läinud ning seda nime, sissetöötatud kaubamärki edaspidi ükski osapool ei kasuta.
Üldiselt läheb asi piisavalt räpaseks et välistada äraleppimine. Tunnen korraga, et mul on nendega vähe ühist. Jah, mul on kahju. Kahju. Ja ma ei kõla enda jaoks isegi pateetiliselt, kui ütlen et mu süda nuttis verd.
WOOLIGANS läheb väga hästi. Lambad kunstihoones. Vastupandamatu.

AFTERLIFE

ikka 2006
Sandra nimetab ennast Mick Jaggeriks ja hakkab koos Kristiniga taaskasutama PinkPungi nime. Lisaks tulevad rühmitusse uued liikmed Aino ja Kaarel. Uues koosseisus esitab PinkPunk siin-seal vanu perfokaid. Peamiseks uuenduseks on ühise blogi pidamine.
Aasta lõpus toimub Tartus näitus MUST TURG, kus väljas ka esimesed uued tööd.
Perfokas Pärnus kukub tehnilistel põhjustel läbi.

2007
Aino sõnul: Perfokas In Grafikal on esimene, mis ei kuku tehnilistel põhjustel läbi.
Näitus Tallinnas kukub tehnilistel põhjustel läbi. PinkPunk läheb nüüd ka ametlikult laiali.

2007-04-03T01:59:00.000-07:00

Aja kokkuhoiu huvides piirdun ülejäänud reisikirjelduse puhul üksnes pealkirjadega:

Teel
Nepaali punane koidik
Seal kus lõpeb tee
Maoistide jälgedes
Bren
Maha kuningas
August 1917
Hüvasti, Kathmandu
Lord Hanumani haardes
Kõrvadoktor ja gängsteri naine
Siivutu ettepanek
Restoran Volga
Truudusetu naise surmajuhtum
Kõrgemale kui pilved

Teel

2007-04-02T05:30:00.001-07:00

Saabume Delisse. Kohe lennujaamas astun surnuks geko, tunnen kõrvetavaid süümepiinu - see on seni suurim olend, mille ma isiklikult tapnud olen, ca 15 cm peast sabaotsani - ja püüan kokku arvata tekkinud karmavõlga. Sõidame Mumbaisse, seal ootab ees Peeter. Rannas korjab mind üles Bollywoodi võttegrupp, kes väntab Calvin Kleinile reklaamklippi. Nad tahavad, et ma ütleks hindu näitlejannale "No, i`m sorry, but no.". Ütlen. Ostan 20 krooni eest Nike käekella. Otsustame sõita läbi India Varanasisse. Peeter on ainus, kes autot juhtida oskab, tee peal räägib ta, et kavatseb reisist raamatu kirjutada ja et on mõelnud, et võiks olla selline road-trip, kus minnakse omavahel tülli ja keegi saab surma. Varanasi on kõige püham linn üldse. Kes seal sureb, pääseb taassünni- tsüklist välja ja siirdub otse õndsusesse. Tee on täis linna poole liipavaid vanureid. Esimese päeva õhtuks tundub, et suremine ongi Varanasis suhteliselt hõlpsaks tehtud. Sekkub politsei. Politseiülem ütleb, et ma olen väga ilus ja et Maarin on väga tark. Politseiülem kinnitab korduvalt, et mingil juhul ei tohi usaldada turismiametnikke. Kui midagi on siis nende poole küll pöörduda ei maksa. Ja kui meil midagi vaja on, siis tema käest saab. Hangime kohalikke narkootilisi aineid. Käime vaatamas Buda puud, mis näeb oma enam kui 2500 aastase vanuse kohta kahtlaselt noor ja roheline välja. Buda puu poeg? Buda poja puu? Me ei usu seda puud. Ja seda linna ja ema Gangest. Sõidame ära. Ülesmäge. Kõrgemale. Nepaali.

Samal ajal: kuningas on peidus, t;;rahvas m'ssab

2007-03-29T00:00:00.000-07:00

Minu k]rval paadininas istus austraallane, taga 100kilone ja 100aastane Hell Angel ja Peeter. Nenede selajatagust b'kkisid 2 kohalikku paadijuhti. S]itsime. Loksutas p'ris toredasti. Mingil hetkel [tlesid paadijuhid, et n[[d tuleb [ks tiba t]sisem k'restik. Tuligi. Laine k'is [le paadi ja Hell Angelit enam polnud. Minul oli juba j]udnud tekkida amat;;ri enesekindlus ja kui ma vahu seest n'gin paistmas suurt roosat p]rguinglit, otsustasin, et p''stan ta. T]usin keset lainetem;llu paadis p[sti ja sirutasin oma aeru abivajaja poole. See oli minust kena ja rumal. Kui ma [le paadi lendasin, haarasin austraallase igaks juhuks endaga kaasa. Vee all oli hea rahulik, tundus, nagu oleksin seal t[kk aega chillinud. M]tlesin, et ]hk saab millalgi otsa. See tegi nagu kurvaks natuke. Siis kerkisin pinnale, l'ksin vooluga kaasa, vuhisesin l'bi k'restiku. See oli natuke hirmus ja [liv'ga lahe. P'rast tegimegi vaiksemates kohtades nii, et loovisime p''stevestidega m;;da j]ge allavoolu, kui tuli suurem k'restik, korjas paat meid peale. See oli nii kaif tunne, selline vahetu kontakt m'sleva m'gij]ega, et m]tlesime peetriga, et 'kki saakski nii, kui oleks mingi kaitse[likond ja p]lve ja k[[narnukikaitsed ja kiiver ja p''stevest, et siis saaks k'restikest ilma paadita l'bi ujuda. Et selline uus ekstreemspordi vorm. Adrekas garanteeritud.

Kathmandu

2007-03-22T08:42:00.000-07:00

Millest ma j'reldan, et algab kodus]da -
ootamatult kaob elekter
loojang on veripunane
taevas tiirutavad pistrikud
keskv'ljakule tuuakse 27 laipa
k[lades r''givad kooli]petajad uuest ]iglasest [hiskonnakorrast
pealinnas r''givad pilves kutid kalashnikovidest ja pikkadest nugadest

Eneseteostajad

2007-02-19T07:59:00.000-08:00

"Mille peale sa oleksid nõus välja minema, juhul kui te omavahelise kokkuleppeni ei jõua? Okei, vaatame. Vanal kujul läheks tegu kirja kriminaalkuriteona. Aga ma tean, et ammu on räägitud, et sellisel kujul antud seadus reaalsuses ei tööta ja on käinud jutud seadusemuudatusest. Et viia kriminaalmenetluse alt tsiviilmenetlusse. Sel juhul maksaksid trahvi või teeksid ühiskondlik-kasulikku tööd ja mingit märget dokumentidesse ei tuleks... See oleks ju okei?"
Advokaat hüppab arvuti taha ja on mõnda aega akontaktne.
"Noojahh. Seadusemuudatust pole läbi viidud. Täiesti mõistusevastane olukord tegelikult. Igatahes praegu saaksid sa kaela kriminaalkaristuse. Karistuse ülemmäär on kusjuures ka täiesti absurdne. Vaata. Onju absurdne."
Advokaat nõjatub tahapoole ja põrnitseb arvutiekraani, tema nägu väljendab vastikust. Tüdimust. Põlgust. Ja siis ta elavneb, tõuseb toolilt ja hakkab erutunult mööda tuba kõndima:
"Aga tead, sinust võiks saada pretsedent! Minu meelest, sinu juhtum - ja sa ju kavatsed seda teha, onju nii - vot see sinu juhtumi kriminaalmenetlus, kriminaalkaristus, see näitaks just eriti kujukalt antud seadusesätte absurdset rangust. Selline kaasus võiks sedausemuudatuse taas päevakorda kergitada! Sellest võiks kujuneda oluline pretsedent, see võiks raputada senist seaduseloomet! Vähmelat antud segmendis."
Ta jääb minu ette seisma, tema silmad säravad.

SELTSKONNAKROONIKA

2007-02-13T01:57:00.000-08:00

Anna Nicole Smithi surm tabas mind ootamatult. Kurvaks tegi, ta oli ühe idee - seniilne miljardär, infantiilne sekspomm - peaagu 100%line kehastus, sooritus hindele summa cum laude.
Ja hr Marshall tegi õieti, et oma lapsed pärandusest ilma jättis. Mida tegid lapsed tema heaks, kui ta oli vana ja kole ja liikumisvõimetu? Kas nad surusid oma roosa pehme keelekese tema hambutusse suukoopasse? Ei. Heal juhul toppisid nad sinna mõrudaid tablette. Misasja nad siis ootasid, millele neil oma meelest õigus on?!
Härdushoos läksin Priidu lapse sünnipäevale. Sinna oli kokku kogunenud suurem osa vanast elektronmuusikute bandest, kellega ma pole juba aastaid kokku puutunud.
Niisiis, seltskonnakroonika:

2000date paiku hakkab vormuma uus skeene. Alustatakse sellega Kunstiakadeemias, sealt sõidetakse Müsteeriumile ja ärgatakse Narva mnt 72. Saaremets on sõimusõna.
Vt ka: uusboheemlased

2002. Korraldatakse muusikaüritusi, saadud kahjum jagatakse hiljem ausalt omavahel ära.
Pieoürituste teke tekitab nõudluse liikuva pildi järele. Seetõttu hakatakse kätt proovima videokunstis. Tüüpiliseks formaadiks saab elektronmuusik, kelle taga seinal mängib autorivideo. Osalt esitlusviisi eripära tõttu kaob videokunstist verbaalne tekst.
Tegelikult on tummus iseloomulik kogu skeenele. Keegi ei arutle, keegi ei jutusta, isegi rokkbändid on instrumentaalsed. Maksimaalselt on lubatud artikuleerimata helid või skisoidne tekstimass.
Mõned katsed tekitada interdistsiplinaarset üritust. Tõsiseim neist kunstifestivalil Kananahk. Festivalikorraldajad veavad muusikuid rahaasjadega alt, saadud kahjum on rekordiline. Edasiste ühisürituste korraldamise mõte muutub elektronmuusikute hulgas mõnevõrra ebapopulaarseks.

2003. Tõusuaeg. Eriti hästi läheb muusikutel. Hausikultuur roiskub igast otsast, selle positsioonid kukuvad iseenesest kokku. Muusikakriitikud on sillas, esinetakse piiri taga. Skeene sees toimub kultuurilise kapitali akumulatsioon, mõned nimed tõusevad selgemalt esile, ulatudes nüüd väljapoole oma sõpruskonna piire. Skeene ümber tekib õhuke ring fänne ja gruupisid. Osalt seetõttu puhkeb epideemiana seniste paaride lagunemine.
Kunstivallas on tegijaid liiga vähe, et uut lainet tekitada, pildile jõuavad üksikud sõltumatud autorid.
Vt ka: Big in Japan

2004. Müsteeriumi-pidude formaat senisel kujul ammendub. Vaja oleks uut ideed.
Üks võimalus on teadlik meinstriimistumine - teha intelligentset poppi ja ehitada inimnäolist kapitalismi. Paraku, eelmise, hausiskeene näol on olemas hoiatav näide - nemad püüdsid seda ja neil olid abiks tippkeemikud ja neil olid abiks investeerimispankurid. Ja ikkagi nad feilisid täiega, nad oleks peaagu kogu klubikultuuri endaga põhja tirinud.
Teine võimalus oleks laieneda muudele loomeväljadele. Interdistsiplinaarsus. Eeldusi on, skeenel liigub mitmeid video- ja performanceikunstnikke. Kuid muusikakaptenid kõhklevad. Kunstiskeene tundeb nende jaoks liiga ebausaldusväärne. Ja siis on juba hilja, Tartus toimub esimene Eclectica.
Algatatakse mõningaid uusi pidudeseeriaid, kuid sisulise kontseptsiooni puudumisel surevad need peagi välja.
Video- ja performancei vallas läbi löönud siirduvad ümber kunstiväljale.
Tõnso hakkab organiseerima korralikku suureformaadilist festivali, Praks leiab ennast ruumikujunduses. Elektronmuusikud hakkavad tasapisi tagasi põranda alla vajuma.
Need paar diilerit, kes seni seltskonda vaimseteks rännakuteks varustanud on, otsustavad oma elus uue lehekülje pöörata.
Vt ka: Just say no.

2005. Stagnatsiooniperiood. Paljud endised paarid taasleiavad teineteist.

2006. Lõpp. Massiivselt on läbi löönud kodukandi hiphop ja eestikeelne soomepopp, kes ongi lõpuks teostanud unistuse heast popmuusikast. Suurest stressist hakkavad elektronmuusikute tüdrukud lapsi sünnitama.

2007. Epiloog. Enamik noori peresid on läbinud faasi - ehitan endale talu metsade keskele - ja nüüd tagasi linna pöördunud.

Kassitoome kell 00.02

2007-02-07T02:35:00.000-08:00

RIIA KOOLITUS

2007-02-05T05:48:00.000-08:00

Sõitma hakkasime öösel. Hommikul jõudsime Riiga. Parkisime auto ja asusime kiirel sammul kohtumispaiga poole kõndima. Väljas oli metsikult külm. Mingi ilmastikuanomaalia. Külm ronis mööda jalgu ja pressis kehasoojust ülespoole. Ma hakkasin ärkama. Jalad käisid, tsihkat tsahkat, meist jäid maha külmast tursunud nägudega kerjused, kes inisesid kinnikülmunud suudega. Mõtlesin visata mõne mündi, mul oli ainult eesti raha, sellest poleks neil mingit kasu olnud. Aga nii sümboolselt, poolehoiu märgiks. Kuid edasi mõeldes polnud ma sugugi kindel, kui ohutu sniisugune "süütu zhest" on - kui eeldada, et heateod parandavad karmat, siis toimivad kerjused nagu karma-automaadid, sisestad mündi ja saad vastu portsu head karmat. Anda läti kerjusele eesti raha on sel juhul sama hea kui toppida kommiautomaati nööpe. Võid kommi saada, aga võid ka trahvi saada. Jõudsime kino ette. See oli kinni. Võimalus edasi magada oli korraga tundmatusse kaugusesse nihkunud. Kopsisime, piilusime akendest sisse, käisime ümber maja, käisime sabas inimestel, kest nägid sedamoodi välja, et võiksid olla huvitatud kohtumisest reklaamiguruga. Üks blondinka hakkas lõpuks jooksma ja me jooksime talle järgi kuni juuksuritöökoja ukseni. Siis tülitsesime omavahel, süüdistasime Meelist, et ta luges nagunii meili valesti, Tõnist, et ta nagunii tõi meid valesse kohta jne. Lõpuks saime telefoni teel korraldaja kätte. Ta ajas tagasi, oli nipsakas, ütles et ei saa aidata. Siis helistasime teistele inimestele. Ootasime kümmekond minutit. Ja helistasime korraldajale uuesti. Seekord oli ta äärmiselt kahetsev, jah see oli tema süü, ta oli meile saatnud valed andmed, monsieur Sagmeister saabub alles õhtul, ta pomises vabandusi ja absurdseid lubadusi sellest, kuidas ta kõik heastab, kuidas ta võib meile linna näidata, meiega kinno minna, restoranidesse, tundus, et ta oli just nutnud. See tegi meile rõõmu. Ma olin nüüd ärkvel, vaatasin ringi, tegelikult oli siin väga hea, tsüaansinises taevas minu pea kohal põles päike, minu saabaste alla krabisesid kristallid. Inimesi polnud, ainult aegajalt jooksis mõni pundar uksest välja, ukerdas kiiresti üle tee ja kadus teisest uksest sisse. Riia oli puhas ja ilus ja seiskunud, nagu sügavkülmutatud beebi. Puhusin suust auru, proovisin rõngaid puhuda.
Siis võtsime mõtlemisaega, jõlkusime Stockmanni. Meelis ja Tõnis jooksid toiduosakonnas piimaleti äärde, et vaadata läti pakendidisaini, nad olid elevil, jälgisin neid õudusega. Eemaldusin kiirelt, mul oli sees ebamäärane hirm, et see on nakkav. See on ohtlik. Hästimakstud töö on ohtlik. Kui ei ole küllalt ettevaatlik, keerab see sul kaela kahekorra ja viib hinge kaasa. Et nii ei juhtuks, peab olema kaval. Peab teadma nippe. Näiteks üks sakslane masturbeeris igal hommikul kolleegide kohvitassidesse. Kuus aastat, enne kui ta lõpuks õnnetult vahele jäi. Ta ei osanud oma teguviisi kuidagi arukalt põhjendada. Mina saan temast aru. Kindlasti oli ta meeldiv töökaaslane, pakun et ta oli selline tüüp, kes ei laskunud intriigidesse, oli üle väiklastest pisiasjadest, pakun, et teda oli raske endast välja viia, küllap kiirgus temast ka kõige pingelisematel hetkedel salapärast rahu...
Proovisin shopata, aga see ei pakkunud pinget. Üldse, viimasel ajal mind poodlemine eriti ei huvita. See on kas spirituaalne ümbersünd või kehv kaubavalik, ma ei ole veel kindel, kumb.
Sõime Riias hommikust. Ja sõitsime siis minema. Me nagunii teadsime, mida Sagmeister oleks rääkinud. Kokkuvõttes oli see päris hea koolitus.

Aura veekeskus

2007-01-29T05:25:00.000-08:00

"Noh, said välja, jah"
"Jah, vahepeal läks asi ikka päris hulluks, aga nüüd on mul uus naine. See hoiab mind normis."
"Naistega on jah nii, et kui naine on, siis lähed ise ka normaalseks. A mis muidu?"
"Tead, suusatamise avastasin enda jaoks. Hästi meditatiivne ala tegelikult. Ja väga hästi annab erinevatele lihasgruppidele tööd. Eriti, kui oled enne kõvasti kreatiini teinud."
"Jajah, praegu lähevad kõik kreatiini peale üle. Steroidid on vana kool."
"Tead. Sellega on mul nats probleeme. Tegin 5 kreatiini-kuuri ära ja viimane laks ei andnud enam erilisi tulemusi, võtsin glükoosiga, siis natuke oli, aga vähe. Ma ei tea. Äkki tuleks kreatiiniga samaaegselt midagi muud juurde võtta? Riboosi, dekstroosi? Või katsetada fosfageeniga? Imodiumiga juba proovisin."
"Võta glutamiini, energeetiline väärtus puudub, aga minimeerib kataboolseid protsesse."
" Mis mõttes energeetiline väärtus puudub? Glutamiin võrdub aminohappe ehk valguga ju?"
" Aminohape ei ole valk. Valk koosneb aminohapetest."
"Aaa"
"Ja nüüd suusatad?"
"Jah. Ja ööklubides käin ka"
"Tasub siis ära või? Palju sa tunni eest saad."
"Suurt midagi. Aga ega ma seda raha pärast tee. Eile just oli väga hea, mõnusalt võttis läbi, siuke adrenaliin. Seal oli üks väike venelane. A ta sai kohe nagu intuitiivselt aru, mis liigutust ma teha kavatsen ja pani alati juba enne bloki ette. Kogu aeg. Ja ta oli pealegi selline pisike ja püknilise kehatüübiga, ma ei saanud talt kuskilt kinni võtta. Lõpuks hüppasin talle rinnaga näkku ja surusin kõri kinni."
"Aga sa pluusikaelusega ei tahtnud kägistada?"
"No hea meelega. Aga tal olid ju pluusinööbid eest lahti."
"Ei-ei. Vaata nii, võtad käega pluusi kraenurgast, vot siit. Ja siis tõmbad kaelasooned kokku. Kaks sekundit."
"Nonoh. Eino ma ei ütle midagi. Sellepeale ma pole tulnud. Kuule, väga hea. Väga hea. Sul ikka tõesti nokib."
"Ah, mis. A sa seda nippi tead, et paned tüübi põrandale pikali, vajutad kõri kinni ja siis surud põlvega kõhtu. Kui aju hapnikku ei saa, sulgurlihas lõtvub ja siis on vaja ainult väikest tõuget... See lükkab tagant lahti, tüüp situb ennast automaatselt täis. Puhas füsioloogiline reaktsioon, aga efektne."
"Ei, seda nippi ma tean. Aga see särgi asi on küll hea. Ma järgmine kord kohe proovin. Võiks tegelt juba täna õhtul. Vaatan, kas saan aega. Prooviks järgi. Eino kuule tõesti, tänud."

2007-01-23T10:51:00.000-08:00

Peeter sai korraga 2 auhinda. Olin tema saatjaks pidulikul kätteandmistseremoonial. Restorani oli kaetud rikkalik laud suupistete ja napsudega. Kohal oli rida kirjandusklassikuid ja hinnatud esseiste. Pärast tseremoonia lõppu istuti edasi, joodi veine ja aeti juttu. Valdavalt rääkisid kirjanikud fondidest, EU projektitoetustest, kultuurkapitalist, raha kantimisest ühe projekti alt teise alla, vahetasid vihjeid loomestipendiumite kohta jne. Olgugi, et mul polnud selle infoga midagi peale hakata, kuulasin aukartusega. Proffid.
Aeg voolas pokaalidesse. Arvan, et kell oli 7 läbi 750 ml, kui bankett lõppenuks kuulutati ja otsustati minna edasi Juuksurisse. Hakkasime koomale tõmbama, kui märkasin korraga üht vahuveini - see oli kullakarva ja seisis teistest pudelitest veidi eemal, pisut, nagu mulle tundus, üksildasena, palmi varjus. Ma olin ka nagu nats üksi, Peetri varjus. Sirutasin käe, haarasin kuldsel pudelil kaelast. Hopitasin seda veidi ja jõudnud otsusele, surusin sõrmed kaela ümber tugevasti kokku ning rebisin teise käega korgi ümbert ära punase riba. Samal hetkel libises minu kõrvale Kalevkeskküla ja sosistas: "Mina teie asemel seda ei teeks. Pange see nüüd iiilusti vaa-aaikselt tagasi". Kuid oli juba hilja. Vupsti materialiseerus mu kõrval kelner, kes küsis: "Kas teie eemaldasite pudeli kaitseriba?". Nägin, kuidas inimesed tõmbusid mu ümbert eemale. "See shampus maksab xxxx krooni." Tadahh! Seisin, ühes käes pudel ja teises äratõmmatud turvariba. Enesetaputerrorist hinnapommiga. Vaatasin abiotsivalt ringi ja nägin, et plahavtus oli tekitanud minu ümber ca 2 meetrise raadiusega tühja ala. Tundsin ennast väga üksildasena. Inimesed vaatasid. Huviga. Panin pudeli aeglaselt käest ära ja astusin kiiresti sammu eemale. "See ei aita," ütles kelner "Pudelilt on eemaldatud turvariba. Pudel on avatud." Tundsin ennast abitult. Oleks, et ma oleks ise ka mõne diplomi saanud, siis võinuks sellega vehkida. Aga ka seda relva mul polnud. Ja Peeter oli ka kuhugi kadunud. Mõtlesin, et äkki proovida autistlikku taktikat. Seda meetodit propageerib Mihkel, ta teeb alati nii kui jamaks läheb - on vait ja reageerib kõigele eriti aeglaselt, nagu oleks ta autist. Pidi olema väga tõhus viis probleemide lahendamiseks. Mihkli eeliseks on muidugi see, et ta on autist. Mitteautistidel ei pruugi autisti mängimine nii veenvalt välja tulla.
"Mul ei ole seda raha." Ja parandasin oma steitmenti kohe: "Meil kellelgi pole sellist raha." See oli juba tunduvalt parem. Oluline oli mitte jääda üksi vaid rõhuda sellele, et meie, loomeinimesed kollektiivselt avasime selle pudeli. Et see siin on võimu ja vaimu vaheline konflikt. Mõned rohkem koomass kirjanikud haakisidki ennast kaasa. Kelner sai mitmeid ettepanekuid, nende hulgas ka täiesti konstruktiivseid, näiteks kork tagasi peale kleepida, või siis meid räige sõimu saatel välja visata (nagunii pidanuksime juba ammu Juuksuris olema) jms. Õhus oli anarhiat. Lõpuks lahendas olukorra kultuuritoimetaja J, kes helistas erinevatele institutsioonidele ning saavutaski lõpuks selle, et summa xxxx võtsid enda peale ajaleht Sirp, poliitik Tarand ja riigiettevõte Eesti Raudtee.
Tähistamaks vaimsuse võitu, jagasime kuldse shampuse kõigi kohalolnute vahel ära. Aga et jooki ikka piisvalt oleks - ja et kelnerile valu valmistada - valasime peale ühe pooliku veini ja kolm Värska vett ning loksutasime segamini. Ja tõesti, see oli nektar. Jumalate jook. Igat senti väärt.

Tantsin läbi elu

2007-01-19T06:53:00.000-08:00

T Kunstihoone. Kataloogide kättejagamine. Kuku.
K Mardi ärasaatmine.
N Vene restoran. Kirjanduspreemiate kätteandmine, olen Peetri saatja, Peeter saab 2 preemiat. Juuksur, liituvad August ning temaga kaasas olnud läti ja jaapani perfokakunstnikud. Minu juurde.
L Kodupidu Elnara ja Kalevi juures. Sakala keskus, Loomeliitude seminar, tegelikult jooming ja labane meelelahutus.
T Raadiomaja. Kirss. Missid.
K Mardi teine ärasaatmine.
N Tallinki restoran, firma jõulupidu. Ma ei osale karaokes ja tunnen, et mul on kollektiivi sulandumisega raskusi. Hollywood. Mäletan purunenud pudeleid ja kiiret lahkumist. Üritan Hollika ees igavusest ühe seltskonnaga tüli norida, aga nad on uskumatult kannatlikud ja tolerantsed. Lahkun füüsiliselt terve kuid vaimselt lööduna. Levikas.
R Magan järelhindamised maha. Selle tagajärjel tunnen, et pole pedagoogina ülesannete kõrgusel, helistan ja saadan õpilastele meile. Et oleks selge, et ma olen olemas ja et ma olen nende õpetaja. KUMU, 90ndate klubi ekspositsiooni ülespanek. Maarin unustab meid Peetriga 5ndale korrusele. Me ei pääse liikuma, sest trepid ja liftid on valve all. Istume. Ootame. Peeter kougib välja püksisäärde peidetud õllepudeli. Joob õlut ja lakub kõrvale suurt soolakuubikut (Toomas Mikk, "Installatsioon" anno 1998). Juuksur. Texas. Peetriga võtab ühendust kääbusnaine, kes nimetab ennast tema fänniks.
L Pärnu. InGraafika. Plakatinäituse avamine. Tagasi Tallinna. KUMU, 90ndate pidu, video esitlus. Levikas. Kuku.
P KUMU 90ndate videoinstallatsiooni mahavõtmine. Installatsioon avaldab vastupanu, tõmbab mul käe naelaga lõhki. Taon installatsiooni jalaga, kuni see kokku kukub. Noku.
E Üritan uuesti järelhindamist läbi viia. Ei leia õpilasi üles. Kirjutan kõigile arvestused ära.
T Tartu. Liisi ja Maarini näituse avamine Y-kis. Avamisel tehtud fotosid vaadates selgub, et Liisil on hullu silmad. Zavod. Liisa juurde.
Homme lähen Pärnusse.

2007-01-11T03:33:00.000-08:00

"Jah, väga meeldiv on koos töötada noorte, intelligentsete inimestega. Materjal on muidugi diskreetne. Aga söör, ma eeldan, et te olete aumees," ütles Valeri Kirss ja torkas mulle taskusse sajakroonise.

2007-01-03T04:41:00.000-08:00

Sõime ära lamba, sea ja kana. Rääkisime veisekarjakasvatusest ja mesindusest, vaagisime nende mõlema plusse ja miinuseid ja otsustasime lõpuks lehmapidamise kasuks. Üllatuslikult sadas maha paks lumi, vedasime suure kelgu mäele. Natuke saime lumel liugu lasta, aga siis tuli Tuul ja hakkas lumememme tegema ning kasutas selleks ära praktiliselt kogu ümbruskonna lume. Tühja kah, mudase muru peal libises ka päris hästi.
Siis viis Billeneeve meid oma hauale. Otsisime taskulambiga surnuaias ringi, kuni hakkas tulema Neeve-nimedega hauaplatse, lõpuks ka Bille oma. Kena suur kivi oli, ootas aastaarve. Asetasime kalmule mõned lilled ja Billeneeve aeles fotokaamerate jaoks natuke oma hauakivil.

Vanaperemees tuli juurde, ütles, et on 78 aastat vana. Valetas, tegelt on 58. Ütles, et ta jälgis, kuidas me saunas käisime ja ei leidnud seal mingit sümmeetriat ega kaheksjagunemist, puha segadus ja ristirästi läbikäimine. Sellest järeldas ta, et tüdrukud on meil ühised. Tõmbas silmad vidukile ja patsutas papalikult õlale: "Kuula mind. Ma olen juba vana mees, varsti sada aastat kaela pääl (meenutan - 58), eks ma ole ka ühte koma teist teinu ja näinu. Tead, ma võiks su vanaisa olla, ja kuule ma ütle sulle nüid. Tead, pole ilma peal olemas suuremat seksimõnu kui......" Ja sosinal pärandas vana tark mees mulle ülima lihaliku naudingu saladuse: "....... mitme peale ühine naine"
Tuli mesinik. Mesinik oli närviline. Ta oli veisekasvataja naisele ära rääkinud, et veisekasvatajal on juba aastaid armuke, pealegi alaealine. Veisekasvataja naine kihutas seepeale autoga naabertallu, et kedagi maha lüüa või midagi põlema panna. Ja see tähendas, et Mesinikku ootab korralik keretäis Veisekasvatajalt. Mesinik oli väike mees, Veisekasvataja aga tõeline härg. Äkki lööb isegi maha, mitte meelega, aga lööb nii kogemata korra liiga kõvasti ja ongi karkääks? Mesinik oli halvas tujus. Vaatas mind ja ütles "ma olen sust vanem". Olin nõus. "Ja ma olen sitaks vanem sinust sisemiselt, ma olen väga elukogenud". Ütlesin talle, et ma sain sellest kohe aru. Mesinik leebus ja täpsustas: "Ma ise tegelikult pole suurt midagi teinud, aga minu sõbrad on igasugu asju teinud. Ma õpin nende kogemustest. Ma olen selline vaatleja-tüüpi." Siis oli paus. Kull-kull tegi pudel. Ja siis küsis ära, mis südamel: "Kuule. Kas on tõsi, et Tallinnas on kõik naised ühised?" ja kiikas tüdrukute toa poole. Ütlesin, et ei ole. "Noojah, mis siis ikka, ega ma eriti lootnudki" ohkas mesinik ja taarus, silmad eksistentsiaalset valu täis, öhe. "Kuule, aga ma ikkagi tahaks Tallinna tüdrukutega rääkida", kostus ööst. Ütlesin, et nad kahjuks juba magavad. "Oh jah, ikka nii" pomises pimedus.

Hiljem veel oli seis sealmaal, et tuli kirves kätte võtta ja sellega truudusetuid naisi taga ajada ja kosilasi eemale peletada. Veel hiljem selgus, et on jäänud vaid üks võimalus, väga vana meetod tegelikult - oma territoorium uriiniga ära märgistada, tuduva tüdruku ümber tuli joonistada kuldne kaitsering.
Alles siis võisin rahuliku südamega uude aastasse suikuda.

see on nüüd siis tehtud

2006-12-04T05:12:00.000-08:00

2006-12-04T02:50:00.000-08:00

olen kolm meetrit pikk

2006-11-29T07:50:00.000-08:00

Koosolek. Kohtume ministeeriumi pika laua taga. Ministeeriumi juhataja on sõbraliku ümmarguse näoga vanaproua. Nagu vanaema. See vanaema, kes enne oli hunt ja hakkas vanaemaks pärast seda, kui oli päris-vanaema ära söönud. Tema paremal käel istub asetäitja - pikk kõhn keskealine vamp-ametnik, üleni mustas, v. a. kuldsed käevõrud, meenutab Krista Kodrest. Juurde tuleb veel trobikond anonüümseid ministeeriumitibisid. "Meil on siin demokraatia, me tahame, igaüks saaks arvamust avaldada," selgitab Vanaema.
Arutame kampaania läbiviimist. Tutvustan meiepoolset nägemus. Vanaema kuulab, on väga joviaalne, noogutab, ütleb tubli, tubli. Aegajalt pöördub oma tibikarja poole ja küsib midagi stiilis: "või mis teie arvate?". Tibikari vaatab siis veidi segaduses ringi ja hakkab noogutama. Saan presentatsiooniga ühele poole. "Tubli. Võtke nüüd kommi, noormees," ütleb Vanaema ja ulatab minu poole suure assortiikarbi. Võtan kommi. Vaikus. Tibid vaatavad ringi. Vanaema noogutab. Tibid hakkavad noogutama. Aga Vamp ei nooguta kaasa. Ta lööb sõrmed käevõrude kõlinal kokku, tema näole ilmub skeptilne muie, nagu sõjamaaling. Ja ta alustab: "See kõik on ju tore, aga minu meelest peaksime keskenduma hoopis tööle lastega...."
Vanaema reaktsioon on kiire ja hävitav. "Kullake," ütleb ta oma asetäitjale hoolitsevalt, "sa ei saa ju praegu lihtsalt aru, onju". Vambi mustad küüned tungivad krõbinal nahktooli käetugedesse, sügavale naha sisse. Aga suu ununeb lahti. (Tahaksin pärast lähemalt uurida, et kas küünejäljed on toolinahal ka hästi näha, kuid ei teki võimalust)
Vanaema sirutab uuesti minu poole kommikarbi: "Võta veel kommi, need on väga head". Võtan kommi.

2006-11-08T07:55:00.000-08:00

TIPP ja TÄPP

Õhtul kodus kerisin rulookardinad alla ja kustutasin tuled, ainult väikse lambi pliidi kohal jätsin põlema. Kõndisin närviliselt edasi-tagsi. Nii, nüüd on vaja leida sobilikud atribuudid. Vaatasin peeglisse, mul oli seljas tiigripildiga T-särk. See sobib küll. okei, tegin ühe punase Marlboro, püüdsin võimalikult kopsu tõmmata, kõndisin mööda tuba. Okei, makk sisse, plaat peale. Kõigepealt panin Black Devili aga võtsin selle kohe välja - polnud see, täna mitte. Äkki mõni keskkolliaegne black-metal kassett? Ei hakka otsima - liiga kaua ei tohi kohmitsema jääda, muidu langeb konditsioonist välja. Olgu, kasutame kindlapeale meetodit - Grünbergi Ball - see on garanteeritud käimatõmbaja. Vajutasin PLAY. Väga hea. Sobib. Kõndisin kiiremini. Keerasin makinuppu valjemaks, see ei läinud enam, käis tühjalt koha peal ringi. Keerutasin makinuppu ja ümisesin valjenevalt. Midagi oli veel puudu. Panin pähe vanaisa karvamütsi. Just. Kuulasin Balli 8 korda järjest, huilgasin kaasa. Siis lasid naabrid uksekella. Ma ei viitsinud avama minna, ainult tegin neile suuga TRRRRRRRR vastu. Siis keerasin muusika maha ja pidasin veidi vahet. Siis panin peale Suicide live-plaadi, keerasin volüüminupu tagasi põhja ja kuulasin viis korda järjest lugu number 4 (harilikult ongi kõige paremad lood plaadil kas neljandad või üheksandad). Olin konditsioonis, istusin põrandale ja mõnulesin. Vaatasin peeglisse ja mõtlesin "mina". See oli mõnus mõte. See tegi head, mõtlesin veel "Mmmmm...mina...mina....mina". Mõtlesin eesseisva perfoka detailidele, kerisin läbi erinevaid variante. Siit ja sealt jäid pinnale parema jupid, mis hakkasid omavahel üheks loogiliseks looks liituma, taustale tekkis sobiv soundtrack - see kõik nägi lõpuks välja nagu eriti rokkiv muusikavideo. Nii. Valmis. Käes. Tipp. Nüüd tuleb ennast kiiresti tagasi, välja tõmmata, enne kui ära tüdinen, siis poleks kogu üritusest mingit kasu. Keerasin oma peas kerival muusikavideol saundi maha, loopisin välja efektsed makrokaadrid, jätsin ales ainult ühe vaatepunkti. Vähe. Siis mõtlesin näitusesaalile. See on 55 meetrit korda 65 meetrit korda 19 meetrit kõrgus, mis teeb siis kokku 68 000 kuupmeetrit. Minu kõrgus on 1, 76 meetrit ja ruumala 0,3 kuupmeetrit. Joonistasin selle kohta ruudulisele paberile skeemi. Ma olin väga väike. Peaaegu olematu. Täpp.
See toimis. olin jälle adekvaatne, töövõimeline ja lõõrid olid kenasti puhtaks löödud. Mõtted jooksid sirinal, perfokaga oli nüüd asi selge. Kirjutasin märkmikusse üles, lisasin mõõdud. Hea kerge tunne, mõte muudkui liikus. Puhtaksraputatud torudest tuli heldelt lisa. Veel supsas pähe üks uus perfokamõte - mille panin samuti kirja, et sellega edasi töötada, siis üks reklaamiidee, mõned mõtted konverentsiplakati suhtes ja suurepärane, tõesti, vaimustav lahendus kataloogi layoutile (pole küll näinud, et keegi oleks NIISUGUST skeemi kasutanud). Tubli poiss, hea saak.
Siis tegin suitsu ja lugesin närvide rahustuseks "Kultuuride kokkupõrget", enne kella nelja sellise adrekalaksuga nagunii magama ei jää.

2006-10-18T05:29:00.000-07:00

BERLIIN

Pictoplasma konverents oli mõningane pettumus, ei leidnud sealt eriti seda infot, mida otsisin. Mõned okeid näitused ja perfokad, paar väga head videot, aga ettekanded olid nõrgad.
Postporno konverents oli hõrgum elamus - teiste hulgas esines 60aastane paljastatud hiidtissidega tädi, kes võdistas oma rindadega viisi "Sinisel Doonaul". Veel vaadati suures teatrisaalis eriti räiget netipornot, mille üks kultuuriteoreetik oli kokku röövinud. Kui ta oleks selliste piltide eest näiteks oma krediitkaardiga maksnud, oleks ta olnud seksuaalkurjategija. Selle asemel häkkis ta leheküljed lahti, daunlaudis pildid ja näitas neid nüüd suurel ekraanil oma ettekande taustaks. Pervoporno Robin Hood. Tuleb tunnistada, sotsiaalteadlased oskavad lõbutseda, paremini, kui videokunstnikud. Ja ka DJ oli neil linna parim.

Hamburger Stationis oli mitu Artforumiga seotud näitust. Põhistaar Torres jättis täiesti külmaks. Ta on ikka haip. Üks neist , kes said õigel ajal ja õiges kohas AIDSI.
Atlas Groupi Libanon-project oli väga hea.

Krediitkaardiga ei saanud kusagil maksta, mitte keegi ei aktsepteerinud minu MasterCardi. Mõtlesin, et kamoon, see on Euroopa süda ja 21 sajand ja teil nagu polekski e-pankasid ja virtuaalraha, mille üle meie, tiigrihüpikud nii uhked oleme. Ma ei usu oma silmi, teie arveldate ainult metallist müntidega! See pidi ju minevik olema! See oli nii kummaline, et tasapisi tekkis mul kahtlus, et äkki on virtuaalne raha hoopis petukaup, idaeurooplastele kaela määritud vuffel - umbes nii, et meie kirjutame teie imaginaarsele pangakontole mõned numbrid ja teie annate meile vastu selle tehase. Aborigeenidele ju anti maa eest kenasid värvilisi klaashelmeid, mis Euroopas olnuks väärtusetud.
Kuivõrd selgus lihtne loogika, et mänguraha eest reaalset võileiba ei saa, olin mõnda aega näljas. Kuni leidsin ühe kalli hõrgutistepoe, mis võttis vastu virtuaalraha. Ja võttis seda vastu suurtes kogustes. Nii ma siis pendeldasin sotsiaalsel skaalal üles-alla. Nälja ja delikatesside vahel.

2006-09-25T09:19:00.001-07:00

Kampaania launchimise puhul korraldas filmistuudio osalenutele sõjamängu. Kogunesime stuudio kontoris, edasi pidi minema sõit Türisalu sõjaväeossa, et siis plastmasskuulidega täristama hakata. Varustuse käis välja stuudio - nad olid kunagi teinud lühifilmi "Teine Tulemine", mille Armageddoni-stseenist jäi neile kätte paarkümmend sõdurivormi. Sinelid olid kenasti apokalüptilisteks tuunitud: õlale oli tikitud Second Coming ja rinnale õmmeldud lipikud kandsid eksootilisi nimesid - Nikolail Azazel, minul Mendez jne. Relavastus koosnes kalashnikovidest. Ohutuse huvides pidid kõik panema ette spetsiaalsed näokaitsed.
Olime ennast just valmis sättinud, kui helises uksekell. Nikolai läks avama. Ukse taga oli võõras perekond. Ka meie ülejäänud kogunesime vaatama, et kes need on ja mis nad tahavad. Siis sirutas võõras mees ette käe ja tema käes oli Piibel. Vaatasin Nikolai poole ja sain aru, et nii Nikolai kui mina kui ka kõik teised siin, et me kõik näeme ju välja nagu.......hahhaahhaaa....

TEINE TULEMINE, esimene kokkupõrge
Lokatsioon:
Saue 11. See on kahekorruseline puumaja. Kaks väljapääsu, tugevdatud seintega kelder.
Üksuste paiknemine:
Majakese ees seisid mees, naine, laps ja Piibel.
Majakese sisse olid koondunud 18 relvastatud ja maskistatud satanistlikku viimsepäevasõdalast.
Lahigu algus: Mees sirutas Piibli ette ja püüdis majja sisse astuda. Azazel ütles "Tänan, ei" ja lõi ukse kinni.
Väljas lasti pikalt uksekella. Azazel tõmbas ukse vihaselt sisisedes lahti, ukse taga seisis naine, Piibel käes, Azazel takerdus, naine nõksatas ettepoole ja võttis hoogu, et tõsta jalg üle lävepaku. See oleks olnud häving, sest EI OLE OLEMAS MITTE ÜHTEGI aktsepteeritavat viisi, kuidas 18 meest saaksid ühe naisterahva majast välja toimetada, kui naine ise ei ole nõust lahkuma. See oleks tähendanud Jehoovatunnistajate läbimurret, rinde kokku kukkumist, see oleks tähendanud maja kaotamist. Kuid viimasel hetkel kiilus end naise ja lävepaku vahele Samael: "Me väga vabandame, aga hetkel ei ole tõesti sobiv aeg. Meil on praegu väga kiire. Ehk tulete mõni teine kord" ja libistas ukse kinni.
Väljas lasti kella. Pikalt, siis väikeste tortsude kaupa, siis jälle pikalt. "Oota", ütles Samael Azazelile. Behemoth hiilis akna juurde, piilus kardinate vahelt välja ja raputas pead: "Ära tee lahti, seal on nüüd see laps". "Oh jumal küll," oigas Azazel, "kuradi usuhullud" ja pani maki mängima. Kellatirin jäi järgi. "Passivad väljas" kandis Behemoth ette. "Passigu", arvas Moolok ja segas endale koksi. "Lähevad minema." Ootasime veel natuke. Siis hiilisime välja, ronisime autodesse ja sõitsime Türisallu.

proletariaadi diktatuur

2006-09-11T07:52:00.000-07:00

Eelmisel nädalal jättis koristaja (Diana) mulle lauale kirja, kus andis mõista, et ta vist ikka ei kavatse enam minu kodus töötada. Põhjust ei täpsustanud.
Täna hommikul ärkasin selle peale, et korteri välisukse lukku keerati. Kisasin esikusse "Kohe tulen!" ja hakkasin riideid selga ajama. Diana marssis sisse. Jah, ta tuli tagasi. Võibolla hakkas tema süda minu pärast valutama? Või tuli ta vaatama, et kas ma olen juba piisavalt pehme? Et kas olen juba aru saanud, kui eluvajalik tema, Diana, minu jaoks on? Olin aru saanud. Vuristasin esikusse: "Oi kui tore, et te tulite, ma ei saanud teile helistada ka, sest ma kaotasin telefoni ära ja mul mul on nüüd uus telefon, aga ei ole teie telefoninumbrit." "Ahah," ütles Diana. Sain särgi selga ja hüplesin elutuppa. Vaatasin oma elutoas olevat segadust. Mõtlesin: "Bardakk". Mõtlesin: "Sealaut".
Üldse, koristamine on mulle sügavalt võõras tegevus. Ma ei põe, et ma korda hoida ei suuda, võtan seda umbes nii, et küllap ma lihtsalt kuulun kosmoloogilises võimuvõitluses kaose tiimi ja minu missiooniks on edendada entroopilisi protsesse. Võimalik, et see - lipsude põrandale vedelema jätmine, tasside ümberajamine jne - on suures plaanis palju olulisem töö kui kõik muu, millega ma tegelen. Ja see, et minu koristaja nimi on Diana, sobib antud pilti suurepäraselt.
Koristaja palkamine on minu kombeid siiski veidi parandanud - kuna mul on liiga piinlik kutsuda võõrast inimest nii segamini korterisse, koristan ma alati enne koristaja tulekut. Nüüd ma polnud seda teinud, sest Diana ütles, et ta enam ei tule ja mind valdas mõnus minnalaskmismeeleolu.
Nüüd ta siis tuli. Tundsin ennast vahelejäänuna. "Jah, ma kartsin et te ei tulegi," piiksusin pugejalikult. "Ma ise tõesti ei saa korra hoidmisega hakkama" kaeblesin nagu titt. "Näen jah," ütles Diana. "Ma vaatan, et minu siinkäimine ei mõju äkki hästi, ma vaatan, sa oled viimasel ajal eriti vabalt võtma hakanud!" Minu peakene vajus norgu. Siis sain noomida asjade pärast, mida ma ikka veel, ikka veel pole korda teinud - seinte pärast (Tanja piserdas neile kolm pudelit shampust, lootsin pool aastat, et keegi peale minu neid hangunud niresid ei märka), aukude pärast seintes (ühes seinas A, teises I tehtud). "Ja kapiriiulid tuleks kah ükskord korda teha!" Aaaa, pagan, pagan, pagan, ma arvasin, et kui ma alati enne Diana tulekut kapiukse korralikult kinni panen, jääb tema eest varjule ka kapis valitsev segadus - allakkunud riiulid, amorfne riidekuhi (millest miskipärast alati tilpnevad silmatorkavalt välja üle-eelmisest göörlfrendist ununenud stringid, mida mu käsi tõrgub minema viskamast) - arvasin, et vähemalt seda kaosekollet õnnestub mul peita. Aga Diana teab. Väike paha poisu on kõik kohad ära mökerdanud. Häbi-häbi. Seisin, varbad sissepoole, pilk maas. See töötas, Dianal hakkas must kahju: "Ma tean, need ongi sellise halva konstruktsiooniga riiulid, mul olid kodus samasugused." Tõstsin pilgu ja varbad pöördusid väljapoole. Mina pole süüdi. Paha konstruktsioon. Diana mõtles hetke: "Mida sa laupäeval teed? Ma võtan kaasa ühe tuttava, tal on suhkruhaigus. Sind on ka vaja. Teeme seinad puhtaks. Aknad tuleb seestpoolt ära pesta. Sina tassid kastid esikust välja." Tõmbusin hädakaitsesse: "Ma....ma pole kindel... kas ma laupäeval Tallinnas olen". "Siis viid need kastid reedel välja!" Olin kompromissiga kiiresti nõus. Selleks ajaks olin suutnud ka kingad jalga ajada ning olin valmis kodust põgenema. "Head päeva!" ja kalpsasin ukse suunas. "Oot-oot! Selle viid ka enne välja." Diana surus minu kätte prügikoti. Kiunusin entusiastlikult: "oh, jah, tahtsingi selle kaasa võtta!" (äärepealt oleksin lisanud: "aitäh, et meelde tuletasite!") ja evakueerusin välisukse kaudu.

2006-08-29T07:05:00.000-07:00

VANAEMA JUURES

Vanaema on äsja operatsioonilt tulnud - tal võeti vasak rind ära.
Ütlen "Tsau, amatsoon!". Nüüd järgneb loeng kasvajatest (see on iseenesest päris huvitav ja hariv). Siis on järg külauudiste käes.
Taustaks. Vanaema vahetas 15 aastat tagasi maakodu linnakorteri vastu. Soodsalt sai, sest korteriperemees oli sellessamas korteris oma äia maha löönud. "Jube lugu, algul kirvega ja siis poos elektrijuhtmega. Sealsamas, kus sina praegu istud," - noogutab vanaema minu poole.
Mees läks kinni ja kuna tema naine ei tahtnud iga pleki juures juurelda, et kas see on isa veri või on see lihtsalt värviplörakas, pandi korter müüki.
"No ja see kirvemees, Andrei sai nüüd vanglast välja. Ja elab nüüd oma perega seal kus mina ennem elasin. Ja nüüd käivad vanad naabrid mul järjekorras ukse taga paluma, et tule tagasi, kallis Vilmakene, tule tagasi, milõinki, see Andrei on puhta razboinik. Eks Andrei teeb neile seal vägevasti tramburaid. Nii kui midagi on, võtab kirve välja. Käib niimoodi kirves käes ukselt uksele viina nuiamas. Taevake, isegi kui ta pannkookide jaoks jahu laenama läheb, võtab kirve kaasa."
"Aga eks meie majas juhtu ka üht-teist huvitavat," alustab vanaema uut lugu.

ZINA JA ANJA
Zina ja Anja olid suured sõbrannad. Kõik teadsid, et neil on testamendid teineteise nimele kirjutatud. Siis läks Anja operatsioonile - tal võeti emakas välja. Haiglas tutvus Anja Viktoriga, kellel eemaldati tükk kopsu. Anja ja Viktor hakkasid läbi käima, Viktor tegi Anja kodus remonti, tõi uue teleka, koos käidi Viktori suvilas. Anja kuulutas uhkusega, et neil Viktoriga on plaanis testamendid teineteise nimele teha. Siis läks Viktor uuele kopsuoperatsioonile. Anja hakkas jälle Zinaga rohkem läbi käima. Mõne aja pärast aga hakkas Anjaga kummalisi asju toimuma - ta kloppis naabrite ustele, sõimas, karjus, ähvardas. Kui naabrilapsed talle tere ütlesid, siis üritas ta neid kepiga lüüa. Lõpuks tungis Anja päise päeva ajal naabrimees Oskari korterisse, haaras Oskari rinnust kinni ja nõudis hirmsa häälega röökides, et Oskar talle kogu raha annaks. Vaene Oskar oli just seljaoperatsioonilt tulnud. Kutsuti politsei. Anja kaebas politseinikele, et tema raha on ära varastatud, et tema asju on ümber tõstetud, et tema pass kaob ära ja ilmub siis uuest välja ja et naabrid käivad tema korteris seksimas, eriti Oksana ("Mõtle - süüdistab Oksanat! Ometi ju kõik teavad, et Oksana on frigiidne," ei suuda vanaema oma nördimust varjata). Selge, vanamutt on hulluks läinud - ja pandigi Anja seevaldisse. Kui Anjat ära viidi, joigus ta nagu transis - dvatsatshesttõshjatsa, dvatsatshesttõsjatsa. Viktor tuli operatsioonil tagasi ja sai teada, et Anjakesega on selline paha lugu juhtunud. Oli kurb, mõtles et läheb haiglasse Anjakest vaatama ja viib talle tema lemmiktekikese. Läkski siis Viktor ise Anjakese korterisse - Anja oli talle viimasel päeval enne opileminekut kuldse paela küljes võtme kinkinud - et sealt tekike kaasa võtta. Kui ta aga voodi pealt tekki sikutama hakkas, pudenesid teki alt välja kirjad, hunnikute viisi kirju. Need kirjad olid Anjale adresseeritud erinevate majaelanike poolt, sisu aga oli üldjoones sama - naaber see ja see tahab heast südamest Anjat teavitada, et tema äraolekul korraldab Viktor tema korteris seksiorgiaid, milledest võtavad osa mitmed majaelanikud, eriti Oksana. Ja et osad majaelanikud on ootamatult rikastunud - kontrolligu Anja pangas oma säästud üle. Ja et nad kõik naeravad Anja üle. Lisaks sarnasele sisule olid kirjad kirjutatud ka sarnase käekirjaga. Viktor näitas kirju majarahvale, käekiri tunnistati Zina omaks, Zina võti letti ja Zina tunnistas üles. Siis helistati panka, selgus, et Anja oli oma konto just hiljuti tühjaks tõstnud - 26 000 krooni sularahas välja võtnud, järgmine päev uuesti panka tagasi tulnud ja konto väljavõtet nõudnud ja siis paar päeva hiljem kogu raha tagasi toonud. Zina tunnistas ka selle üles - jah, ta käis Anja passiga raha välja võtmas - kesse neil vanainimestel ikka vahet teeb - ja kui päris-Anja pangast murtult naases, viis Zina raha panka tagasi. "Niiet varguses teda süüdistada ei saa," laiutas vanaema käsi.
Epiloog: Anjakese seisund on seevaldis üksnes halvenenud, ei tunne ta enam kedagi ära, ainult nutab kõik see aeg. Majarahvas talle palju päevi ei ennusta, Viktor lubas matused korraldada. Zina aga jäeti ilma teretamisest, isegi lapsed ei pea talle enam "zdrastje tjotja Zina" ütlema.
"Jube inimene. Ja üks imelik asi on temaga veel. Ta ei käi mitte kunagi päevitamas," lõpetab Vanaema oma loo.

transendentaalkorter

2006-08-19T12:20:00.000-07:00

A lükkas riiuli ümber. Riiuli peal oli telekas. Telekas lendas vastu seina, raksatas läbi küproki ja maandus raskelt põrandale. Purunev kineskoop paiskas lööklainena laiali klaasikilde, mu jalgu tabas nagu peenike terav vihm. Vaatasin alla ja veendusin et olin jäänud terveks. Vaatasin üles. Seina oli tekkinud auk. Ma vaatasn seda avaust ja sain aru et see on rohkem nagu aken. Õhukese valge seina tagant paistis teine ruum. See oli hämar, aga ma aina vaatasin sinna avausse ja mu silmad õppisid vaatama ja ma vaatasin ja ma nägin.
Nüüd ma ei vaata õhtuti telekat, ma vaatan seda auku. Ja see auk seinas on mõnikord nagu suu ja siis see suu räägib minuga.

MIDA OLEN MA TEMALT TEADA SAANUD?
Ma olen teada saanud, et nähtav maailm on illusioon, mis on loodud varjamaks Tegelikkust.

Kohe selgitan täpsemalt:
ma olen teada saanud, et mulle tuttav, valgustatud ruum on illusoorne. Minu meeli eksitab dekoratsioon, mis on loodud, varjamaks minu eest tegelikkust. See dekoratsioon peidab enda taga suuremat ja reaalsemat, iidset ruumi. See teine, tegelik ruum on nagu suur masin, mille transtsendentaalsele mehhaanikale allub elu minu illusoorses ruumis.
Tänu dramaatilistele sündmustele minu maailmas, mis mind emotsionaalselt sügavalt raputasid, mõranes ka mind ümbritsev illusioonide maailm ja paljastus selle taga olev Tegelikkus.

tutvumiskuulutus

2006-08-15T01:27:00.000-07:00

Seoses segaste sündmustega Naissaarel jäin ma ilma telefonist ning pean nüüd hakkama oma maailma otsast peale, number numbri haaval üles ehitama. Seejuures oleks mul abi vaja.

KALLIS SÕBER/SÕBRANNA, KES SA SEDA LOED - ÄKKI SOOVID SA MULLE OMA MOBIILINUMBRI ANDA?
Mobiilinumbri juurde palun märkida ka nimi.

Endast: olen tuhkblond, hallide silmadega, keskmist kasvu, kõrgharidusega, kindlat töö- ja elukohta omav tõsiste kavatsustega noormees. Lapsi ei ole.

2006-08-14T03:02:00.000-07:00

MOOSTE FESTIVAL

OSA 11
Lõkkeõhtu
Preili P võttis Moostesse kaasa B. Lisaks tulid sõbranna K, sõbranna MM ja sõber MK.
Lõkke ääres astus mängu preili D, kes asus B-ga jõuliselt flirtima. Preili P-ile see ei meeldinud. P otsustas, et ei loovuta B-d ilma võitluseta. Kuid Dora kuus lõi Berta seitse. P loobus ja lahkus (uhkelt ja pea püsti, nagu tõeline kuninganna). B ja D jäid kahekesi. Tundus juba, et asi on otsustatud. Kuid siis, täiesti ootamatult, musta ratsuna, sekkus mängu preili K. K sooritas jõulise manöövri ning kiilus ennast B ja D vahele. Istus seal nagu kruustangide keskel. Tuima näoga, B ja D-ga eriti ei suhelnud, lihtsalt blokeeris oma kehaga nende füüsilist kontakti ning summutas vestlust. Istus seal seni kuni D väsis ja asus B asemel hoopis kergemini kättesaadava Alpenrosega liini ajama. Alpenrose tegi D-le nilbeid ettepanekuid, D lahkus vihaselt, Alpenrose jäi kurvalt üksi, K ja B jäid õnnelikult kahekesi. Mis tähendab. Et. Meil. On. Võitjapaar.
Järgmisel hommikul: B saadetakse koju, ülejäänud jätkavad mängus edasi.

VÕTTEGRUPI KOMMENTAARID
Preili K teguviisi seletamisel on kaks versiooni:
1) K asus oma sõbranna P nimel tulle, viskus kuulipilduja ette, varjas oma kehaga B-d D eest. Nurjates niimoodi D räpased plaanid, päästis ta ühtlasi sõbranna P-i au. Ülimalt altruistlik käitumine.
2) K oli ise B-st huvitatud, kuid ta mõistis, et ei suuda võita D-d, sest too on noor ja julge; ning samuti ei tahtnud ta sattuda otsesesse konfrontatsiooni sõbranna P-ga. Selle asemel lasi K P-l ja D-l omavahel ära rahmeldada, ta oletas, et P jääb alla, kuid ega D-gi võitlusest puutumatuna välja ei tule. Sel ajal kui D alles saadud haavadest taastub, astub üllatuslikult mängu tema, K. Värske ja puhanuna. Ja tõrjub D ning saab B. Äärmiselt egoistlik käitumine.

Järgmises osas: Kellega käis Mooste-Kiis saunas? Mida sai teada Mooste-Mann? Kes ujusid näkki? Kes tappis Mooste-Grigori? Ning kas Mooste-Dorise ja Mooste-Johnny vahel on kõik ikka nii selge? Ning lõpuks: kes nopib Mooste-Riho hinnalise aarde?

2006-08-10T04:44:00.000-07:00

TEEL MOOSTESSE

Vahepeatus Tartus. Külas preili P-il. Tal on köögis uhiuus pesumasin, tutikas mikrouun ja verivärsked CD-riiulid ja otse tehaseliinilt tulnud arvuti. Lameekraaniga.
Saabus sõbranna Maia.
Mina: "Tere, Maia"
P : "Oh, Maia-Maia, tule vaata mul on täiesti uus köök!"
Maia: "Miks sa arvad et ma su kööki tulen vaatama!"
P: "Noh, mul on seal uued asjad"
Maia: "Millal SINA minu kööki vaatasid?! KAS SA ÜLDSE TEAD, MIS MINU KÖÖGIS ON?! KAS TEAD?!!"
P: "Aa...Ei noh olgu, ega siis ei pea ju...ükspuha...Aga võta veini. Näe, siin on praetud lõhe ja.., istu maha... Oi, aga miks sa põrandale istud, see on ju must...
Maia: "Sa ISE ütlesid - istu maha. MA SIIS ISTUSIN M-A-H-A! SEST SINA KÄSKISID MINUL MAHA ISTUDA!"
jne.

MOOSTES

Preili P astus mõisa kööki. Köögis oli Mann. Mann oli nädal aega järjest keetnud, hakkinud, riivinud, kokku seganud, ette kandnud, ära koristanud, puhtaks pesnud, ritta ladunud.
P: "Tsau!"
Mann: "Mhmhm. Näe, võta see hari ja tõmba söögisaal üle."
P: "No kuule, ma alles tulin. Mis süüa saab?" See oli viga.

Õhtul. Mõisasaalis pidi esinema John. Läksin mõisauksest sisse ja nägin esimese asjana ehmunud nägudega elektronmuusikuid. Hetk hiljem sain ka aru, mis neid nõnda rööpast välja viinud oli. Võpatasin. Minuni kostus õõvastav heli. Verdtarretav itk. See tuli mööda käändus trepikodadasid, hargnes hämarates koridorides, kajas ahtates kambrites, põrkas vastu mõisa iidset lage ja vajus alla. Meie peale. Läti elktronmuusik tõmbas pea õlgade vahele. Ulg. "Uuuu-uuuuu.UUUUUUU....Ta ei anna mulle süüüüüa-a-a....süüüa.....süüüa! Mul ei ole mi-da-gi süüüa-aa-aaa...süüa...süüüa! Ma ei saaaaaaa.... eisaaa... eisaaa --- taaa eii annaaa muulllee miiddaaaagi....midagi....midagiiiiiiii!!!!"

2006-08-02T05:00:00.000-07:00

2006-07-31T07:09:00.000-07:00

Selgitasime Ettevõttele et nii suure eelarvega klipi puhul peab kindlasti keeghi firmast kohal olema. Ja kõige parem oleks kui läheksime mina ja Raivo - Raivo valvaks verbaalse külje järele, mina jälle hoiaks visuaalsel poolel silma peal. ("et ei läheks nii nagu läks selle õnnetu Chrystali klipiga")

ÄNTUSSE
Võtteplatsiks valiti Äntu Sinijärv. Sinna saime nii et läksime Kinomajja, sealt Levikasse, sealt Palmse mõisa ja sealt Väike-Maarja surnuaiale, kust leidsime vana naise, kel laubal jumalanna nimi. Nike peapaelaga tädi juhatas meid õige teeotsa peale.

NAKED LUNCH
Tuuker õõtsus veepiiril. Täiesti liikumatult. Vaatasin teda, tuukri huuled olid pruntis nagu kalal, ninast tuli natuke tatti, tatt voolas piki ülahuult suunurka, suunurgas segunes tatt süljemullikestega ning liikus siis kasvanud voona põse peale ja sealt tilksti järve, kus muutus helesiniseks järveveeks. Jälgisin protsessi ja mõtlesin aukartusega - see mees on osake lokaalsest veeringlusest, küllap on nii palju aastaid järves sukeldunud, et järv arvas ta lõpuks enda ökosüsteemi hulka. Tasakaalustas ära ja lülitas ringlusse.
"Kuule poiss, tahad kah sõõmu". Pruntis huuled liikusid, voolus ninast oli lakanud. Tegime juttu. Tuuker sikutas välja oma hingamistoru ja pakkus mulle hapnikusõõmu. Mis seal ikka, proovime. Hingasin sisse ja tundsin kuidas O2 ajju laksab. Hea kerge hakkas olla. Viipasin kaaslastele ka, et tulge proovige, lahe on. Kogunesime kokku ning lasime hingamisvooliku ringi käima - tuuker ulpis kai ääres nagu perversne inimvesipiip ja meie kõik põlvitasime kail ning imesime kordamööda tema kehast väljakasvavat lonti. Kusjuures, kui lont oli tütarlapse suus, väljastas meie amfiib-pervert hapnikku topeltkogustes. Tüdrukud jäid päris sakki. Preili M vahtis vette ja ahhetas - "Uuuu, see on nii diip. Miiitu meeeetrit". Ja tuuker rääkis et võimaluse korral tuleb alati alasti ujuda, muidu ei saa veega tõelist kontakti.

MUTABOR
Kohale toodi kalad. Suures kanistris ujusid kolm albiinoforelli. Need olid laborikalad, geneetilise aretustöö vaheetapp, esimest korda päris järves ja esimest korda kaamerate ees.
Paraku olid forellid õhtuks filmimisest nii läbi et lõpuks otsustati eutanaasia ja fileerimise kasuks. Kõik olid natuke kurvad. "Ahh, loomapiinajad olete," nentis tuuker kibedusenoodiga hääles. Tundsin et ei saa sellele kollaste lestadega tüübile hetkel silma vaadata. Sest et tema suu läbi räägib järv. Ja järv on inimkonnas mõnevõrra pettunud. Mul oli kah tegelt väga kahju, et kalad ära koolesid. Ma juba kujutasin ette, kuidas geeniteadlaste poolt lahtimuugitud, tilpnevate alleeliotstega, tormiliselt muteeruvate DNA-ahelatega forellid hakkavad vabas looduses superkiirusel arenema, kasvades hirmuäratavateks järve ja - miks mitte ka - metsavalitsejateks. Kujutasin ette, kuidas uimedest saavad käpad, millega kolm tontlikku mutantforelli ennast kaldale vinnavad, et siis minna ümbruskonda lambaid murdma, keerulist signaalidesüsteemi nõudev karjasküttimine aga arendaks nende aju..... kahjuks osutusid albiinoforellid evolutsiooni umbteeks.

2006-07-27T10:39:00.000-07:00

Selgitasime Ettevõttele et nii suure eelarvega klipi puhul peab kindlasti keeghi firmast kohal olema. Ja kõige parem oleks kui läheksime mina ja Peeter - Peeter valvaks verbaalse külje järele, mina jälle hoiaks visuaalsel poolel silma peal. ("et ei läheks nii nagu läks selle õnnetu Chrystali klipiga")

Suurepärane ilm, hoolikalt valitud kuppelmaastik hiiepuuga, noor kuid juba ohtralt pärjatud rezhissör, maailma paremikku kuuluv operaator, kogenud meeskond, Eesti ainus filmikraana ning amatöörnäitleja (kellegi tuttav, pidi lahe tüüp olema). Ning mina ja Peeter esindamas finantseerijate huve. Istusime Peetri ja tema lastekarjaga võtteplatsist veidi eemale aasale, et filmimüra ei segaks keskendumist - pealegi on tervikpilti kergem aduda distantsilt - ja jõime eale vastavaid jooke. Need pärinesid Peetri auto kapotist - soe õlu, soe vein, soe viin ja kast sooja Limpa limonaadi. Paar korda käisin Kotoviga töist juttu tegemas, nö instrueerimas, aga lõpuks tunnistasin talle ausalt, et tahan lihtsalt suhelda. Tegime Peetriga võileibu. Peetri lapsed tahtsid hakata sõda mängima aga patsifist Peeter keelas selle kategooriliselt ära. Tiksusime niisama. Lõuna paiku liitus meie piknikuga kaks kassikakku. Kusjuures ühe kassikaku jalgade külge oli rannetpidi seotud Serjozha ja teise kaku külge oli samamoodi kinnitatud Volodja. Tervitasime kakkude saabumist ning tõstsime ka Serjozhale-Volodjale ninaesist. Serjozha ütles et tema ja Volodja on loomaaiast. Selle peale tõstsime toosti - ELAGU LOOMAD!. Vahepeal olid lapsed hakanud poolsalaja sõda mängima, Peeter märkas seda ja lõpetas sõja ära. Isegi tõstis natuke häält. Tuli meie rezhissör. Tõmbusin mõtlikkusse poosi ja küsisin midagi asjalikku ("noh, kuidas võtteplatsil läheb?"). Rezhissör vastas samuti asjalikult "Ma usaldan Kotovit täielikult", istus maha ja kallas endale jooki. Ajapikku liitus meiega veel inimesi, kes kõik usaldasid Kotovit täielikult. Volodja ja Serjozha jutustasid loomaaialugusid, kakud olid juba ära kukkunud ning magasid. Lapsed mängisid sõda. Päike sõudis, õhtu jõudis.
Klipp muidugi tuli väga hea.

2006-07-18T07:41:00.000-07:00

Käisin murufestivalil. Tiksusin seal, festival venis nagu tatt, otsisin tuttavaid, lürpisin koksi, kuulasin mõnda bändi. Põhimõtteliselt oli ju kõik tore aga miskit erilist kah polnud, selline uimane chillimine, tops käes.
Festivali publik koosnes rahumeelsetest indie-inimestest. V. a. üks jobu. Niisiis, ans Köök ajal teatas jobu et me segame tema tüdruku vaatevälja. Ignoreerisime jobut. Mispeale jobu mind ründas - väike rüselus, koperdamine pinkide vahel ja pusimine murul, enne kui tütarlapsed vahele hüpata jõudsid. Minu T-särgi kaelus oli rebenenud. Vaatasin jobut, tütarlaps hoidis mind kinni ja niutsus, puurisin pilgu jobule silma, võimalikult pupilli keskele, lükkasin lõua väljakutsuvalt ettepoole, jobu tegi umbes sama ja teda hoidis kinni üks teine niutsuv tütarlaps. Niiet kompositsioon oli sümmeetriline. Seisime nagu kivikujud. Minu sees aga algasid samal ajal hoopis huvitavad protsessid: minu C17 hüdroksüleerus, et toota 17 a-hüdroksüprogesteroon, mille tagajärjel võttis kõrvalahel androstenediooni vormi ning selle paratamatuks tulemuseks oli, et tekkis testosteroon. Palju testosterooni. Minu sisse.
Siis taandusime - mina ja jobu - võidukalt oma göörlfrendide käte vahele. Läksin oma seltskonnaga lava ette kõikuma. Jobu jäi tahapoole. Aeg-ajalt vaatasin ringi ja nägin et jobu põrnitseb mind, jõllitasin vastu, tõmbasin veel suunurgagi ülbelt üles, et ja-jah. Siinsamas hüples absurdselt riides Lotte, mootorrattakiiver peas. Kujutasin, kuidas ma Lottelt kiivri laenan ja siis selle jobule näkku muljun. Laval alustas uus bänd, vaatasin kitarrimängijat ja tema kitarri, kujutasin kitarriga tekitatud letaalseid vigastusi. Siis vaatasin samamoodi veel trumme, muruniidukit ja kokkupandavat tooli. Need mõtted tegid rõõmu, need olid meeldivad mõtted. Testosteroon mulksus mõnusalt veres. Pidu minus ja minu ümber hakkas tasapisi käima minema.
Bänd rokkis, mina ka rokkisin, kõik mu ümber rokkisid. väga lõbus oli. Vau, ikka jummala hea, et me siia tulime. Õ!. Ä!, Ö!, Ü! muidugi moshime lava ees, Firestarter - kargleme kambakesi ja kaelakuti koos, Rape Me - torutasime M-iga vastastikku huuli ja kisasime reip mi, reip mi! juhhuu, juhhu. Pärast nägin veel Sestat ja Karinit, ajasime juttu, niisama lõõpisime, väga tore oli neid näha, ronisin Sestale kukile. Hea pidu oli.

Hommikul mõtlesin vägivalla teemadel. Et inimesed räägivad sellest, kuidas nad peksa said ikka rõõmsalt, nagu õnnelikust juhusest - et vat mis juhtus ja vot, oleks ma olnud teisel pool teed või tulnud viis minutit hiljem, poleks võibolla saanudki jne. See on asi mida ikka ja jälle uhkusega meenutatakse. See lisab karismat ja teeb kõrvalejäänuid kadedaks - vot kus tüüp oskab ikka rokkida.

Siis mõtlesin vaarisale, kujutasin kuidas ta nagu ikka, laupäeva õhtal mõisas vitsu sai. Ai raisk, kuidas ajas vihale, ajas vere keema, oi, raisk kui solvav oli. Pärast peksu läksid vaarisa ja teised küla poisid kõrtsu. Seal tõmbasid vitstele märjukest peale, segasid oma magudes testosteroonist ja humalast koksi, segasid neid nagu viina Red Bulliga. Siis lärmasid leti ääres, siis ärplesid naaberküla meestega, siis otsustasid, et kubjas on surnud mees, siis ajasid natuke kõrtsmiku naisele ligi. Hea pidu oli.
Öösel koju tuiates mõtles vaarisa mõnusaid mõtteid, kujutas ette, kuidas mõis põleb ja tema ajab hanguga mõisalapsi mööda parki taga. Tuju oli väga hea. Kodus askeldas vaarema plita juures. Vaarisa hiilis talle selja taha lõi vaarema laia pepu pihta ühe hea laksu. Niimoodi mõnusalt, armastusega. Latsti, nii et kogu vaarema võdises. Vaarema tegi kelmikalt "Uih!"

Pärnu rannas

2006-07-13T05:03:00.000-07:00

rohkem kui kaks tuhat sõna

2006-07-13T02:42:00.000-07:00

NATO
Need mehed mäletavad

Juhataja Ayu peab kõnet

2006-07-07T08:10:00.000-07:00

EELNEVAD PÄEVAD

JUHATAJA
Ong Keng Sen andis ülevaate enda tegevusest kunstniku ja teatrijuhina. Siis tutvustas oma meetodit, mis, nagu ma aru sain, seisnes üldjoontes selles, et Ong Keng Sen ütleb ja siis teised teevad. Mõistmine pole oluline, see on igaühe enda mure, selgitamistele ta põhimõtteliselt aega ei raiska. Illustratsiooniks näitas ta slaidi, kus tema trupi näitlejad olid ebaloomulikes asendites maas kägaras ja ühe näitleja peale oli toetatud kellegi kenas kingas jalg. "See on informatsiooni edastamine füüsilise ülekandega," selgitas Ong Keng Sen.

PIIR
Kirkenes sõitsid ringi NATO soomukid, kuulipildur katusel, sõjaväellased jalutasid tänavatel. Lisaks maa- ja mereväele valvasid Norra piiri radarid, soojusandurid, venelaste poole olid suunatud pealtkuulamisseadmed, mis skännisid tundrast helisid jne. Vene poolel radarijaamu ei paistnud, seal ei tundunud üldse suurt midagi ega kedagi olevat (v.a. üks koer, aga see polnud vist piirivalvekoer, oli rohkem nagu lihtsalt koer). Eemal kõrgusid mõned vaatetornid, binokliga piirivalvur platvormil. Lähemale jõudes saime aru et see binokliga piirivalvur on nukk. Mõtlesin, et huvitav kas ohtlikemates paikades, näiteks nagu Hiina piiril, on nukke rohkem ja kas nad on äkki suuremad? Lähedalasuv vene sõjaväelinnake oli peaaegu inimtühi, ainult mõned naispensionärid (endised eliitüksuslased, muide). Kõik lagunes, välja arvatud üks majake, mis oli täiesti piinlikult korras - värskelt värvitud, muru pügatud, peenrad rohitud, puud lausa maniakaalse täpsusega riita laotud. See oli maja, kus ei elanud keegi, see oli surnud mehe - kosmonaut Gagarini - kodu. Rahutu hing - eluajal kippus muudkui taevasse, nüüd pärast surma käib siin all muru niitmas. Kaasa tulnud norrakas kurtis, et venelased ei tegele enam üldse merepiiri valvamisega, hoiavad kulusid kokku või lihtsalt ei viitsi. Ja mis siis NATOl üle jääb - piiri on ju vaja - niiet, kuna venelased ei viitsi omalt poolt piiri valvata, peavad NATO laevad tegema topelttöö ja patrullima mõlema eest.

KAEVANDUSTUUR
Bussi eesotsas tõusis pusti vana kaevur. Panin tähele, et liigutuses, millega ta mikrofoni haaras ja suu ette tõstis, oli mingi eriline õrnus ja graatsia. Austus mikrofoni vastu.
"Hey. Some of you may know me, some may not. For thus who are first-timers - my name is Jorg and I have worked on these mines alltogether 45 years" Seepeale kaevur naeratas. Sain aru, et tegemist on proffiga - tema naeratus oli kõikevõitev ja samas personaalne (meenus kuskilt kuuldud kõlks, et eestis pidada NIIMOODI naeratada oskama ainult Ivo Linna... mis iganes). Silme ette tulid mustvalged nõuka-ajakirjade pildid kangelaskaevuritest, kellede söemustas näos särasid erevalged hambad kui nad maa all ringi rahmeldasid. Selge, Jorg on staarkaevur, artist. Tegelt ta meenutaski päris palju Uno Loopi.
Sissejuhatus tehtud, tõmbas Jorg kohe tuurid üles ja hakkas hooga rokkima: "I was a hit-man. It means, I worked with explosives, blew up ewerything on my way..." ja "Down there, it was like on hell, all on fire.." (tuleb tuttav ette... Baby`s on Fire... Light my Fire.. My Way).
Edasi tulid metal-lood tööst rauakaevanduses, sõjast, valutehase pommitamisest, sulanud metallist, ärarebitud jäsemetest.
Ja lõpuks ballaad, mille sõnad olid umbes: "During the bombing, we lived on the mines. The life there was hard, but we did our work... we grew the childrens.. we held together ... we made love!"
Ja lõpurepliik: "This is the end. Houpe yo`ll enjoyed that tour as much as I enjoyed. Thank you."
yeah, pleasure was all mine.

2006-07-05T02:55:00.000-07:00

Kokkuvõtete tegemise päev.

Ettekanded dekonstrueerisid mõistet "piir" ning rääkisid strateegiatest ületamaks Teise probleem. Ekraanil näidati pilte venelastest.
Juhataja Ong Keng Sen nägi oma liibuvas disainer-nahkkostüümis välja nagu minimalistlik bätmän. Juhataja naeratas. Päike polnud tema jaoks juba 14 päeva loojunud. Sest oli polaarpäev. Ong Keng märkas, et tema Prada päikeseprillidelt peegeldub seinale valguselaik. Ta pööras pead nagu suunaks ta kõrva kõneleja poole, tegelikult mängis ta päikesejänkuga (Prada päikesejänkuga). Siis tuli tal mõte proovida, kas päike ka tema hammastelt seinale peegeldub. Vau, midagi nagu oleks. Ong Keng pani oma näolihastesse kogu maailma headuse ja projitseeris vastasseinale laia naeratuse.
Workshopi-tiimid said oma presentatsioonidega ühele poole ja kõik istusid ringi - noorkunstnikud, juhendajad, pealtvaatajad.
Ong Keng Sen tänas osalejaid ja palus esitada küsimusi ning avaldada mõtteid presentatsioonide kohta. Järgnes kümme sekundit vaikust. Ong Keng Sen mängis sõrmedega ja naeratas. "Olgu," ütles ta, "ma tean, Skandinaavias käivad asjad nii. Skandinaavia on väga vaikne paik." Ja pöördus siis küsimusega juhendaja Aya Utami poole.
Juhendaja Ayu Utami noogutas vabandavalt ja kähises, et ta räägiks hea meelega, aga ta keel on katki ja ülestursunud ning rääkimine põhjustaks talle suurt valu. Jälle vaikus. Ning Ong Keng Seni kustumatu naeratus, suunatud Ayule. Ayu Utami hakkas vaevaliselt rääkima. Ta analüüsis töid, andis ülevaate protsessist, juhtis tähelepanu detailidele. Vahepeal ta katkestas, arvatavasti neelas oma veresegust sülge. Ong Keng Sen kuulas, noogutas kaasa ning asus siis oponeerima mõningate Ayu seisukohtadega, ta ei lõpetanud vaid tiris Ayut sügavamale vaidlusesse. Ayu hääl moondus aina ebaloomulikumaks, ta köhis argumente välja. Ong Keng vastas lahkelt naertatades, moodustas pikki põimlausetest koosnevaid mõttekonstruktsioone, mängis osavalt intonatsiooniga ja arendas väitlust edasi, leides aina uusi huvitavaid tahke või tuues vestlusse ootamatuid pöördeid. Ayu tõmbus üha enam oma toolile kägarasse kokku, ta kaitses oma kahanevat territooriumi veel vaid hõredate lausejuppidega. Ong Keng Sen lõpetas kui Ayu jalad enam toolilt maha ei ulatunud. Nüüd pööras Ong Keng Sen oma päikselise naeratuse Tadashi Kawamata poole. Ayu toppis oma suhu salvrätiku.
Juhendaja Tadashi Kawamata tõusis aeglaselt püsti, noogutas õpilastele, langetas keskendunult pilgu ning hakkas rääkima. Ta rääkis nagu teevad seda filmides samuraid - lühikeste, järskude lausetega, iga sõna kui mõõgahoop. "Teie, skandinaavlased, teie olete kõik elitistid. Teie räägite kogu aeg - õppida tundma, uurida sügavuti. Teie ütlete - oh see on nii huvitav, tahan seda uurida. Teie muudkui räägite. Aga kunstnik ei uuri, kunstnik teeb. Kunstnik ei ole haritlane, tema võitleb. Kunstnik ründab. Esimesena. Tema ei karda. Tema on, nagu teie ütlete, hull koer. Teie ei ole piisavalt egoistlikud. Meie oleks pidanud õptama teid olema egoistlikumad. Meie ei osanud." Tadashi langetas pea - nagu lüüasaanud kindral. Olin sellest verbaalsest harakirist sillas - vot nii tehakse kokkuvõtteid, need on meistri väärilised sõnad. Põrgusse tolerants ja lõputu korrutamine "interesting, interesting", õige, Tadashi-san - mõõgaga tuleb valikuid teha, raiuda nii et südameveri voolab!
Tadashi tõstis pilgu ja piilus Ong Keng Seni poole. Ikka see naeratus. Tadashi püüdis juhataja näost mingitki reaktsiooni välja lugeda aga peale iseenda peegelpildi tolle päikeseprillidel ei leidnud ta seal midagi inimlikku. Juhataja oli täiesti budastunud. "Vahva," ütles Ong Keng Sen lõpuks "nüüd hakkame tantsima!" ja pöördus siis jaapanlase poole: "Tead, Tadashi, seal üleval oli üks video, kus mängis vali muusika ja auto sõitis kiiresti. See oli päris lõbus, just selline värk mis sulle meeldiks". Tadashi pomises midagi jaapani keeles ja istus maha. Juhataja hõljus DJ-puldi juurde (tema nahkkostüüm krudises iga liigutuse juures) ning teatas läbi mikrofoni "Ja nüüd hakkavad kõik chattima ja saavad omavahel tuttavaks!"
Ja kõik said omavahel tuttavaks ja lahkusid sõpradena, leedukas Thomas isegi nuttis bussijaamas.